kas tõesti?” Proua Peters ei öelnud ilma pealgi ära ühestki väljakutsest ning võimalus, et see talle kogemata esitatakse, oli iga õpilase õudusunenägu. „Olgu siis pealegi, härra Bailey, kui teil on nii suured teadmised, siis palun vastake mu küsimusele.”
Conner neelatas kuuldavalt.
„Mitu aastat printsess algupärases Okasroosikese muinasjutus magab, enne kui armastatu suudlus ta unest äratab?” küsis proua Peters ja uuris tähelepanelikult poisi ilmet.
Kõikide pilgud olid Conneril, kannatamatult oodati väikseimatki märki, et ta vastust ei tea. Õnnekombel siiski teadis.
„Sada aastat,” vastas Conner. „Okasroosike magas sada aastat. Lossi ümbrus kasvas üleni umbrohtu ja värki täis, sest needus pani kõik magama ja polnud kedagi, kes aeda korras hoiaks.”
Proua Peters ei osanud midagi öelda ega teha. Ülimalt jahmunult kortsutas ta kulmu. See oli küll esimene kord, kui Conner korralekutsumise käigus õpetaja küsimusele õigesti vastas, ja proua Peters polnud osanud seda oodata.
„Püüdke siis täie teadvuse juures püsida, härra Bailey. Teil vedas, et ma viimase märkuselehe hommikupoolikul ära kasutasin, aga eks ma võin neid ju juurde küsida,” teatas proua Peters ja läks kiiresti klassi ette, et tundi jätkata.
Conner ohkas kergendatult ja õhetus hakkas tema näolt taanduma. Ta kohtas kaksikõe pilku; õdegi oli üllatunud, et ta õigele vastusele pihta sai. Alex poleks arvanud, et Conner veel muinasjutte mäletab …
„Nõndaks, õpilased, palun võtke kirjanduse õpik välja, avage leheküljelt sada seitsekümmend ja lugege vaikselt läbi muinasjutt Punamütsikesest,” andis proua Peters korralduse.
Õpilased tegid, nagu kästud. Conner seadis end pingis nii mugavalt istuma kui vähegi võimalik ja asus lugema. Süžee, pildid ja tegelaskujud olid talle kõik tuttavad.
Üks neid asju, mida Alex ja Conner lapsepõlves kõige suurema igatsusega ootasid, oli vanaemale küllaminek. Vanaema elas ülal mäenõlval päris metsa südames ühes majakeses, mille kohta sobinuks öelda onn, kui onne veel ülepea olemas oli.
Teekond oli pikk, autosõidule kulus mitu tundi, aga kaksikutele tegi iga minut suurt rõõmu. Ootusärevus üha kasvas, kui tee viis lõputute puude vahel loogeldes üha ülespoole, ja kui kollasest sillast üle sõideti, hüüdsid kaksikud põnevusega: „Peaaegu kohal! Peaaegu kohal!”
Kui pärale jõuti, võttis vanaema neid lävel avalisüli vastu ja kallistas nii kõvasti, et oleks neil peaaegu hinge välja pigistanud.
„Etskae! Te mõlemad olete viimasest korrast saadik küll pool meetrit pikemaks kasvanud!” ütles vanaema iga kord, olgugi et nad polnud nii palju kasvanud, ja kutsus nad siis sisse, kus ootasid äsja valminud küpsised.
Isa oli üles kasvanud metsas ja rääkis lastele päevad otsa oma lapsepõlveseiklustest: kuidas ta puude otsas ringi ronis, ojades ujumas käis ja vaevu metsloomade küüsist pääses. Enamik meenutusi oli tublisti liialdatud, ometi armastasid lapsed seda isa seltsis veedetud aega rohkem kui midagi muud.
„Kui te juba vanemaks saate, siis viin teid ühel päeval kõikidesse neisse salakohtadesse, kus ma siis mängimas käisin,” lubas isa. Ta oli pikk mees ja tal olid lahked silmad, mille äärde tekkisid kortsukesed, kui ta naeratas, ja ta naeratas päris tihti, eriti siis, kui ta kaksikuid õrritas.
