poisike, kui isa mu mõisa toapoisiks pani. Parun ise soovis mind, sest ta ütles isale, ma olevat terane poiss. Isa ise oli sealsamas kutsariks. Oi, ta oli tore kutsar! Kas teate, tal oli habe – ma ütlen – kahe küünra pikkune! Ja tihe nagu vilt! Muidu seisis see põues särgi all, ulatudes vöö vahele, aga kui ta istus pukis, siis laskis teda tuule käes lehvida nagu vaipa. Oi, härra, see oli alles habe! Ei ta olnud juudi moodi must, aga nii mustjastõmmu ja läikis, et lust oli vaadata, ja nii soe ja pehme oli teine, kui käe sisse lõid, – poisikesena, kui ratsutasin isa põlve peal, hoidsin kätega ikka ta habemest kinni. Ka muidu oli ta uhke kutsar, suur ning käbe, aga see habe, see käis üle kõige! Parun oli ta just selle habeme pärast ühe sugulase käest meelitamisi endale kaubelnud. Sihukese habemega kutsarit teist enam ei olnudki. Nii ütles isa ise ja teised tõendasid seda takkajärele. Ja mina olin sellest nii uhke, et hooplesin sellega alati teiste jõmpsikate ees, kiskusin nendega isa habeme pärast karvugi ja nutsin, kui keegi mu isa naeris või temast paha rääkis. Muidugi soovisin ikka, et minagi säärase habeme saaksin ja isa nägu meheks kasvaksin. Ka armastasin hobuseid väga ja tahtsin kõigest väest samuti kutsariks saada. Aga, nagu ütlesin, parun paraku soovis mind toapoisiks, isa käskis minna ja nuttes pidin sõna kuulama.»
«Kui palju võib sest aega olla?» küsis endalt jutustaja. «Praegu olen kolmkümmend viis – siis olin vaevalt leeritatud, – jah, nii: käisin umbes kaheksateistkümnendat aastat … Ega mul toapoisipõlves suurt viga olnud: alati peenesti riides – kõik paruni ülikonnad, vaevalt pool aastat kantud, said minule; pühapäeviti, ja kui võõraid oli, tõmbasin selga koguni kuldnööpidega pruuni või musta mundri, mida hüüti livreeks. Ja iga päev lumivalged maniskid, kraed ja lipsud ning kindad. Ja söök oli tore, seda peab ütlema, – sõin ju sakstega ühte rooga. Ka palka sai omajagu – mis poisil viga!
Proual oli toatüdruk, kelle nimi oli Mai; saksad panid aga veel ühe pookstavi taha ja ütlesid Maia … Ärge pange pahaks, härra, kas ehk juhtub olema paberossi – suu läheb mul vesiseks sellest Maiast rääkides.»
Ta naeratas iseäralikult ja vaatas otsekui häbelikult paludes viiliti minu poole. Ma andsin talle hea lõhnaga sigari, teise panin endale põlema. Hindrek popsis mitu korda tugevasti, suits keerles tal kõrvade ümber; vähese mõtisklemise järel kõneles ta ärapööratud näol edasi: «Maia ei olnud mitte just noor enam- nii kolmekümne lähedal –; aga ilus oli ta, minu meelest koguni väga ilus. Ma mõtlesin ikka, et kui ta paneks proua riided selga, võiks igaüks teda saksaks pidada; proua aga oleks taluriides olnud päris karjatüdruk, jumala eest – karjatüdruk. Maia nägu oli nii, et tuli himu sisse hammustada. Ta palged olid nii valged, ja nii roosad, ja nii õrnad – ma ei ole enne ega pärast sihukesi näinud. Piim ja veri. Nigu need kallid saksamaa õunad, mis parun vahel jõuluks Peterburist tõi. Ja silmad, need naersid Maial alati. Süda tõusis täis palavat rõõmu, kui tema lähedale sattusid. Kuum hoog leili käis mul iga kord läbi keha, kui ta mu otsa vaatas. Ma mõtlesin alati: küll võib tal hea ja helde süda olla! Ja nii õiglased silmad olid teisel. Kui seisime teineteise ligidal, oli mul ikka nii soe, nagu oleks paistnud palav päike mu peale. Ma vahtisin siis salaja ta valget kaela, ja prisket lõuga, ja punast ning niisket suud; tema pehme ihu ja suurte rindade eest oli mul aga hirm: ma otse värisesin ja külm higi tõusis otsaette …»
«Tulise pihta, ma ajan vist lolli juttu!» hüüdis Hindrek äkki jutu vahele. «Härra, teie märjuke on mulle pähe hakanud.»
Ta naeris veidi sunnitult ja naksutas keelt, mis oli kuivaks läinud. Kui pakkusin täidetud klaasi, ei tõrkunud mees sugugi vastu, vaid jõi tubli sõõmu.
