Hunfalvy järele on rahwa hääl laulmiseks otse loodud (meie esimeselt laulupidult saadud mulje!), samuti nagu ta keelgi on selleks wäga kohane, kohasem, kui Soome ja Madjari keel suuri takistusi toowate pikkade sõnadega. Neus’i ja Kreuzwald’i järel käinud wanemal ajal laulikud maal ümber, kandled käes. Rahwas armastas neid wäga ja pidas neist lugu. Wiimane neist, kelle üle teateid kirjanduses leiduda, surnud aastal 1812 wõi 1813. Kuid rahwa lauluarmastus kestwat ikka edasi: põllutööl, seltskondlistel kokkutulekutel jne. Lauletawat järjest elawaid, kallid laulusid, ehk küll uuemal ajal Saksa waim ikka enam hakkawat mõjuma. See olewat aga järsus wastuolus Eesti rahwa waimuga. Sakslane tahtwat siin, samuti kui mujalgi, kuhu ta oma jala pistab, oma ohwrit boa ilaga teha libedaks, et seda kergemini wõiks alla neelda (tõsise madjarlase waade sakslaste pääle!).
Omas uurimises tahab autor esitada seni weel solkimata rahwalaulusid. Et tal allikana olid tarwitada ainult Neus’i 1850–1852 a. ilmunud „Ehstnische Volkslieder“ (Eesti Rahwalaulud), ei wõi siin juttugi olla mingisugusest wõrdlewast wõi genetilisest rahwalaulude uurimisest. Kirjutuses tahetakse esitada ainult Eesti rahwalaulude sisu päämotiwisid, rahwaluule põhjal maalida rahwa waimlise ja osalt ka wälise elu pilti, nii palju kui seda aine lubab. Näidete tõenduseks tuuakse rikkalikult laulude hästi õnnistunuid madjarikeelseid tõlkeid, milledes on alal hoitud Eesti laulude wärsimõõt, ustawalt edasi antud nende meeleolugi (Rator on Ungaris tuntud tublina luuletajana.)
Laulusid luuletawat ja hoidwat alal kõige enam naised, mis selgesti olewat tunda suurema osa laulude juures.
Lauletawat rõõmus, kurbuses. Laulja enese üteluse järele arwatawat tihti, et ta laulab lapselikust rõõmust, kuna teda sundiwat selleks häda ja kurbus. Tuuakse näitus rahwalaulust, milles kurwastaja mahaweerenud pisaratest tekiwad allikad ja jõed.
Uued laulud olewat wäga otsitawad, laulu enese tunnistuse järele nii, nagu wärzked oad, pehmeks keedetud erned ehk magus pähkle tuum.
Eestlane olewat lauldes omas tõsises elemendis: teda ei suutwad siis ei „köied köita“ ega „ohjad hoida“, tema laul mõjuwat terwe elawa ja eluta looduse pääle, seda kuulatama sundides.
Ühes laulus seletab neiu, kuidas temast sai lauljanna: ema wiis teda wäiksena tütarlapsena tihti pulmapidudele ja jootis sääl pillimehe karikast, lauljanna kannust. Päälegi on neiu isa laulja, samati ema ja wennanaised, kuna wennad on luuletajad.
Meeslaulja seletab: juba lapsena uinutanud ema teda hällis lauludega, une näkineidude hälli ümber hõljudes ja sosistades. Sellest ajast juurdus laul südamesse, mis hiljemini karjas olles ärkas lindude, tuule, metsa ja mere häälte mõjul ja otsis awalduse teed. Nii kaswis jutustaja lauldes meheks.
Laulude pää elusoon olewat ka siingi armastus. Ehk küll ühe õige kaine laulu järele tütarlaps ainult seni olewat neiu, kuni ta meel ei ole sõbrustanud noortemeestega, siiski igatsewat neiu südamest tõsise armastaja järele, ta kaswataks selle enesele kas wõi linnustki.
Armastajad mõistwat üksteisest lugu pidada: waewalt leiduwat laulusid, mis kaebaksid truudusetuse üle. Selle asemel leiduwat aga hulgana kõiksugu õrnuse ja hoolekandlikkuse awaldusi.
Armastuse lauludest paistwat alati tõsine eesmärk, suursugune siht. Armastajate igatsus olla abielus ühineda. Eestlane olewat wäga ettewaatlik eluseltsilise walimises. Laul soowitawat et noormees wõtaks enesele abikaasaks waeselapse, keda töö on kõrwetanud. Et eestlased olewat pea wäljawõtteta põllutöölised, peetawat kihlused ja pulmad sügisel, töölõpetuse järele. Järgneb lühikene pulma kommete kirjeldus, mille üle autor enese tunnistuse järele on pikemalt kirjutanud „Pesti Hirlap’is“ a. 1881, nr. 277 ja 278.
Iseenesestki mõista, ei olewat ka siingi alati abielu õnnelik. Tuuakse paar laulu, ühes kaebab mees naise laiskuse ja teises naine mehe joodiku kommete ja tooruse üle.
