väga viisakas poiss. Olin temasse vist armunud. Ta tahtis saada, lenduriks. Ehk saigi … Kui siis sakslased enne sõda hakkasid ära sõitma, ei tahtnud nad minna. Paljud ei tahtnud, aga nad kartsid. Nad vist tõesti aimasid, mis oli tulemas … Nende üle naerdi, ajalehedki pilkasid. Aga neile algas sõda juba siis …”
Nad lähevad läbi linna, mis tundub imelikult vaikne nende nädalate järel. Linn lõhnab ikka veel suitsust ning varemedki on veel tulised. Aga südapäevane septembripäike ei näi märkavatki linna janu, muudkui paistab alla kividele, hõõrub triikrauana turja.
„Iga teine oleks selle jala lihtsalt amputeerinud.” Marta püüab oma häälde panna rohkem resoluutsust, aga kohmetub miskipärast. Tema päevitunud nägu isegi õhetab laskuva päikese paistel. „Kus sa oled seda õppinud? Seal, oma Leningradi haiglas? Meil ei ole veel keegi nii teinud.”
„Kuskil ei õppinud.” Toomas Hinnov elavneb, häälgi muutub. Marta saab tast aru, mõistab. „Lugesin, ja raamatus oli ka näidatud, kõik oli ette joonistatud – operatsiooni etappide kaupa. Kui seda jalga vaatasin, mõtlesin, et võiks, et prooviks. Maha võtta jõuab ju küll.”
„Lugesid, ja kohe ise?”
„Nojah, ütlesin ju, et head pildid, igaüks oleks teinud.”
Keegi on tõstnud haigla seina äärde pingi. Nad istuvad sellel ja ootavad õe kutset operatsioonile. Toomas Hinnovi ilme on muretu ja rahulolev. Ja ta räägib meeleldi. Marta oskab teda rääkima panna. Ta räägiks praegu Martale heameelega sellestki, milline suurepärane tunne on opereerida tõelises suures operatsioonisaalis. Marta ütleb, et siin on opereerinud ülikooli professorid. Miks ka mitte? Kuigi maja pole teab mis suur, on operatsioonituba esmaklassiline. Mitte põrmugi halvem kui Leningradis. Ja kui nad edasi ei liigu, teeb ta siin majas veel mõnegi sellise lõikuse, mis Martat kindlasti üllatab. Ja muidugi teavad nad mõlemad, et sugugi mitte igaüks poleks teinud ainult raamatu järgi sellist operatsiooni. Toomas Hinnov usub endasse, usub, et on saamas korralikuks kirurgiks, ning see teadmine on üsna meelitav. Ta sirutab kalifeepükstes jalad kitli alt välja ning jälgib silmanurgast Martat, kes parandab niidi ja nõelaga kitli rebenenud taskuserva. Samas köidab tema tähelepanu „Willis”. Kõikudes, hüpeldes auklikul teel, vähendab see kiirust ning peatub otse haigla ees. Keegi ohvitserimundris suurekasvuline mees ronib välja, võtab istmelt käsikohvri, lükkab autoukse kinni ning jääb silmitsema haiglat. Astub siis, kohver käes, maja poole. Õhtupäike hõõgub tema tõmmul näol. Toomas Hinnov muutub korraga tähelepanelikuks, tõuseb siis järsult, kiirustab pikkade sammudega tulijale vastu.
„Levin …”
See on tõesti Levin, mehine oma uhiuues ohvitserimundris, hoolikalt raseeritud, rahulolev ja enesekindel.
„Toomas … See on siis diviisi meditsiinipataljon?”
„Tema ise … Mis luud sind Leningradist siia pühkis?”
Sõbrad kätlevad, pahvatavad korraga naerma ning embavad teineteist.
„Tähendab – kohal? Jumala eest, seda ma mõtlesin, et kuskil ikka kokku saame, aga et kohe …”
„Mina aga mõtlesin, et küll ta kaitseb juba kandidaati.”
„Kaitseme ka seda, aga kõigepealt peksame fritse …” Levin jääb vaatama Martat, kes istub endist viisi pingil, sõjaväepluusis, parandatav kittel kaitsevärvi seeliku süles, ning jälgib neid muiates kõrvalt. „Mis kombed need on, sõbrale ei tutvustatagi enam oma daame?” Levin teeb pooltõsisel ilmel kannapöörde Marta suunas ning annab käega au. „Lubage end esitleda, neiu …” Ta vaatab nõudlikult Toomas Hinnovi suunas.
„Mitte neiu, vaid leitnant Marta Klein,” võtab Toomas Hinnov tooni üle, „Marta, luba esitleda, see on doktor Genrihh Levin, õppisime koos.”
„Mitte ainult doktor, va-nem-leit-nant Levin,” parandab Levin naerma pahvatades.
„Oi, poisid …” Marta põsed õhetavad, „oh, poisid, saaks see sõda ükskord läbi, saaks me kõik ükskord koju.”
