maha nottisid. Seetõttu mõistis ta ähvardust.
«Kas tares on kedagi?» küsis Nevel.
Tüdruk raputas pead. «Mkmm.»
«Petad?!»
Neiu tõmbas Neveli käe suust eest ära, nii palju, kui too seda võimaldas, ning sõnas: «Ei peta. Teenijad on praegu kõik välja kamandatud ja sõsarad…» Tema häälest aimdus ebamugavust, «…sõsaraid pole praegu siin.»
«Kuidas tarre pääseda?» päris Nevel kiiresti edasi. Kanajalgadel maja kõhu all ei paistnud eemalt vaadates ühtegi luuki, kust sisse saada.
Vastuseks pomises neiu midagi arusaamatut enda ette. Silmapilkselt nad mõlemad lausa tõmmati suure jõuga aida juurest maast üles maja poole. Ja… läbi põranda otse tarre.
Nevel ahmis hämmastusest õhku, kuid hoidis tüdrukut endiselt kõvasti kinni. Eks võiski ta ju aimata, et nõia elamises nõidust juba jätkub.
Pajaauk seinas oli ainus, mis hämaras vinguses ruumis valgust jagas. Ühes nurgas laiutas suur savikummiga ahi, mis oli ehitatud üsna kõrgele paekividest astangule, ilmselt selleks, et ahi ja laudpõrand kokku ei puutuks. Ahjuesine oli täis igasuguseid potte-kausse-kulpe. Seinte ääres külitasid kitsad magamisnarid, nende vahel mõned kirstud. Ruumi jätkus lahedalt ka pikale lauale ja paarile pingile. Tõenäoliselt oli tegu teenijarahva elu- ja tegutsemisruumiga. Nagu tüdruk kinnitanud oli, polnud tares hingelistki, ainult keerlemine pani põrandalauad nõrgalt ägisema.
Seinal nagis rippuv köiepundar oli just see, mida Nevel parasjagu vajas. Ta vajutas tüdrukule esmalt esimese ettejuhtuva nartsu suhu, et too vahepeal häält tõsta ei saaks, ning sidus siis tal käed randmetest kinni. See tehtud, võttis ta veel teisegi köie ja sidus selle üht otsapidi neiu piha ümber, teist otsapidi enda vöö ümber, jättes liikumisruumi vahele kõigest paari küünra jagu. Nüüd võis ka tropi suust uuesti välja võtta. Teisele korrusele viivale redelile osutades kamandas Nevel: «Lähme üles!»
Redel osutus piisavalt laiaks, et kahekesi kõrvuti üles ronida. Nad jõudsid tuppa, mis ei erinenud just palju alumisest. Ka siin kõhutas lai savikummiga ahi, kuid erinevalt allkorruse omast oli sellele laotud vaid üsna madal paeplaatidest alus ning ahju ees puudus toidunõude hunnik. Seinte ääres taas narid ja lavatsid, mis kaetud imeilusate peene kirjaga vaipadega, kirstud, toa keskel laud paari pingiga. Hoolimata valitsevast hämarusest võis ära tunda pererahva eluruumi – puhtama ja uhkema, kus musta tööd ei tehtud.
Nevel ei teadnud täpselt, kust leida seda, mille jaoks ta siia oli tulnud. Küll võis üht-teist teada tema pantvang.
«Kus Kurvitsa tiivad on?» küsis ta otse ja keerutamata tüdrukult. Viimane võpatas järsult ning oleks vist tõesti suutnud jalga lasta, kui köis poleks tema liikumisvabadust kõvasti piiranud. Kohe rabas ka Nevel ta uuesti kinni.
«Kõnele nüüd!»
Tüdrukul polnud erilist võimalust. «Veel üles,» sõnas ta alistunud ohkega. Järjekordne redel viis suletud laeluugini. Neiu pomises taas vaikselt midagi ning tõstis kinniseotud käed üles, et sõrmega luugilauale mingisugune arusaamatu kujund teha. Luuk nõksatas ja avanes lükates kergelt.
Nad olid nüüd kolmandal korrusel, pimedamast pimedas toas. Väljast tulev valgus maalis seinas oleva ukse heledad piirjooned ning Nevel pusis selle riivist lahti, et silmad sees midagi seletada võiksid. Väljas kostis endiselt hõiklemist ja ulgumist. Tuba ise oli aga õige omapärane – ahi puudus ja õhk oli umbes sama jahe kui kuskil kuuri all. Lihtne äsja ülestehtud säng seina ääres, samalaadne kui lavatsid allkorrustel, viitas ometi, et toas magatakse aastaringselt. Paar lukustatud kirstu ja keskpõrandal olev järike olid täiesti tavalised toa osad. Küll ei saanud aga sama öelda seinal rippuva kraami kohta. Kõikvõimalike metsaelajate nahad, mille seas oli täiesti tundmatuid, ilmselt kaugetelt maadelt tooduid, aga ka arvatavasti üks inimesele kuulunud ihukehakate; paar laia trummi, vana kahe keelega kannel, terve rida maske, üks hirmuäratavam kui teine, pundar kirjusid paelu, osadel sõlmed sees, lisaks veel palju säherdust, millele Nevel üleüldse nime ei mõistnud anda. Küllap pidigi ühe õige nõia tuba kummalisi asju täis olema, mõtles ta ringi vahtides. Ainult tiibu ei paistnud kuskil olevat. Kas on tõesti magamisaseme all, nagu Hillo oli arvanud?