«Võite isegi arvata, et minusugune noor narrike põlema pahvatas nagu takukoonal,» jätkas ta naerdes. «Ei saanud öösel enam magada. Mõtlesin aiva naisevõtmise peale. Kas poisikesel siis aru peas! Maia – üksnes Maia, ei keegi muu! Ilma Maiata ennem hauda! Nii indlesin ööd ja päevad. Aga olin ma siis kellegi naisevõtja! Kuhu naisega minna? Ega muud, kui oodata, kuni habe kasvab. Aga näriv hirm piinas mind: mis siis, kui keegi tuleb ja võtab Maia mu eest ära! Esiotsa polnud tal ju aimugi, mis parmud minul peas kihasid. Julgesin ma seda siis üles tunnistada! Kartus kargas iga kord hingesse, kui juhtusin temaga üksi olema. Ärge mõelge, et olin üleliia häbelik – vale. Kõigi teiste tüdrukute vastu võisin olla päris koer poiss, tegin kõik poisinaljad julgesti ära, sain vahel kohe üleannetuks ja ajasin suust välja, mis tahtsin. Aga Maia juures – otsekui lukk rippus suu ees, nagu nöörid tõmmati liikmete ümber! … Kolmatkümmend – see oli alles lollus! Aga mine tee!
Heakene küll, eks tüdruk hakanud aegamööda siiski märkama – ega ta rumal olnud. Teisedki said juba aru – narriti ja pilgati mind vaest nii, et vahel tuli nutt peale. Maia aga naeris. Naeris ühtelugu. Ei tea, kas tal oli nii hea meel või naeris ta minu lolli nägu. Aga ta naer tegi mulle häda, tegi esiotsa vaid häda, siis aga hakkasin vihastama ja kurvastama. Viimaks olin nagu haige, nagu risti poodud. Kõik valutas, ihu ja hing, ja lõppesin näost ära, ega tahtnud süüa ega juua, ning unest polnud juttugi.
Seda kõik nägi Maia ja – naeris. Vahel pani käe mu pea peale ja paitas mind nagu lapsukest ja ise naeris nii lõbusasti. Ma ei unusta ta silmi. Need olid nii vagad ja helded, aga siiski naersid mind, kuna mina lõgistasin valu pärast hambaid …
Viimaks võtsin südame rindu ja hakkasin talle selgemaid sõnu ütlema – vähehaaval, nagu maha pillates. Ise panin siis ikka ruttu minema või ei vaadanud ta otsagi.
«Ootame veel,» kostis ta mulle harilikult. «Sa oled veel liiga noor. M e h e d võtavad naisi, m e h e d …»
Sain aru küll, et ta tahtis veel rohkemgi öelda – et ta tahtis öelda: naisevõtjateks on mehed, mitte sinu-sugused tattninad … Võite isegi arvata, mis poisikese süda seepeale tundis! Ma vandusin ja põhjasin oma rumalat noorust, aga või see mu vanemaks tegi!
Ma ei jätnud aga järele – ei, kus seda! Mida enam piina, seda julgemaks läksin. Ma püüdsin Maiale tihti meelde torgata, mida mu süda tundis. Ta tõrjus mind nagu vallatut last naeru ja naljatamisega tagasi. Üksainus kord oli ta vähe tõsisem, võttis mu käe, vahtis mulle näkku ja ütles:
«Sa pead kannatama.»
«Kui kaua siis?»
«Vaata, laps, sul pole ju veel habetki moka peal.»
«Ega habe üksi meheks tee!»
«Sa pead nii kaua kannatama, kuni saad niisuguse habme, nagu on su isal.»
Ise vahtis ikka veel tõsiselt mulle silma, punastas siis äkki ja jooksis naerdes minema.
Taevake, see võib kesta kümme aastat! Ja kes teab, kas mulle nii tore habe kasvabki! Tema sõna haavas mind sügavasti ja ma läksin peast veelgi ogaramaks. Viimase trumbi mängisin sellega välja, et kirjutasin talle pika-pika armastuskirja. Sinna tähendasin kõik üles, mida teadsin ning mõistsin ja mis mul põues pakitses. Kui õhtul pimedas koridoris teineteisest mööda läksime, pistsin kirja talle pihku, ise panin jooksu. Aga kui ta oma kambrisse oli läinud, pugesin ukse taha ja piilusin võtmeaugust sisse. Lamp põles laual ja Maia luges minu kirja. Ta maasikpunane suu liikus ja nägu muigas. Taoti naeris nii, et keha raples. Aga ta põsed olid punasemad kui muidu ja kõrge rind tõusis ning vajus … Mina aga kiristasin ukse taga hambaid …
Järgmisel hommikul puutusime kokku. Ta oli üpris lahke ja teretas mind magusasti.
«Tänan väga pika kirja eest, Hindrek,» ütles ta. «Ma ei oleks uskunud, et sa nii ilusti oskad kirjutada – nii peenesti. Sa kirjutad ju nagu – nagu, – ma pole sihukest kirja veel lugenudki. Justkui raamatus! Tegi palju nalja!»
«Nalja!»
«Hindrek, sa oled tõesti päris laps veel!» Ta hakkas mu käest nii soojalt kinni, naeratas, punastas, ei lausunud aga
