Urmas Bereczki
Lugemik Ferenc Liszti elust ja isiksusest
Liszt Ferenc mõni kuu enne surma
Teose „Isoldens Liebestod“ käsikiri
Ferenc Liszt 22.X.1811–31.VII.1886
1885. aasta kevadel loeb noor pianist August Stradal vanale Lisztile ta Budapesti korteris ette Schopenhaueri „Parergat“. Peatükis „Kriitikud, edu ja kuulsus“ jõutakse tuntud ridadeni pürotehnikust, kes süütas oma kauneimad raketid ja sai seejärel teada, et kõik ta pealtvaatajad olid pimedad. Siinkohal ohkab Liszt sügavalt ja ütleb, et peab end ammu selliseks pürotehnikuks, kuid – tuleb aeg, mil ta pime publik saab nägijaks.
73-aastane Liszt, kelle ees Euroopa Šotimaast Konstantinoopolini, Moskvast Gibraltarini põlvitas ta noorest east alates; kellel 1839. aastal tuli Roomas pähe hulljulge mõte sisustada kontsertõhtu ainuisikuliselt, esinedes üksinda (sealt saab alguse mõiste klavierabend e klaveriõhtu); kes oma erakordset populaarsust kasutades pakkus kuulajatale harjumatut, ka minevikumeistrite loomingust – klaveritranskriptsioone Schuberti lauludest, Bachi oreliteostest, Beethoveni ja Berliozi sümfooniatest, kõnelemata fantaasiatest ja parafraasidest kaasaegsete heliloojate teemadel; kes oli rajanud Budapesti Muusikaakadeemia; kes oli Weimaris dirigendina toonud lavale 43 ooperit, neist kaheksa – maailma esiettekandes; dirigeerinud sümfooniakontserte, kirjutanud muusikutest ja nendega seotud probleemidest; õpetanud ja julgustanud noori muusikuid pooles Euroopas – miks arvab Liszt oma publiku olevat pimeda? Sest ta oli oma kaasaegsete jaoks vaid klaverivirtuoos. Heliloojat Liszti eriti ei tunta, ta teoseid ei arvata hindamisväärseiks.
Ometi – Liszt tõi oma loominguga muusikasse väga palju uut: uued žanrid (sümfooniline poeem, rapsoodia), vormiuuendused (üheosaline sonaat ja kontsert), uus klaverikäsitlus.
Mis iseloomustab Liszti heliloomingut?
Tunde ja vormi vaheline tasakaal, püüd ühendada poeetilist ja muusikalist. Elusündmuste filosoofiline kajastamine nõuab varasemate vormikonstruktsioonide eitamist Liszti poolt. Kunstnik ei saa oma fantaasiat suruda varem valmis vormiskeemi. Muusika sisemine side poeesiaga annab muusikalisele loogikale uued arengusuunad. Liszti programmilisus on pigem filosoofilist laadi. Ta kannatab koos Tassoga, kelle elukäigu ja loomingu hilinenud tunnetuse kibe vastuolu paneb teda, Liszti, tundma end Tassona… Kas tundis ta end ka XIX sajandi Orfeusena või Prometheusena?
Liszti huvitab kangelase siseilm, hingelised üleelamised, ta valib situatsiooni, probleemi, kus on võimalik ideeline mõtestatus (vastupidiselt Berliozile, kes valib kergesti illustreeritava olukorra). Liszti uuendused orkestratsiooni valdkonnas olid tähelepanuväärivad, paraku tuntakse neid rohkem Wagneri partituuride kaudu. Liszt oli helde ja suuremeelne, mida ta hilisema väimehe kohta öelda ei saa.
Liszti hilise perioodi uuendused olid Wagneri meelest selge märk Liszti ande kustumisest. XIX sajandil on Liszti teosed veelahkmeks mitte ainult klaveritehnika ja – fraktuuri arengus. Uuendused harmoonia vallas, meloodika sfääri uuenemine, erakordselt suur tähelepanu rahvamuusikale (ainuüksi ungari temaatikaga on seotud ligemale 130 teost), muudatused helisüsteemi struktuuris, kompositsioonivõtted ja esteetilised vaated – „Liszt avab oma teostes nii palju uusi võimalusi, ammendamata neid lõpuni, et ta looming annab meile võrreldamatult suurema stiimuli kui Wagneri oma,“ toonitab oma ettekandes Liszti loomingu probleemidest Béla Bartók akadeemikuks valimise puhul Budapesti Teaduste Akadeemias 3. veebruaril 1936. Bartók oli esimene, kes kongeniaalsena mõistis Liszti muusika seotust ungari folklooriga ja ta prohvetlikku tulevikumuusikaaimdust. 1874. aastal kirjutas Liszt, et tema ainus auahnus seisab nüüd vaid selles, et „heita oda võimalikult kaugele lõputu tuleviku riiki“.
