on>OSALISED
JUUDIT, noor naine Petuuliast.
SUSANNA, tema ümmardaja.
OSIAS, Petuulia peavanem.
KABRIS, Petuulia vanem.
SIIMEON.
RABI.
OLOVERNES, Assuri väejuhataja.
PAGOAS, tema telgiülem.
AKIOR, Ammoni pealik.
NIMETU.
NAINE.
NAINE lapsega.
KÄSKJALG.
Rahvas, rahvaste vanemad ja vürstid, pealikud, sõdurid, pidulised, hääled, I, II, III ja IV väravavaht.
ESIMENE VAATUS
(Eestuba Juuditi juures. Pahemat kätt välisuks, paremat kätt uks siseruumi, kust tuleb Juudit. Kohe pärast seda Susanna välisuksest.)
JUUDIT. Käisid sa müüril?
SUSANNA. Tulen säält, emand. Hommikuti on mu esimene teekond ikka müürile.
JUUDIT. Mis teeb Assur?
SUSANNA. Assur seisab nagu ikka. Hobuseid ja sõjavankreid on kõik kohad täis, piigi-ja ammumehed kõnnivad nende keskel.
JUUDIT. Tormijooksu ei kardeta veel?
SUSANNA Ei, emand, sellest ei teadnud keegi midagi rääkida. Assur loodab, et me heaga alla anname, et me läkitame saadikud Olovernese juurde. Eilagi on jälle müüri taga pasunat puhutud ja inimesi müürile kokku meelitatud kuulama Olovernese kiitust. Nad räägivad temast, nagu polekski muid vägevaid ilmas, kui aga tema, Olovernes. Tema kuulsus liigub kõigi meeltes, tema nimi ei anna enam inimestele rahu, tema nimi kustutaks nagu nälja ja janu.
JUUDIT. Jah, Olovernese nimi ei anna enam kellelegi rahu, varsti räägitakse temast müüri sees niisama sagedasti nagu müüri tagagi. Raske on inimestel Olovernese nimele vastu seista, kui nad kuulevad teda nii sagedasti… Aga kaevud on ikka veel kinni?
SUSANNA. Kaevud on kinni; nagu ennegi hoiavad neid Olovernese sulased. Ümberkaudsed mäed on täis sõjamehi; sääl istuvad ikka veel Eesavi ja Ammoni lapsed: nad istuvad nagu näljased rongad, kes ootavad kõngeja looma viimast hingetõmbust. Nälgiva ja närbiva Petuulia järel käivad nende himud.
JUUDIT (endamisi). Kõik nagu ikka, nagu eile ja tunaeile, nagu sel ja viimasel nädalal… Mis on linnas näha ja kuulda, mis teeb rahvas?
SUSANNA. Linn on täis hulumist ja hädakisa, rahvas rõkkab tänavail, turul ja katusel Jehoova poole, rahvas on meeleheitel. Süüdistatakse vanemaid, miks pole nad alla läinud ja Assuriga rääkinud, miks pole nad Olovernese jalge ette heitnud ja temaga lepingut teinud, nagu tegid Moabi vürstid ja Ammoni pealikud ning kõik need rahvad, kes elavad mere ääres suurtest mägedest kuni alla Egiptusest saadik. Neil kõigil on nüüd hea põli: nad istuvad omas kojas, puhkavad viigipuu all ja söövad oma leiba. Nende kaevud on vabad ja allikate juures ei seisa piigimehed vahiks. Miks peab siis ainult Iisrael nälgima, miks peab Iisrael janu kannatama? nõnda küsitakse.
JUUDIT. Oleme meie siis paganad, et peaksime tegema nagu Moabi vürstid ja Ammoni pealikud ning kõik need teised rahvad, kes elavad mere ääres?
SUSANNA. Rahvas on meeletu häda pärast, emand. Nägin surejat sõdurit, keda vaenlase nool osavasti tabanud. Ta kannatas hirmsasti, aga ümberseisjatele seltsimeestele ütles ta naeratades: vennad, surm on valus, aga tema on ainuke abimees näljas; ärge lootke mujalt abi, Jehoova on kõrgel, Jeruusalemm kaugel.