„Tule, ma näitan sind Gussevile,” sõnab Toomas Hinnov juba tõsinedes, „nüüd on tal pooled mured murtud.”
„Gussev, kes see veel on?”
„Üks kuri ja õel vanamees ja geenius.” Marta ohkab. Ta naeratab ja paistab olevat ühtaegu murelik. Terav trotslik kurd kulmude vahelt on kadunud, näoski püsib praegu kummaline leebus. Üldse mitte tavaline Marta.
Nad lähevad, ja Marta vaatab neile järele. Suus suitsu kibemõrkjas maitse, tõuseb ta siis, et minna sidumistuppa. Kuid pigem on see põgenemine, põgenemine iseenda, oma mõtete eest, et olla seotud mingi tegevusega. Vahel on tal tunne, et kõik need teed, külad ja linnad, kas või see majagi siin, on muutunud tuhat korda enam kui ta ise. Juba seal, Narva jõe taga, liigutas see teadmine mingi hirmuna end tema sees. Kuid oli ka lootus, et see maa tema ees, nende põlenud ahervaremete taga, pidi suutma kaotada need muutused. Ent iga päev on ainult lisanud hirmu. Võib-olla oli Arvi Kollomil isegi õnne, et suri selle maa lävel, teadmata nendest muutumistest. Arvi oli teda palju aidanud, aga Marta ei armastanud teda. Ja see, mis nende vahele pooljuhuslikult oli tulnud, oli pigem tema enda nõrkushetk või tänutunne … või kõik kokku. Aga Arvita oleks ta muutunud veelgi rohkem. Ta ju tundis, kui kiiresti see oli toimunud. Sõda ei purusta ainult linnu ja külasid, miski hävib pidevalt ka su sees. Vahel aitad isegi kaasa, et kuidagi vabaneda, et leevendada sind lämmatavat hingekrampi. Teed seda, võttes abiks uuelt elult laenatud jõhkrust, mis nagunii imbub kaitsvate kihtide alla. Kui sa midagi kaotad, kui sus miski sureb, siis tundub, et alati on läinud parim. Pole enam tütarlastegümnaasiumi „Sõltumatute” klubi esinaist, nagu pole ka tarmukat üliõpilasseltsi liiget ning professor Kalli assistenti haavakliinikus. Kõik on surnud, maha maetud, on ainult sõjaväearst Marta Klein.
Marta noogutab tervituseks, peatub sidumistoa ukse taga, aga mõtleb siis ümber ning läheb mööda koridori edasi. Neid ruume siin teab ta ülihästi. Ta on kodus, kõnnib ringi oma vanas haiglas, kuid tunneb end nagu võõras. Ta katsub käsikaudu üht ust, see on kinni, siis teist – läppunud hais lööb ninna, segamini pillutud koli ja vana määrdunud haiglapesu. Mingi rebenenud käisega Saksa sõdurisinel otse ukse all, mille otsa ta peaaegu komistab. Ta ei tea isegi päris kindlalt, mida ta otsib. Siis pöördub ta ning läheb oma tuppa. Siia on tassitud reformpõhjaga palativoodi ning ta kohver lebab avatult selle peal. Ta oli alustanud hommikul pakkimist, sest ilmselt homme on nad uuesti ratastel. Hinnanud ükskõikse pilguga tuba, läheb ta oma kohvri juurde, ning tuhninud veidi riiete all, võtab alumiiniumist väliplasku. Istub siis laua juurde taburetile ning valab piiritust klaasi. Tema nägu on kinnine, mehelikult karm. Ta vaatab enda ette ja joob, kuid teeb seda väikeste lonksudega, sugugi mitte mehe kombel. „Sõjaväearst Marta Klein,” pomiseb ta enda ette, „sõjaväearst …” Ta on tagasi oma kodus, kodulinnas, koduhaiglas, kuid ihuüksi, tuttavateta, perekonnata. Ta istub niimoodi kaua, põlved lohakalt harali, käed kaitsevärvi vormiseeliku süles, näos mingi pingsalt heitlev mõte ja ahistus. Aga koridorist kostvad hääled sunnivad ta tõusma. Ning juba asjalikult kitlit sättides ta väljub.
Suvi ei näita mingit märki lõppemisest. Juba kolmandat nädalat ei tule tilkagi vihma. Medsanbati suured sõjaväetelgid on üles seatud metsasalu äärde kõrbenud rohuga niidule. Aga siiagi kandub imepeent tolmu. Paksu valkja puudrina katab see hatulist, tüüakat põldu, õigemini kunagist põldu, mis harimata lokkab nüüd umbrohu all. Kuumus on medsanbatile kahekordselt raske. Rohkem vajatakse vett, aga ümberkaudsed kaevudki on kantud juba tühjaks. Halvasti paranevad kuumuses ka haavad. Raske on hoida puhtust. Tolm kleepub saabastele ning higistavale nahale, tungib lõhenenud huulte vahelt kurku ja ajab köhima. Haavu seotakse, desinfitseeritakse sagedamini, aga ikka ilmub sinna kollakas