Richard Strauss pidas Liszti kõige olulisemaks teoseks Sonaati h-moll. Noore Bartóki kontsertpianisti karjäär algab 21.X.1901 Liszti h-moll sonaadi menuka ettekandega. Süvenemine Liszti loomingusse, selles peituva epohhaalselt olulise avastamine võtab aega. XX sajandi alguses on Bartók sellel teel üsna üksi. Liszti Sonaat h-moll on pühendatud Robert Schumannile.
Kellele pühendab helilooja oma teose? Tavaline on pühendus tellijale või metseenile: Beethoveni sonaadid op. 30 – keiser Aleksander I-le, op. 106, 111 – ertshertsog Rudolphile. Austusavaldusena vanemale kolleegile Haydnile kirjutab W. A. Mozart kuus keelpillikvartetti ja Beethoven oma õpetajale A. Salierile – viiulisonaadid op. 12. Liszt pühendab oma klaveripedagoogile Czernyle „Transtsendentsed etüüdid“ ja on nii üks, kes viib etüüdi harjutusruumist kontserdilavale.
Aga pühendus eakaaslasele kolleegile võib olla ka mõnevõrra intrigeeriv. F. Chopin kirjutab oma etüüdide esimese oopuse peale „Oma sõbrale F. Lisztile“.
Robert Schumann, kes 1831. aastal kuulutab endavanusele Chopinile suurt tulevikku ja pühendab talle 1838 oma suurteose „Kreisleriana“, on paar aastat varem pühendanud Lisztile oma Fantaasia C-duur. Liszti vastukummardus Schumannile – Sonaat h-moll – valmib 1853. aasta veebruaris. Teose esimene avalik ettekanne toimub 22. jaanuaril 1857 Berliinis, kus sellega esitletakse ühtlasi esimest Bechsteini kontsertklaverit. Mängib Liszti õpilane Hans von Bülow. Esiettekande viibimise põhjus ei pruugi peituda kaasaegsete üldises vastuseisus Liszti teostele, võimalik on helilooja delikaatsus Schumanni traagilise haiguse ja varase lahkumise suhtes. (Schumann suri 1856. aasta 26. juulil 46-aastasena Endenichi närvikliinikus.)
Üheosaline Sonaat h-moll (760 takti, kestvus ~ 30 minutit) demonstreerib monotematismi, teemade transformatsiooni, ühtset vormi, mis ühendab sonaadivormi ja sonaattsükli printsiibid ja on väga selgete intonatsiooniliste vihjetega nii autori päritolule kui tõeotsijale Faustile. Mitte juhuslikult ei järgne h-moll sonaadile „Faust-sümfoonia“, mille algusteema oma suurendatud kolmkõladega on puhas dodekafooniline helirida. Oda tulevikku oli juba heidetud… Pole imestada, et just Liszt on see, kes jälgib noori ametivendi terves Euroopas ja julgustab ärkavaid rahvuskoolkondi oma tee otsinguil, nimetagem siin vaid Griegi, Borodini, Mussorgskit.
Omal ajal kirjutas Heinrich Heine Pariisist: „Ta tunneb vajadust muretseda inimsoo kõikide hädade pärast ja seetõttu topib ta rõõmsalt oma nina kõikidesse kohtadesse, kus Issand Jumal keedab tulevikku. Et Franz Liszt ei või olla rahulik pianist rahulike kodanike tarbeks ja mugavate öötanude jaoks, on enesestki selge.“
C. Saint-Sains tahtis pühendada Lisztile oma kolmanda sümfoonia, paraku ta hilines: „Orelisümfoonia“ on pühendatud Liszti mälestusele.
Tiia Järg
19. oktoober 2015
Kunstnik Josef Danhauseri maal „Liszt am Flügel“, 1840
I
Ferenc Liszti elulugu
Ferenc Lisztti teose „Quatrième Valse oubliée“ käsikiri
Aastal 1700 ilmunud suur foliant „Trophæum Nobilissimæ ac Antiquissimæ Domus Estorasianæ“, see maitsetult kokkupandud väljamõeldis, kallaletung kainele mõistusele, sisaldab mu esiisa genealoogiat ning esitleb 171 täissuuruses vaselõikel arvatavaid ning tõelisi esivanemaid. Suure osa piltidest on teinud hertsogi üks õuekunstnikest nimega Petrus. Minu esiisa Neitsi Maarja ja perekonnakultus on pärit samast allikast, mida kenasti sümboliseerib ka kaanel kasutatud vaselõige, sellel valvavad allegoorilise Herkulesena kujutatud sümboolne Kangelaslikkus (Fortido) ja Marsina kujutatud Õilsus (Generositas) seda sammassaali, kus ingel ulatab padjale asetatud krooni – siinkohal järgneb mu isa nimi – Aule