Kuskil all kõlas kobistamist ja inimeste juttu. «Kähku, otsi välja!» käsutas Nevel ning tüdruk, ehkki ikka veel ajuti kõheldes, põlvitaski otsejoones sängi juurde ning kompas selle alt, niipalju kui kinniseotud käed võimaldasid. Peatselt ajas ta end jalule, kaks suurte sulgedega tiiba näpu vahel.
Tiivad olid tõeliselt kaunid, vanaaegsete meistrite tipptöö. Valged õrnade mustade täppidega suled (meenutades sellega veidi metsarahva karva) andsid poolpimedasse tarre justkui valgust juurde, neis oli tugevust ja õrnust. Ükski sulg polnud katki ega asunud vales kohas, kõike oli läbi aegade hoitud nii hästi kui iganes võimalik. Ja seda, et nad olid vanad, seda tunnetas isegi vaimuasjades muidu nii tuim Nevel-poiss. Ta võttis need enda kätte peaaegu et hardalt, ahmides vaatepilti, mis seniajani oli olnud harvade väljavalitute õigus. Tiivad! Päriselt!
«Kuidas nad käivad?» päris ta tüdrukult, kelle nime endiselt ei teadnud. Ka viimane oli jäänud imetlusega tiibu silmitsema, nõnda et ei taibanud isegi appi karjuda, kuigi Neveli väits tema selga enam ei torkinud.
«Lihtsalt. Paned käe vastu ja valmis.»
Taas pidi Nevel imestama. Vaevu oli ta saanud käe ja tiiva kohakuti asetada, kui see oli mingi imeväega käe küljes. Justkui oleks Nevel sedasi sündinudki ja terve elu tiivuline olnud. Polnud võimalik aru saada, kus lõppeb oma käsi ja kus algab tiib; suled näisid otse käenaha seest välja kasvavat. Samas jäi ka labakäsi koos sõrmedega vabaks, nii et päris linnuks ta ka ei muutunud.
«Kogu see siin… Sinu pärast, eks?» küsis tüdruk äkki vaikselt.
Nevel pidi hetkeks oma uue väljanägemise imetlemise katki jätma ning pööras pilgu pärija otsa. Ta otsustas mitte üleliia keerutada.
«Jah! Metsarahvas, ajavad taga,» sõnas ta. Ja seejärel: «Kas nad pääsevad sisse?»
«Ei tea. Aga isa on vägev, ta mõistab nendega toime tulla,» vastas tüdruk. «…ja sinuga ka.»
Nevel jättis viimase märkuse tähele panemata; tiivad olid ikkagi liiga kütkestavad, et muu peale aega kulutada. Erutusvärin hinges, sättis ta ka teise tiiva käele ning…
Talle vaatas vastu paar sügavpruune silmi. Tarku, hirmsaid, teravaid. Natuke sarnaseid ennist söödi peal metsavanaisa omadega, aga siiski teistsuguseid. Kui metsavanaisa pilgus lõrises taltsutamata elaja heitlik äkkraev, mis sind kohutab nagu kohtumine karja lõupenidega, kelle meelevalda sa kogemata oled sattunud, siis nüüdne pilk meenutas kõige enam ehk mitmete esivanemate põlvkondade hukkamõistu, karmi ja kalki, samas haletsevat selle üle, et uute aegade lapsed on lõhkunud aastatuhandeid katkemata hoitud püsivuse. Ja midagi oli selles pilgus veel… Imestus. Imestus juhtunu üle, ilmselgelt. Et keegi oli söandanud nii alatult ja samas tarmukalt, tähelepanu hajutamiseks metsahõimu ära kasutades tungida kaugemale, kui paljud enne teda olid suutnud; petuga pooleks, oma halba õnne põikpäiselt tagant piitsutades, nii et viimane oli lõpuks lausa sunnitud õnneks pöörduma, jõudnud siia tema, Kurvitsa, enese tarre ja pannud iidsed pühad tiivad enesele kätte.
Imestus ei kestnud ehk kauem kui vaid paar hetke. «Välja! Minema!» suutis Nevel vaid mõelda ning seinaluugi kolksudes tuiskaski endalegi üllatuseks toast välja külmade hingekuutuulte sekka. Uhket ja meeleheitlikku sööstu saatis Kurvitsa lihase tütre Ahe kiljumine, kes oli endiselt Neveli külge köidetud ja pidi seetõttu kaasas rippuma. Nevel ei vaadanud
