kohaselt Ungari praegustele aladele tulnud juhtidest kõige kauem elanud vürst Eurs oli omal ajal tegelikult suveräänne valitseja, sellele lisaks Ungari püha kuninga Istváni nõbu. Temast pärineb meie esiisa Estoras, kelle ema olnud noch dazu Decebali lapselaps, daaklaste kuningatütar Ida – nagu teada, mu esiisa teostamatute ideede sekka kuulus ka Transilvaania taasliitmine Ungariga. Estoras on võrreldav Püha Istvániga, sest tedagi ristis Püha Adalbert, loomulikult sai ta nimeks Pál. Ja esiisad tulevad ja tulevad lõpmatu reana, kuni XV sajandil elanud tõelise Benedekini. Köite eraldi peatükis on toodud algusest lõpuni väljamõeldud kuninglikud annetuskirjad Pühalt Lászlólt, Jeruusalemma Endrelt, Lajos Suurelt, Zsigmondilt, Mátyásilt jne, millega need – tegelikult mitteeksisteerinud – tublidele esiisadele mitmesuguseid õigusi olevat kinkinud. Ühe mitteeksisteerinud dokumendi kohaselt tundnud Püha László erilist heameelt selle üle, et kallis sugulane pärineb perekonnast, mis oli jõudnud kaugele juba Jeesus Kristuse ajal. Muide, mu esiisa on juhtinud tähelepanu dokumentide fiktiivsele sisule. Tõsi, pärsia keeles, aga siiski. Ta andis meie nimele ka uue etümoloogia. Selle kohaselt on pärsia keeles lohe vasteks Ezder, seega on perekonna nimi tegelikult Lohekodu, ja see lohe pole midagi muud kui meie vapilt kujutatud griff, kes väljatõmmatud mõõgaga kodumaad kaitseb. Aga see pole veel kõik, hiljem mõtiskleb mu esiisa pikalt ka selle üle, et mitte igal perekonnal pole taolist dokumentidega tõestatud iidset minevikku, Ungaris sebib ringi sellisedki perekondi, kes on (nii mu esiisa ütleb!) kõigest kaks-kolm tuhat aastat vanad, sest Ungarit tabanud saatuselöökide tõttu on arhiivid hävinenud, aga pole viga, sest aadliseisus on midagi väärt ainult koos voorustega, hehehe, mitte üksnes oma päritolu tõttu, mis iseenesest on justkui lubjatud kirst – sees täis jälkust.
Minu esiisa hindas Haydnit, nii inimese kui kunstnikuna, seda võib pidada faktiks. Ta kutsus Haydni mitu korda oma lauda sööma, aga kui külalised tulid, siis kaeti Haydnile, nagu ka meile, lastele, laud mõnes kõrvalruumis. Kord tulid meile külla kaks väga suurtsugu lordi Inglismaalt, nende peent võõrast parfüümi oli tunda juba kaugelt, nad valmistasid ette admiral Nelsoni külaskäiku. Vaevalt laua taga istet võtnud, tundsid nad juba huvi, kus on Haydn. Haydn lõunatab täna oma kodus, valetas mu esiisa silmagi pilgutamata. Kuid heliloojat jumaldavad inglased ajasid peale, et soovivad istuda Haydniga ühes lauas. Mida esiisa saigi teha, tiris Haydni hambaid kiristades kõrvalruumist välja ning pani ta ühe oma kõige graatsilisema naeratuse saatel laua taha istuma. Lollid inglased irvitasid õnnelikult, Haydni jättis kogu asi külmaks. Äkilise otsusega (kättemaksuks) lasi esiisa serveerida õhtusöögiks mõeldud neere sinepikastmes, mis Haydni-taolisele podagrahaigele oli lausa tappev, muidugi mitte sõna-sõnalt. Nii sõid lõpuks kõik rahulolevalt. (Öeldakse, et teenijaskonnal olevat reuma, härrastel podagra. Seegi on tõend, et käisime Haydniga ringi hästi.)1
„Liszt heitis oda palju kaugemale tulevikku kui Wagner. Kulub inimpõlvi, enne kui teda tõeliselt mõistma hakatakse.“ Seisku need Carolyne Sayn-Wittgensteini ennustusena kõlavad sõnad Liszti elust jutustava kroonika algul. Las nad valgustavad elukäiku, mida nüüd tundma õpime ning mis oma erakordselt rikka sisuga muudab täieliku kroonika kirjutamise juba ette võimatuks. Juba ainuüksi Ferenc Liszti kompositsioonid lummavad meid oma tohutu hulga ja žanrilise mitmekesisusega. Nendele lisanduvad Liszti kirjandusliku väärtusega kirjutised („Gesammelte Schriften“, Leipzig 1881) kuues köites, samuti tema kirjavahetus, mille jaoks läheks vaja tervet raamatukogu. La Mara (Marie Lipsius) avaldas aastatel 1893–1905 Liszti kirjavahetuse üheksas köites, rääkimata Wagneri, Bülowi, Corneliuse, Berliozi, Borodini jt kirjadest ning memuaaridest. Liszti elulugude, monograafiate, tänase päevani ilmuvate suuremate-väiksemate käsitluste arv on aga vaat et lõputu (katse koostada Liszti bibliograafia on 1936. aastal teinud Lajos Koch).
Jaanuar 1748. Sebestyén Liszt, Ferenc Liszti isapoolne vaarisa asub koos ümberasujatega Alam-Austriast elama Győr-Soproni komitaadi lääneserval paiknevasse Rajka külla. Helilooja varasemad elulookirjutajad (näiteks Lina Ramann) on andnud vaarisale sõjaväelase tiitli, kuid uuemad uuringud (Ernő Békefi) on kindlaks teinud, et tegemist oli popsiga.
