töökindlad ja kuna lahingusituatsioonis tuleb hullemategi vigastustega lennata, kasutatakse sellistel puhkudel juhust suhteliselt ohututes tingimustes avariilülituste praktilist toimimist proovida.”
Marge silmad hakkasid suuremaks minema. „Kas mootorid on korras?”
Mees mühatas uuesti. „Mootorid on raske ja tuim tükk, need peavad kõige kauem vastu. Esimeseks lähevad tajurid ja muud peened pulgad.”
Tüdruk niheles. „Ja sul lubati mind kaasa võtta?”
„Ma ei küsinud luba. Arvasin, et katsetame ühtlasi ka tavalise inimese vastupidavust xailoniõnnetusele. Vaata, need toolid on katapuldiga, neis on viis langevarju, rakettpidurdusmootorid ja heeliumiballoonid, mis pehmendavad lööki maapinnale ja hoiavad sind vajadusel vee peal. Kui lennuk plahvatab, stardib tool üldiselt automaatselt, ent igaks juhuks on näed siin see suur punane hoob… Ära puutu! Langevarjud ja pidurdusmootorid käivituvad üldiselt ka automaatselt…”
Tüdruk oli kahvatuks läinud, ent Šunkto ei suutnud enam tõsist nägu teha ja hakkas hirnuma.
„Me ei kuku alla?”
Piloot kehitas õlgu. „See oht on alati, aga risk on minimaalne. Usu, ma ei oleks sind muidu kaasa võtnud.”
Viis minutit valitses vaikus.
„Kui tume on taevas… Kui kõrgel me oleme?”
„Viiskümmend kuus kilti,” vastas piloot, korraks pilku displeile heites.
„Kas siin töötavad juba tuumamootorid?”
Mees ohkas. „Oh seda haridust… Sellel lennukil ongi ainult tuumamootorid. Kui sa aga mõtled, et kas me ajame tagant välja paarikümnetuhandekraadist plasmat või termotuumareaktsiooni miljonikraadist, siis selleks viimaseks oleme veel liiga madalal.” Ta nihutas üht kangi puldil ja kõikjal süttisid helepunased hoiatustuled. „Tahad, läheme Kuule?”
„Mis sa norid minuga kogu aeg!”
„Sa oled selleks tänuväärne materjal.” Mees silitas ta kätt. „Anna andeks, ma enam ei tee.”
„Kaua lend kestab?” küsis tüdruk, nagu poleks midagi juhtunud.
„Natuke üle poole tunni,” heitis mees taas kiire pilgu ühele ekraanile, siis vaatas uuesti vallatult irvitades Marge poole. „Kiirendust sa ei kannata – kiiremini ei saa. Keppida on siin ebamugav…”
Tüdruk turtsatas solvunult ja jäi minutiks vait.
„Kuule, miks sul nii kummaline nimi on?” küsis ta siis järsku.
Šunkto kehitas õlgu. „Nii on mind juba väga kaua tuntud.”
„Aga ikkagi – mulle meenus miskipärast üks indiaanlaste raamat, „Suure karu pojad”. Seal oli üks pealik Šunktoketša.”
Piloot niheles ebamugavalt. „Nojah, eks sai ka kümneaastasena indiaanlasi mängitud… Sealt jäi see virtuaalisignatuuriks ja hiljem panin selle oma esimese laeva kutsungiks… Tobe tegelikult, aga nüüd ei tea mitte üks hing maailmas mind mingi muu nimega kutsuda… Ja õnneks enamik ei taipa, kust see tulnud on… Ja nüüd naudi vaadet.”
Nende all pöördus harvade valgete pilveräbalatega kaetud tumesinine India ookean, millele lainete vahuharjad kohati heledamat lisasid. Valges raamis tumepruunroheliste kalliskividena eraldusid üksikud kaljusaared ja päikese kahvatukollane laialimääritud peegeldus tormas nendega kaasa. Lennuki nina oli juba pisut allapoole, kui see ainult inertsiga liikudes oma horisondil suuremaks muutuva sihi suunas planeeris.
„Noh – elus?” küsis Šunkto lühidalt, tõustes ja tüdruku rihmu lahti päästes vaevalt sekund peale seda, kui sõjamasina kõht Dominika baasi metalset maandumisplatsi puutus.
„Kas see alati põrutab nii?” küsis tüdruk.
„Tead, ma isegi ei teinud meelega,” lausus mees vabandavalt. „Tõukurväljaga mängides saab ta vajadusel hulga pehmemalt maha.”
