pärg. Läbi lahtise akna kostis inimeste kõne kõmin metsa nagu mesilaste sumin tarust.
Jaak pidas pulmi. Need olivad väikesed pulmad. Mõrsja sugulased ja Jaagu tuttavad istusivad süldikausside ümber. Vana metsavaht istus laua otsas, viina pudel ees, ja tema kõnedel ei olnud otsa ega äärt. Kui ühe loo lõpetas, siis teise kohe alustas. Ja nii kestis nalja kuni hilja õhtuni.
Aga pulmapäeva õhtul läks noorpaar üksi põldusid vaatama. Mõrsja oli tõsine ja vaikne. Ta ei olnud enam noor ja ta oli vaene, kuid Jaak teadis, keda ta võttis.
Nad tegivad ringi põllu ümber ja peatasivad siis metsa ääres, kust nendele nii vili kui ka maja kätte paistis. Nad vaatasivad kõike seda mõne silmapilgu vaikides ja hakkasivad siis omadest tuleviku plaanidest kõnelema.
Palju oli neil tööd teha! See oli ainult algus, mis siin näha oli. Hooneid pidivad nad ehitama ja maad harima, karja muretsema ja majapidamist korraldama. Praegu oli neid veel kaks, kuid kes teab, kui kauaks. Kõige pääle pidivad nad mõtlema. Tööd tahtsivad nad teha ja korralikud inimesed olla, sest nii nagu inimese elu, nii on ka tema palk.
Nende kummagi üle võttis suur kohustuse-tunne maad. Nad andsivad omades südametes suuri lubadusi. Ja nende näod olivad peaaegu kurvad, kui nad sääl niiviisi seisivad.
NÕIUTUD RINGIS
Hommik —
Selge ja jahe, päikesepaistene ja kollaste lehtede pääl puhkav hommik, tume-rohelise ja rohekas-kollase muruga, ääretu ja pilvitu, selge ja sinise sügise taevaga ning ära lendavate kurgedega —
Hommik —
Täis valgust ja selgust, kulda ja rohelist siidi, nii ilus ja luulelik, nii puhas ja neitsilik, nii kurb ja nii suurepärane —
Kollaste lehtede varisemisel, kurgede lendamisel, enne vihma ja külma, enne tuulise ning tormise aja tulekut —
Pikkamisi tõusivad mustjas-hallid suitsusambad külade kohal selge taeva poole. Suits lagunes taeva all laiali ja heljus õrnana vinana tuulekese õõtsudes ida poole. Vares istus kaevulingul ja vaatas mõttes üle rõukude ning lagedate väljade.
„Aehee!” hüüdis tugeva kondiga mees, oma laia noaarmidest inetut nägu vastu Rebaseraba ääres seisva hurtsiku akent surudes. „Kurat, kas ei kuule või?”
Seest vastas jäme hääl:
„Mis sa karjud sääl? Kisendab, nagu oleks sarviline lahti. Oota, küll ma avan ukse.”
„Magavad kui lehmad,” urises akna all seisja. „Kes niiviisi õigel ajal laadaplatsile jõuab!”
„Jaak, kas sina oled?” küsis teine unine hääl seestpoolt.
„Kes kurat see veel peaks olema, kui mitte mina!”
Ukse taga oli kolinat kuulda, taba lükati kriginal eest ja lauaselgadest kokkulöödud uks läks lahti. Lävele ilmus unise näoga ja sasis juustega keskealine mees, ainult hallid ööräbalad ihu ümber.
„Hmhee – eh – ” urises ta ja pigistas silmalaugud pilukile. „Tõepoolest, juba nii valge, et silmad ei kannata. Mis sa veel ootad? Astu aga sisse.”
Võõras astus läve pääle, lõi päälae vastu ukse ristpuud ära ja jõudis alles siis hurtsikusse.