JUUDIT. Jehoova nõuab alandlikku meelt.
SUSANNA. Oleme põrmus Jehoova ees. Eks ei ole kõik oma riideid lõhki käristanud ja eks ei kanna ka vanemate ja preestrite niuded kotiriideid? Vanakestegi hallidest juustest tuisutab hommikutuul tuhka. Aga ometi oleme nõrkemas rammutuses. Nagu hundid otsivad näljased saaki põlevail silmil. Emad tuiguvad janus lastega lävelt lävele, aga neid saadetakse tühjalt ära. Ükski ei halasta teise peale, igaüks muretseb ainult iseenda eest – võõra valu on puu küljes. Nõdrad ja väetid ei liiguta enam kellegi meelt.
JUUDIT. Õndsad on tänapäev need, kel pole isa ega ema ja kelle lapsekoda Jehoova pole avanud.
SUSANNA. Jah, emand, õndsad on sigimatud.
JUUDIT. On meil veel astjas vett?
SUSANNA. Vett jatkub nii mõnekski päevaks. Ehk annab Jehoova seni vihma. Õlist ja leivast saab ka tulevaks nädalaks.
JUUDIT. Hoia seda kõike, kuni ma saan käskinud.
SUSANNA. Mõtleb ehk emand näljaste ja januste peale? Täna hakkas mul nende ees õudne. Kõik tänavad, tänavate nurgad, kogu turg oli neid täis. Igal pool koltunud palged, igal pool kilavad silmad, igal pool laste nutt ja emade pisarad. Mineval nädalal oli neid alles vähe, tunaeile vähem kui eile, eile vähem kui täna. Aga mis saab homme ja ülehomme, mis toob tulevane nädal? Tilk vett pikendaks nii mõnegi lapsukese elupäevi.
JUUDIT. Tilk vett pikendaks nii mõnegi surija piina, Sest keda suudaksime päästa, kui Jehoova ei anna vihma, kui ta ei kuule meid. Kui ühele annaksime, miks peaksime siis teisele keelama, või kui üks tilga saab, kas ei tea sellest siis varsti terve linn. Aga mis saaks meie veest linnale? Sellepärast, hoia, mis meil on, seda läheb Jehooval tarvis. Mine kutsu rabi ja vanemad siia, palu nad minu kotta, sest mina tahan neile imelikku asja ilmutada.
SUSANNA. Teen, nagu sa käskinud, emand. (Välisuksest ära.)
NAINE (laps süles). Jumala rahu olgu…
JUUDIT (vahele) Mis sa tahad?
NAINE. Jehoova õnnistus olgu Juuditi majale.
JUUDIT. Räägi, mis sul vaja.
NAINE. Tilk vett.
JUUDIT. Minu astjad on tühjad.
NAINE. Üksainus tilk… Jehoova nimel… ma palun.
JUUDIT. Ütlesin juba – minu kruusid on kuivad.
NAINE. Halasta, Juudit, sest sa oled ikka lahke ja helde olnud. Sa oled vaeseid toitnud ja paljaid katnud, sa oled peavarjutuile ulualust annud… Vaata, mu lapsukese silmad on juba suletud, palekesed lohku vajunud, kurtunud keel ei liigu enam veretute huulekeste taga. Ta on mu ainuke nääpsuke ihuvõsu, mu ainuke Jehoova õnnistus, – olen lesk.
JUUDIT. Ka mina olen lesk ja mul pole ainustki last. Aga Iisraelis on veel mehi küll.
NAINE. Emand, olen vaene, olen vana, olen inetu, mind ei taha enam ükski Iisraeli mees.
JUUDIT. Mis võin siis mina, olen naine nagu sinagi.
NAINE. Anna ainult pisut vett. et korrakski oma lapse suud kastaksin, siis võib ta surra, kui see on Jehoova tahtmine.
JUUDIT. Pista talle rind suhu.
NAINE. Ta suu ei ime enam.
JUUDIT. Siis lüpsa end ja jooda oma last.
NAINE.