Lennuväljast sai šaht, kui nad liikumist tajumata allapoole libisesid ja selleks ajaks, kui nad välja said, oli ka luuk nende pea kohal sulgunud.
„Miks siin rattaid või tugesid ei ole?”
Piloot mühatas. „Xailoni kest on kõige õhemast kohast 200 millimeetrit. Elektronpingestatud, tavalistest sulamitest seega vähemalt kaks suurusjärku tugevamat soomust. Milleks?”
„Hau Šunkto,” kostis teiselt poolt lennukit kannatamatu hääl. „Mis kuradi pärast sa nii aeglaselt tulid? Lennuk on korras? Esimeses laines läheb kaheksa xailonit, kõige kogenumad piloodid, me peame startima vähem kui kolmesaja seki pärast. Kähku nüüd…”
Ta märkas alles nüüd Marget ja jäi poolelt sõnalt vait, silmitsedes tüdrukut lõbusa imestusega.
„Tema nimi on Marge,” lausus Šunkto. „Viimased kaks päeva oleme koos magama sattunud ja mulle tundub taas, et elu on elamisväärne. Marge, seda pikka tolgust tuntakse Athosena, kuigi Dumas selle peale hauas teist külge keerab. Ja mis kiire? Ma ei tea rohkem, kui et mul paluti lennuk ära tuua.”
„Väga meeldiv.” Athos noogutas tüdrukule kiirustades ja sõbralikult, ent korraga venis ta naeratus kõrvuni ja ta turtsatas lühidalt, end kohe uuesti tõsiseks sundides. Viimane proovis samamoodi vabalt ja kergelt vastu noogutada, ometi oli võimatu mitte märgata temast õhkuvat kohmetust, kui ta mehe laiale irvitusele kiire mürgise pilguga vastas.
Nad tunnevad teineteist, mõtles Šunkto, ent enne, kui ta selles suunas midagi muud mõelda või teha jõudis, oli Athos uuesti tema poole tagasi pöördunud.
„Merde! Siis ma oleksin ikka pidanud sinuga lennu ajal ühendust võtma. Vaatasin, et sa tuled, ja siis oli tähtsamat teha. Meil on imekähku vaja kõiki, kes lennata oskavad, ja kõiki masinaid ka. Paar meie luurajat ja muud rahvast istub Tokyos hakklihamasinas ja me peame nad ära tooma. Aja endale nüüd kest selga, sellal kui poisid lennukit tangivad.” Ta viipas lähemale koormaroboti.
Nad olid jõudnud lennukite teeninduskorrusele ja selles hiiglaslikus sammastikus käis igal pool nende ümber kiire askeldamine. Platvormid lennukitega liikusid pealtnäha kaootiliselt ringi, tohutud kaheksajalgu meenutavad tankimisaparaadid jalutasid omasoodu ja ka igasugused muud mehhanismid, millest mõned olid kui liikuvad kontorid, kus 5-6 inimest laudade kohale kummardus, hõljusid esimesel hetkel täiesti suvalistes tohuvabohus edasi-tagasi. Inimesedki, kes jooksusammul lennukitest sisse ja välja liikusid, ei jätnud põgusal vaatlemisel mõtestatumat muljet. Marge teatud pettumuseks ei heitnud keegi talle pikki imestunud pilke. Mõni küll vaatas teist korda, inimesed naeratasid kiiresti, kui nende pilgud kohtusid, ent see oli kõik.
„Antarktika, Põhjatäht ja suurem osa Madagaskaril ning orbiidil baseeruvatest ei osale – aega pole. Me läheme madallennul, meie taga tuleb teine ja kolmas laine, praegu kokku 60 xailonit; peaks jätkuma – nende asi on julgestada meid ja omakorda ära korjata, kui keegi esimestest maha jääb. Lisaks teeb orbitaalkaitse kolm dessanti.” Kõike seda rääkides karjatas Athos samal ajal kolme robotit, kes asju lennukisse laadisid. „Pommitavad ka ja teevad üldse mäsu. Läheme otse kaitsepolitsei laboratooriumite katusele. Igas lennukis on seitse-kaheksa sõdurit – sinuga tulen mina, paari meest peaksid sa veel tundma.” Ta jõnksatas peaga parasjagu end ja varustust kiiresti luugist sisse toppivate meeste poole; poolpaljas Šunkto, kes endale sellal kirudes lahinguskafandrit
