Alrik on kahekesi köögis.
„Mis sa arvad, mis ema sulle kingib?” küsib Viggo. „Telefonis ütles ta, et see on suur üllatus.”
Alrik ei vasta midagi. Talle teeb haiget näha, kuidas Viggo ema homse tuleku üle rõõmustab. Viggo igatseb hullupööra ema järele. Alrik on targem. Väga hästi võib juhtuda, et ema ei tulegi. Või mis veel hullem: kui ta tuleb, on ta purjus ja ilma ühegi kingituseta. Parem on mitte igatseda. Siis ei pea pärast pettuma.
„Hallo!” ütleb Viggo. „Kas ma olen nähtamatu või? Miks sa ei vasta?”
„Mul on emast suva,” ütleb Alrik.
See kukub välja palju karmimalt, kui ta on kavatsenud. Aga ometi ei saa ta pidama ja jätkab:
„Mul on temast ja tema kingitustest suva. Saad aru?”
„Mis sa sellega mõtled?” Viggo hääl kõlab abitult.
„Ma ei usu, et ta üldse tulebki. Vanamutt selline!”
Alriku selja taga käib vastu seina pirakas.
Viggo on teda oma hommikusöögi taldrikuga visanud, aga taldrik ei taba Alrikut, vaid puruneb vastu seina.
Keefiri on laual, põrandal ja Alriku juustes.
„Mida sa teed!” karjub Alrik, kuid Viggo jõuab teda juba ka võileivaga visata. Selle järgneb maapähklivõi purk. Alrik põikab eest ära. Ka purk lendab vastu seina. Ent see jääb terveks, kukub kõmakaga põrandale ja veereb eemale.
Laylah tuleb joostes trepist alla.
„Poisid!” hüüab ta. „Mida te küll…”
Kaugemale ta ei jõua, vaid libiseb keefiriloigus ja haarab viimasel hetkel kraanikausikapist, et mitte kukkuda.
Viggo tõuseb püsti. Tool kukub tema selja taga ümber. Tal on käes juustutükk, et sellega venda visata.
„Alrik ütleb, et ema ei tulegi homme!” hüüab Viggo.
Tal on pisarad silmis. Alrik hoiab käsi kaitseks enda ees.
„Ema lubas tulla!” karjub Viggo. „Ta ütles, et tal on suur üllatus. On ju, Laylah, ta tuleb, eks?”
„Ta ütles, et tuleb,” sõnab Laylah aeglaselt. „Aga ma ei saa lubada, et see nii läheb. Kas sa paneksid juustu käest ära, Viggo?”
Viggo tormab temast mööda, astub keefiriloiku ja sokk saab märjaks, aga ta ei pane seda tähelegi. Ta pistab kingad jalga, jookseb majast välja ega tõmba isegi välisust enda järel kinni.
Viggo teeb mööda Munkhagsgatanit ja Djurgårdsgatanit kooli poole lidudes saja meetri jooksus isikliku rekordi. Alles kirikla künkal aeglustab ta tempot. Selleks ajaks on kõige suurem viha lahtuma hakanud. Süda klopib ja külje sees torgib. Üks sokk on niiske, ta peatub, et see jalast ära võtta. Parem juba paljad jalad kinga sees kui kleepuvad sokid.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