Õhtul aitas ema vanaemal süüa teha, ja niipea kui õhtueine sai söödud ja nõud pestud, võttis kogu pere kamina ümber istet. Vanaema avas suure muinasjuturaamatu ja nad lugesid isaga kordamööda muinasjutte ette, kuni lapsed uinusid. Mõnikord oli Baileyde pere kuni päikesetõusuni üleval.
Muinasjutte räägiti nii üksikasjalikult ja hingestatult, et kaksikud võisid samu lugusid ükskõik kui palju kordi kuulata. Need olid parimad mälestused, mida laps võiks tahta.
Kahjuks polnud kaksikud juba õige kaua aega vanaema majakesse saanud …
„HÄRRA BAILEY!” hüüdis proua Peters. Conner oli taas suigatanud.
„Vabandust, proua Peters!” hõikas Conner vastu ja ajas selja sirgu otsekui vahisõdur, ehkki istus pingis. Kui pilgud suudaksid tappa, oleks Conner õpetaja põrnitsuse mõjul vedru välja visanud.
„Mida me päris Punamütsikesest arvame?” küsis õpetaja kogu klassilt.
Säbrus juuste ja rohmakate hambaklambritega tüdruk tõstis kätt.
„Proua Peters?” lausus ta küsivalt. „Ma olen segaduses.”
„Ja mispärast?” küsis proua Peters, otsekui mõelnuks: mille pagana pärast saab siin segadusse sattuda, lollpea?
„Sellepärast, et siin on kirjas, et jahimees tappis hundi ära,” selgitas säbarjuus. „Mina arvasin, et hunt oli lihtsalt pahane, sest karja teised hundid pilkasid tema koonu, ja et ta sai lõpuks Punamütsikesega sõbraks. Vähemalt on nii selles multikas, mida ma väiksest peast kogu aeg vaatasin.”
Proua Peters pööritas nii ägedalt silmi, et oleks võinud vist kukla taha näha.
„Nimelt sellepärast,” surus ta läbi hammaste, „ongi meil praegu see tund.”
Säbrus juustega tüdruku silmad läksid pärani ja ta jäi kurvaks. Kuidas võib südamele nii armas asi korraga valeks osutuda?
„Koduseks tööks,” lausus proua Peters, ja tema sõnade juures vajus kogu klass nagu üks mees kössi, „valige oma lemmikmuinasjutt ja kirjutage homseks kirjand neist ehtsatest tarkuseivadest, mida see muinasjutt püüab meile anda.”
Proua Peters läks oma kirjutuslaua juurde ning õpilased alustasid vähest järelejäänud aega ära kasutades kohe tööd.
„Härra Bailey?” Proua Peters kutsus Conneri oma laua juurde. „Paar sõna.”
Conner sai aru, et nüüd on häda käes. Ta tõusis aegamisi püsti ja läks proua Petersi laua juurde. Õpilased, kellest ta möödus, vaatasid teda nii kurva näoga, nagu sammuks Conner hukkamisele.
„Jah, proua Peters?” ütles Conner.
„Conner, ma püüan teie perekondlikku olukorda igati arvesse võtta,” sõnas proua Peters ja silmitses Connerit üle prilliraamide väga tungiva pilguga.
Perekondlik olukord. Neid kahte sõna oli Conner viimase aasta jooksul kuulnud ülearugi tihti.
„Ent,” jätkas proua Peters, „on teatud liiki käitumine, mida ma oma tundides lihtsalt ei talu. Te jääte kogu aeg tunnis magama, te ei pane üldse tähele, rääkimata väga viletsatest suulistest ja kirjalikest vastustest. Paistab, et õde saab teil omadega kenasti toime. Ehk võtaksite temast eeskuju?”
Õega võrdlemine mõjus iga kord otsekui maksahaak. Jah, Conner polnud tõesti oma õe koopia ja sai pidevalt selle eest karistada.
„Kui selline olukord jätkub, olen sunnitud teie emaga nõu pidama – kas saate minust aru?” hoiatas proua Peters.
„Jah, härra … ma tahtsin öelda proua! Ma tahtsin
