endale püksid jalga ja jaki selga. Seejärel üritan omale rätikut pähe siduda, õigemini kinnitada, kuid ei ole midagi, millega seda teha. Mohamed on ostnud mulle kotitäie ilusaid erinevat tooni pearätte, kuid mitte midagi, millega neid kinnitada. Ka mul endal ei ole midagi sellelaadset, sest rätti kannan ma esimest korda.
„Kuidas mul läks küll meelest osta ka nööpnõelu?!“ ütleb Mohamed kurvalt. „Enam ei ole aega ka, et neid kusagilt tänavalt otsima minna. Aga El Mansûrast leiame kindlasti. Ja ma arvan, et koolis on palju tüdrukuid, kes sooviksid sulle õpetada, kuidas rätikut pähe seotakse. Ära muretse!“
„Pole hullu, ma üritan kuidagi selle pähe panna,“ ütlen talle ja tõmban räti lõua alt kinni umbes nii, nagu oleks mul hammas haige ja põsk mingit sooja katet vajaks. Juuksed topin kuidagimoodi räti alla. Ja me astume kiirustades uksest välja.
Läheme Mohamedi kodulinna, et kohtuda tema isaga ja ühtlasi käia ära ka tema ülikoolis, mis asub veidi kaugemal Dumyâti linnas, kuhu tuleb ära viia ühed paberid.
Bussiga El Mansûrasse jõudnud, astume kõigepealt sisse ühte interneti-kohvikusse, kus Mohamed veel oma paberid üle vaatab ja õige varsti kutsub ta mind kaasa.
„Tule, tutvustan sind oma isale,“ ütleb ta mulle, kui kohvikust välja astume. Külm ja karge konditsioneeritud kohvikuõhk vahetub kuuma leitsakuga, otsekui astuks polaarjoone tagant kõrbesse. Tänaval kihutavad autod ja keerutavad üles tolmu. Inimesed sagivad vilkalt siin- ja sealpool teed. Lähedalasuvast mošeest kaigub üle kogu tänava keskpäevane palvelekutse.
Meie ees seisab helehall Daewoo, mille juhirooli tagant paistab valge peanupp. Tunnen, kuidas riided soonivad ja nägu leemendab. Istun auto tagaistmele ja Mohamed minu kõrvale. Hallid nahast istmekatted toovad esile kriuksuva heli.
„Isa, saa tuttavaks, see on Nelly,“ tutvustab Mohamed mind oma isale. Isa pöörab korraks pea üle õla ja lausub: „Tere tulemast!“
„Palun, siin on sulle väike kingitus tema poolt,“ ütleb ta ja ulatab isale hõbedase Parkeri sulepea. Isa avab karbi, vaatab seda ja asetab kõrvalistmele. „Aitäh!“
Väike habetunud päikesepruuni nahaga mees, kelle näole aastad on mitmeid vagusid kündnud, vaatab autopeeglist kergelt murelikul näol tagaistmele.
„Lähen käin prindin oma paberid välja ja tulen kohe. Ole niikaua siin autos,“ ütleb mulle Mohamed ja läinud ta ongi. Ta lahkub ja jätab meid isaga kahekesi autosse.
Isa vaatab mõtlikult aknast välja. Autos valitseb vaikus, mida lõhub üksnes tänavalt kostuv müra. Ta teeb juttu minu tulekust ja minu perekonnast ja küsib siis, ise minu kahtlaselt seotud pearätti silmitsedes:
„Sa oled nüüd moslem?“
„Jah,“ vastan.
„Mida sinu vanemad sellest arvavad, et sa oma usku vahetasid?“
„Jätsid selle minu otsustada.“
Isa näole tekib üllatusevarjund, mida on selgelt näha ka peeglist. „Kui siin kristlane hakkab moslemiks, mida tavaliselt ei juhtu kunagi, ütleb pere temast enamasti lahti.“ Ja ma kujutlen vaimusilmas, kuidas minu vanemad ristirüütlitena kapates Egiptuse poole ratsutavad.
„Oled sa kindel, et jälle usku vahetama ei hakka?“
„Jah.“
Rohkem ta midagi öelda ei jõuagi. Mohamed istub autosse ja sõit ülikooli poole võib alata. Autod kihutavad endiselt, signaalitavad, manööverdavad. Teid ääristavad rohelised põllulapid vahelduvad puuviljakasvandustega. Eemal paistab Niilus.