14. oktoober 1755. Rajka kirikuraamatu kohaselt sündis Sebestyén Listi ja tema esimese abikaasa Mária Rothi kolmanda lapsena György Ádám, Ferenc Liszti vanaisa.
Rahutu iseloomuga, paljude asjadega tegeleva, muusikat armastava mehe elust teatakse juba rohkem. Ta õppis Rajka kooliõpetaja Mihály József Feldingeri käe all muusikat, mängis viiulit ja kirikus orelit. Kooliõpetaja kodus tutvub ta vahest ka simbli või spinetiga.
17. jaanuar 1775. Oroszvári kirikuraamatus on kirjas: „…vallaline 20-aastane Nemesvölgyi koolmeister Ádám List ja 21-aastane kohalik neiu Borbála Schlesack sõlmisid abielu.“ Abielupaar elas väikeses külas kümme aastat, neile sündis seal kaheksa last.
16. detsember 1776. Nemesvölgyi külas sünnib György Ádám Listi esimese abielu teise lapsena Ádám Liszt, kellest saab Ferenc Liszti isa.
1785. aasta lõpul või 1786. aasta algul. György Ádám List kolib koos perega Köpcsényi (Kittsee) külla, kus on toimetulekuks paremad tingimused. Ta jätkab koolmeistrina, kuid läheb peatselt riidu küla juhtkonnaga ning lahkub seetõttu sealt. Poeg Ádámi kasvatusele pöörab ta endiselt suurt tähelepanu, ta ise õpetab pojale muusikat ning saadab ta siis kõrgema astme kooli.
1790. Ádám Lisztist saab Pozsonyi (praeguse Bratislava) kuningliku katoliikliku gümnaasiumi õpilane. Tema on esimene, kes kirjutab oma nime ungaripäraselt sz-iga.
21. september 1795. Pärast gümnaasiumi lõpetamist astub Ádám Liszt Malackas frantsiskaanide ordusse.
29. juuli 1797. „Ebapüsiva ja muutliku iseloomuga“ noormees saadetakse kloostrist minema. Sügisel asub ta õppima Pozsonyi akadeemia humanitaarteaduskonda. Rahvuskooli muusikaõpetaja Ferenc Pál Rigler õpetab talle orkestreerimist.
1. jaanuar 1798. Viletsus ja arvukad näljased õed-vennad sunnivad Ádám Liszti õpinguid katkestama ning astuma hertsog Esterházy teenistusse.
6. august 1805. Senine majanduspraktikant edutatakse valitsejapraktikandiks. Hertsog Esterházy resideerib sellal Kismartonis. Ádám Liszt veedab siin kolm aastat. See on tema elu tasakaalustatud ja helge periood, sest mõisavalitsemise kõrval on tal aega ka musitseerimiseks. Suure lossi oli 1683. aastal lasknud ehitada hertsog Pál, suurepäraste freskodega ehitud saalis korraldatakse muusikapidustusi. Ádám Lisztist saab hertsogi orkestri tšellist. Õukonnakontsertidel tutvub ta Kismartonit tihti külastava Haydniga, samuti Mozarti tuntud õpilase, helilooja ning klaverivirtuoosi Johann Nepomuk Hummeliga. Ta õpib tundma ja mängib „oma aja ning eelnevate aastakümnete muusikaparemikku“.
1806. Rahutu György Ádám List vahetab taas töökohta, temast saab Nagymartonis mõisavalitseja. Ta sõlmib kolmanda abielu.
13. detsember 1808. Pole välistatud, et Ádám Liszt osaleb Beethoveni „Missa C-duur“ ettekandel, mida helilooja ise juhatab.
Muusikast kantud aastatele tuleb ootamatu lõpp. Edutamise nime all viiakse Ádám Liszt Kismartonist üle lõputult igavasse, hingetapvalt nürisse Doborjáni (Raiding) lambapidamise järelevaatajaks. Ta võtab kaasa oma kaks muusikainstrumenti, klaveri ja tšello. Doborjáni vaikus mõjub pärast elavat seltskonnaelu masendavalt.
Siis mõtleb ta perekonna rajamisele. Naabruses asuvas Nagymartonis, kus elab isa György Ádám List, külastab ta tihti kohalikku seebikeetjat Franz Xaver Lagerit ning saab tuttavaks selle õe Maria Anna Lageriga. Viimane on sellal Viinis teenijatüdruk, kuid käib aeg-ajalt vennal Nagymartonis külas.
Detsember 1810. Noorte suhe muutub tõsiseks.
11. jaanuar
Katkend Péter Esterházy romaanist „Harmonia cælestis“. Péter Esterházy on tänapäeva tuntumaid ungari kirjanikke ja seda mitte ainult Ungaris, vaid näiteks ka saksakeelses kultuuriruumis. Aastal 2000 ilmunud mammutromaanis „Harmonia cælestis“ on Ungari ühe tuntuma aadliperekonna järeltulija postmodernistlikke vahendeid kasutades oma suguvõsa ajalukku süüvinud. Kaks tsitaati ongi pärit Euroopa kultuurilooga tihedalt haakuvast romaanist, milles autor käsitleb helilooja ühiskondlikku staatust hertsogi õukonnas, milles viibis ka Ferenc Liszti isa Ádám Liszt.
Dr Tamás Nádor, Liszt Ferenc életének krónikája, Budapest 1975.
