>Pétri de vanité il avait encore
plus de cette espèce d’orgueil qui
fait avouer avec la même indifférence
les bonnes comme les mauvaises
actions, suite d’un sentiment
de supériorité, peut-être imaginaire.
Ei uhke ilma lõbuks loonud
ma lustimeeli luuleteost,
kuid sulle oleksin küll toonud
ja pühendanud sõbrapeost
siin värssides ma vägevama
romaani, mille mõttering
ja tunded oleksid niisama
leekpuhtad, lihtsad kui su hing.
Mis parata – mu pooldajana
eks võta heaks nii kirjus loos
need ideaalsed, verihaljad,
lihtrahvalikud, nukrad naljad –
kõik, mis mu kerges esmahoos,
mu virge vilipäeva kestes,
mu elu põuapaine alt
külm aru koges inimestes
ja süda varus valusalt.
ESIMENE PEATÜKK
Tal elada on rutt ja tundma tõttab meel.
„Mu onu tõtt ja õigust tundis
kui taibukas ja tubli mees:
ta puruhaigena veel sundis
aukartust tundma enda ees.
Kui tüütu aga, minu jumal,
on päevavalgel, küünlakumal,
kui jalagagi toast ei saa,
vaest kannatajat valvata!
Kui alatu on peita pilku
ja lõbustada nagu last
poolsurnud vana sugulast,
tal murelikult anda tilku,
siis õhata ja mõelda nii:
miks juba kurat sind ei vii!“
Postvankris lennates nii mõtles
noor võrukaelast reisija,
kes Zeusi tahtel maale tõtles
kui suguvõsa pärija.
Te loal, Ruslani ja Ludmilla
head sõbrad, sõnu ma ei pilla
ja tohin esitleda vast
ka mu romaani kangelast:
Onegin – kelle kätki kiikund
kord Neeva kaldal, – teiegi
ehk olete seal kunagi
kui mina kergel sammul liikund.
Kuid minule, mis parata,
teeb liiga kare põhjamaa.
Tal isa mundrit ausalt kandis,
kuid võlgu sõi ja võlgu jõi,
kolm ballipidu aastas andis
ja lõpuni kõik läbi lõi.
Jevgenit helde saatus varjas:
Madame ta juukseid esmalt harjas,
siis toodi Prantsusmaalt Monsieur.
Et last ei tüütaks õppetöö,
Monsieur l’Abbé tal tarkust
jagas poolnaljatades nii ja naa,
moraali tuima tuumata,
aeg-ajalt üsna pisut pragas,
misjärel Suveaeda siis
ta poisi jalutama viis.
Kuid kevadmaru põues virgus,
täis lootust oli päev ja öö,
Jevgeni nooreks meheks sirgus
ja välja visati Monsieur.
Onegin ruttab suurde ilma,
seal kõikidele hakkab silma
ta nõtkus, ta masurka-tants,
ta briti dandy elegants,
ta ülikond, ta juustelõige,
ta kergelt voolav prantsuskeel,
ta vaba hoiak – mida’s veel?
Kõik oli täiuslik ja õige!
Maailma otsus kõlas nii:
tark, meeldiv noormees igati.
Eks kuidagi ja kuskilt ole
me midagi kõik õppinud
ja kasvatuse puudust pole
meil karta, jumal tänatud.
Oneginist küll väitsid paljud
(kes olid kohut mõistma valjud):
jah, õpetatud, kuid – pedant.
Ning ometigi edu pant
tal oli kindel: vestes juttu
ta leidis ainet siit ja sealt,
suurt vaidlust kõrgilt kuulas pealt
ja daamihuuled imeruttu
võis naeratama võluda
ta epigrammitulega.
Ei ladina lektüürist keegi
me päevil õiget maiku saa.
Onegin siiski, asi seegi,
võis epigraafe lugeda.
Kord vale kirjade finaalis,
kord „Aeneis“, kord Juvenalis
koos värsiga täis konarust
ta jutusse tõid jumekust.
Maakera muistsed perioodid
ei huvitanud tolmu all,
kuid Romulusest peale tal
me ajani kõik anekdoodid
jäid meelde, nii et kindlas reas
see kroonika tal oli peas
Tal puudus kõrge, kirglik tahe
kõik ohverdada heli eest,
trohheuse ning jambi vahe
jäi talle täitsa segaseks.
Ta sarjas Homerost ja suges
Theokritost, seevastu luges
küll Adam Smithi, nii et lust.
Ta tundis rahvamajandust,
s. o. võis rääkida, kust lisa
saab riigi rikkus, ja miks maa
agraarse tulu andjana
ei vaja kulda. Aga isa
ükskõikseks jättis see tiraad:
ta läks ja pani panti maad.
Jah, palju teadis veel Jevgeni,
kuid kõigest, mida mõistis ta,
ma tuua täielikku skeemi
siin ajanappusel ei saa.
Mis aga täitsa valdas teda,
kus võis ta vabalt valitseda,
kus geniaalse sära said
ta rõõmud, piinad, oli vaid
õrn