Kõik autoaknad on avali ja tuul keerutab ikka esiakendest sisse ja tagaakendest välja. Minu rätik teeb juba mitmendat katset tuulega kaasa keerutada ja nii hoian ma seda aina tugevamini kinni. Mohamedi isa ja ta ise, kes nüüd istub esiistmel, vaidlevad lärmakalt araabia keeles, millest ma veel mõhkugi aru ei saa. Kui just välja arvata sõna Lää! (eg „ei“), mida Mohamed pidevalt isale vastab. Tee pealt võtame peale Mohamedi kursusekaaslase Ali, kes samuti läheb oma pabereid viima. Ka tema sekkub aeg-ajalt vaidlusesse ja noogutab Mohamedi isale kaasa.
Paberid ära antud, hakkab uus vaidlus pihta ka tagasiteel, kuni me korraga ühe pagaripoe ette keerame, isa peatab auto ja läheb sisse.
„Dumyât on Egiptuses väga kuulus oma maiustuste poolest. Ja mööbli poolest ka,“ räägib Mohamed. „Alati, kui siia satutakse, viiakse koju maiustusi. Ja El Mansûra inimesed armastavad osta kogu oma mööbli just Dumyâtist. Siin valmistatud mööbli nikerdused on palju kvaliteetsemad ja mööbel ise peab kauem vastu.“
Isa jõuab poest tagasi, mitu koogikarpi kaenlas.
„Palun, need on teile Mohamediga,“ ulatab ta mulle kaks karpi, otsekui leppe märgiks. Ja mulle tundub, et nii on mind isapoolsesse perekonda vastu võetud.
Järgmisel El Mansûra külaskäigul viib tee meid Mohamedi siitilmast aastakümnete eest lahkunud ema õele Leilale külla. Piirkond, kus takso peatub, on võrreldes teiste kohtadega, kus käinud olen, kulunud ja räämas. Tänavad on äärmiselt kitsad, mullased, majad otsekui ulatamas üksteisele kätt. On selge, et siin liigeldi juba ammu enne seda, kui autod kasutusele tulid, sest kui korraga satub kõrvuti neid kaks, on pea võimatu mööduda ilma, et küljepeeglid üksteist ei riivaks või majapoolsed uksed majaga kokku ei puutuks.
Ka majad tunduvad väga vanad, kohati isegi varisemisohtlikud. Samas nende kõrval kohtab ka täiesti uue väljanägemisega maju, nagu oleks need alles ehitatud või väga oskuslikult restaureeritud.
„See on El Mansûra üks vanimaid linnaosi,“ ütleb Mohamed nagu minu mõtteid lugedes.
„Aga miks osad majad näivad siin nii uued?“ küsin imestunult.
„Sest egiptlastele meeldib elada oma juurte juures, oma tuttavas linnaosas. Nii on need põlvkonnad, kelle esivanemad siit pärit, ostnud endale siia majad ja need renoveerinud. Või on korda teinud esivanemate majad. Olgugi, et see ei ole kõige uuem ja uhkem koht, neile siin meeldib.“
Astume ühte vanasse, suurde, mitmekorruselisse majja sisse. Väljast tundub see küll suhteliselt kulunud, kuid trepikoda on puhas ja korralik, plaaditud põrandaga. Mohamed koputab teise korruse ukseklaasile. Tegelikult on siin paremal pool seinas veel teinegi uks.
„See uks viib otse külalistuppa,“ lausub Mohamed. „Niimoodi külalised tavalisi eluruume ei näegi. Aga tänapäeval ei ole see kasutusel.“
Valge kuklasse seotud pearätiga vanem naine avabki meile ukse, mis viib otse eluruumidesse ja kutsub meid rõõmsalt sisse.
„Ma tahaksin sulle kedagi tutvustada,“ ütleb Mohamed tädile, kui oleme tuppa astunud.
„Tere tulemast!“ lausub tädi ja kallistab mind soojalt. Tema päikesepruun nägu naeratab külalislahkelt, kui mind ees asuvale diivanile istuma juhatab. Ta suundub kohe kööki ja tuleb sealt mõne aja pärast kandikule asetatud teetassidega ning teise kandikuga asetab minu kõrvale diivanile kobara magusaid rohelisi viinamarju.
Nad vestlevad Mohamediga ja minu poole vaadates ei oska ma teha muud kui üksnes tagasihoidlikult vastu naeratada. Ma ei saa küll päris täpselt aru, millest nad räägivad, aga tunnen enda suhtes heasoovlikkust ja lahkust, rõõmu meie tuleku ja minuga tutvumise üle.
Taas tuleb minna ja me lahkume