Kuid niisugusid rahulolematu tooniga laulusid ei leiduwatki enam kogus. Igaltpoolt paistwat õnnelik perekonna elu ja hoolikas armastus, millest kõnelewad muu seas tuulte, wete ja pilwede kaudu saadetud terwitused.
Palju olewat laulusid, mis kujutawat lesknaiste häda, keda peetawat kõige õnnetumateks inimesteks.
„Kuid jätame need kurwad pildid!“ jatkab autor edasi tähelepannes ühinenud armastajate saatust. Pääle oma kodu asutamise töötawat mees ja naene rinnu oma põlwe parandamiseks. Töö ja hoolsus olewat nende eluelement. Nende majapidamist karakteriseerib kord ja puhtus. Lapsi kaswatatakse hoole ja armastusega. Eestlased on mõistlik rahwas. Nendel on wõrdlemisi palju koolisid ja pea igas majas on paar usulise sisuga raamatut. Hunfalvy järele armastawat lapsed õppida. Mitmes kohas õpetawat lugemist ainult wanemad, iseäranis emad, rändaja kooliõpetaja walwawat ainult õpetuse korralikkuse järele. Pääle selle käidawat koolis kõige rohkem kaks aastat, õppimas kirjutamist ja muid asju. Et kogukonna asutus laiali olewat pillatud, tulla harilikult õige kaugele kooli käia; tihti wiidawat terweks nädalaks toidumoona ühes ja magatawat naabrite juures.
Wanemate hool ja armastus laste wastu awalduwat hulgas laste- ja hälli lauludes, muinas- ja elajalugudes, mille korduwates ridades autor näeb üht Eesti rahwalaulu iseäraldust. Tuuakse rida laulusid loomade, majapidamise, õllekeetmise, pulmade jne. üle, neid kõiki pidades laste lõbustamiseks loodutena – waade, mis waewalt tahab õige olla.
Wanemate ülesnäidatud hoole ja armastuse eest olewat lapsed wäga tänulikud, wastawat samasuguste tunnetega, mida tõendatakse näituste abil. Iseäranis waestelaste lauludes awalduwat terawasti kaebus armastatud wanemate järele.
Intiim, armastuserikas olewat wahekord ka wendade ja õdede wahel. Armastajad nimetawat üksteist tihti wennaks-õeks. Kujutaw olewat ühes laulus see, et sõjast tagasi tulnud noormeest ei tunne isa, ema ega wennad, küll aga õde.
Põlluharijatena olewat eestlased lähedas ühenduses loodusega. Neil olewat teraw looduse iluduse tunne. Loodust kirjeldawad laulud on täis peenelt kuuldud õrnu jooni, nagu seda tõendawad iseäranis aastaaegasid kujutawad laulud. Iseäranis armastawat eestlased talwe, mida sugugi ei kardetawat, waid peetawat soowitud lõbusaks külaliseks – asjaolu, mis iseäranis paistab silma meie wõrdlemisi lõunapool asuwatele sugulastele.
On laulusid, milledes kajastub rahwa töö ja tegewus. Pääle põllutöö, künni ja lõikuse laulude on palju karjase-, koguni jahimehe ja kalastaja laulusidki (kalu püütawat pääle mere weel kahest sajast maal laiali pillatud wäiksest järwest).
Kõikides nendes lauludes awalduwat rahulolelikkus. Ainult Saksa herrade teenrite saatus olewat kibe. Hunfalvy järele nimetawat iga eestlane igast rahwusest herrasmeest „saksaks“. Lausega „saks tuleb“ hirmutatud weel esitatawa uurimise kirjutamise ajal lapsi; ütelust „temal saksa liha“ tarwitatawat suguliselt kõlwatu inimese kohta. Saksad ei olewat nüüd enam nii kardetawad, kui waremini, kuid tekitawat siiski küllalt häda. Iseäranis kaebawat teenrid nende üle. Ühes laulus ähwardawat waene sulane isandat palga maksmata jätmise korral, wiimane pidada pärast surma taewas rahutult ümber hulkuma, arshin käes, riidetükk kaenla all. Kuid palga maksmine olewat siis juba hilja: mis tegewat õnnis sulane palgaga neitsi Maria süles?
Ehk küll rahwas olewat haridusewastuwõtlik, püsinud siiski hulgana paganuse jäänused, osalt algkujus, osalt krististatuina. Nende üle on autor kirjutanud pikemalt „Szegedi Napló” nimelises ajalehes a. 1881 nr. 264, 265 ja 267.
Tööst ülejäänud aeg tarwitatawat lõbustusteks, milleks olewat terwe rida seltskondlisi mängusid, tantsulaulusid jne. Esitatakse paar wiinalaulu, mille lisaks tuuakse weel paar nalja ja pilke laulu.
Et küll rahvas käinud läbi mitmest wõitlusest, leiduwat siiski kogus õige wähe sõja laulusid, kuna täitsa puuduwat politilised laulud, mida küll seletawat tsensori hoolekandmine. Tarwitatud kogus leiduwat