Kesk suitsunud tuba seisis mustades räbalates ja hilbendavate juustega vanamoor, kuna seina ääres krigiseva ja nagiseva lava pääl noorepoolne naine kolme-aastase tütarlapse kõrval lamas. Võõra sisseastumisel ärkas naine üles, aigutas ja sirutas, tegi rähmased silmad lahti ja küsis kähiseva häälega:
„Kas hommik juba?”
„Muidugi hommik! Näe, Jaakki juba siin ja ootab, millal minema saame. Mis sa veel põõnad? Katsu aga, et üles saad!” rääkis vanamoor omi hilpusid kohendades.
Laval lamaja tõusis üles ja hakkas end riidesse panema. Laps magas rahulikult edasi.
„Aadu, kas sul midagi osta ka on?” päris võõras.
„Mis sa räägid?” küsis mees, kes näo pesemise sulina pärast küsimust ei kuulnud. „Ah osta või? Eks ühtteist ikka. Aga sinul?”
„Mis kurat mina säält ostan! Ei saa suutäie viina jaokski raha, kust teda siis veel mujale saad!”
„Sina oled üksi ja ei saa!” tähendas Aadu. „Mina toidan nelja ja pean saama.”
„Mis nelja! Mis sa naiste eest muretsed! Krossigi ei maksa neile anda.”
„Ega ei annakski, aga kes nendega maad võib jagada. Katsu, et aga lahti saad.”
„Mistarvis nad siis naised on, kui ise ei oska teenida?” küsis Jaak ja sülitas lirtsti! porisele põrandale. „Nüüd laada aeg – ja nemad ei oska teenida!”
„Ah, või niiviisi sa siin arutad!” pahandas vanamoor, kuna noorem naine, punaseid juukseid pää pääl ühe käega püsti hoides ja teisega kammides, itsitama hakkas.
Jaak naeris täie suuga.
„Pole neist naistest ei villa ega karva. Noorelt tõmbavad ümber, aga saavad vanemaks, siis toitku neid mehed. Siin on nüüd Tiiu. Laps on tal kodus – “
„Kas sa, kurivaim, oled vait!” hüüdis noorem naine ja viskas riidetükiga Jaagu poole.
„Ära sa uhkusta nüüd midagi! Mis sa selle lapse-risuga õieti oled võitnud? Kutsikas on muretsetud, – Joosep naerab pihku, – ja nüüd olgu Aadu hää mees ja toitku. Pole see lapsega tüdruk parem maailmas, kui kellaga koer kirikus.”
„Kas sa pead oma suud või ei? Häbene ometi oma ema eeski vähe!”
„Pole temagi kes teab mis püha loom. Mõlemal on lapsed, kuid meest ei ole kummalgi. Juba terve sugu on sarnane.”
Vanamoor turtsus vihaselt anumatega kolistades.
„No kas saate juba valmis?” küsis Jaak ja tõusis üles.
„Ei tea, kes siin riidesse võib panna,” vastas Tiiu. „Tuleb sisse – “
„No mis sa siis mind veel häbened!” naeris Jaak. „Olen sind ju igapidi näinud. Ega hullemat ikka või olla.”
„Juba jälle algad sa oma laulu!”
„Ja sina kuulad, nagu näha, häämeelega seda,” tähendas vend pahaselt ja lisas siis: „Sa, Jaak, oota meid veel natukene. Meie võtame vähe hommikust ja läheme siis.”
„„Hommikust, – tont söögu teid ja teie hommikust! Ma astun parem aegamööda minema. Küll tulete metsa vahel järele.”
Nende sõnadega surus Jaak mütsinoti veel enam kuklasse, astus lävele ja lõi pää uuesti vastu põikpuud. Vaevalt paar sammu oli ta osmiku juurest lepikusse astunud, kui keegi pehme käsivarrega ta kaela ümber kinni võttis ja midagi ta kõrva sisse hakkas sosistama. Soe hingeõhk puutus Jaagu kõrva lehte ja pani selle õhetama.
Mees pööras järsku ümber.
„Sina,
