hilja. Ta süütas tule. Pool üheksa. Tuli kiirustada. Söömiseks polnud enam mahti. Tänaval paiskas tuul näkku torkivat jäist lumekirmetist, Rävel tõmbas pea kasukakrae varju ja kiirendas sammu.
Haiglas oli kõik vanaviisi. Alles kell üksteist tuli kokku arstlik konsiilium, kes langetas otsuse autoavariis kannatada saanud mehe ajusurma kohta. Mees polnud enam nimeta tundmatu, miilitsaorganid olid oma töö teinud ning tuvastanud isiku. See polnud sugugi lihtlabane suli, vaid muidu igati korralik pereisa, kes vintis peaga läks sõbra autoga ennast tuulutama.
Kõik oli juba möödas. Insener Haller lebas operatsioonilaual ning anestesioloog kandis talle verd üle. Rävel suitsetas riietusruumis ja vestles professoriga. Rävelile valmistas muret veresoonte teine ühenduskoht.
Nad tegid seda kaks korda. Muus osas polnud viga. Uus neer hakkas kohe laual tööle. Kui ainult see ühenduskoht vastu peaks!
Läbi aknaklaasi nägi Rävel, kuidas Haller kätt liigutab. Ärkab üles. Kell oli pool viis. Neil läks kaunikesti aega. Rävel sisenes uuesti operatsioonituppa ning kummardus Halleri kohale. Insener tundis arsti ära. Kui Rävel tema pulssi katsus, tundis ta nõrka survet oma käel.
Tõmmanud operatsiooniülikonna seljast, läks Rävel tagasi osakonda. Hulk tööd oli veel teha. õed olid keetnud kohvi. Osakonnajuhatajale oli tass lauale valmis pandud. Rävel rüüpas sõõmu. Piiritus oli juba sisse valatud. Soe laine vajus jalgadesse. Vanemõde jälgis teda omaette muiates.
„Tubli, et pole meie vana kommet veel ära unustanud.”
Harri Rävel süütas mõnuledes sigareti. Piiritus magusa kuuma kohviga mõjus pärast sellist operatsiooni ikka hästi. Teises olukorras oleks vanemõde Marja kitsi olnud, neerusiirdamine oli aga osakonna suurpäev, siis oli see lubatud.
Mõnus roiutav soojus tuikas kehas.
„Te lubasite täna kaks haiget välja kirjutada,” tuletas vanemõde Marja osakonnajuhatajale meelde.
„Õigus, lubasin jah. On teil sinised lehed vormistatud?”
Õde noogutas.
Rävel tõusis vastu tahtmist.
„Hästi, ma lähen loen sõnad peale.”
Nädala pärast tõusis Raul Halleril ootamatult kõrge palavik. Siirdatud neer, mis seni päris korralikult oma tööd tegi, lõpetas järsku funktsioneerimise. Kas tõesti umbus veresoontevaheline ühendus, nagu Rävel algusest peale oli kartnud? Haller viskles voodis, kaotades ajuti teadvuse. Linad olid higist märjad ja neid tuli päevas mitu korda vahetada. Insener läks üleni tursesse ja Rävel pani ta uuesti tehisneeru alla. Mehe raske seisundi tõttu ei julgenud Rävel teha talle uut röntgeniuuringut, et kontrollida veresoonte läbitavust. Kriis oli väga raske ja kestis poolteist nädalat, Haller kaotas selle ajaga kakskümmend kilo kehakaalust ja nägi välja inimvarena. Kolmanda nädala lõpuks pärast operatsiooni hakkas palavik aeglaselt langema. Rävel hingas kergendatult. Uriinihulk tõusis püsivalt. Siirdatud neer oli uuesti tööle hakanud.
See lahing oli võidetud, vähemalt selleks korraks. Raul Haller suutis uuesti märgata elu enda ümber. Kuid ta oli väga nõrk ja vähimagi liigutuse korral ilmusid ta otsaesisele higipiisad. Mõne päeva pärast aitasid õed inseneri esimest korda istuma. Veel nädal hiljem seisis ta kõikudes oma voodipäitsi juures. Päev-päevalt pöördus jõud kõhnunud kehasse tagasi. Haller oli visa. Iga päev pikendas ta oma jalutuskäike. Tal polnud sugugi isu, aga taldrikud olid alati tühjaks tehtud, kui sanitar neile järele tuli. Lõpuks paigutati insener operatsioonijärgsest palatist tagasi üldpalatisse. Samal päeval lubas Rävel tema juurde esimese külalise. See oli keegi naine, Raul Halleri töökaaslane. Naine oli juba paar päeva järjest helistanud ja palunud kokkusaamist. Ta nimetas ennast telefonis Annaks. Halleri töökaaslane Anna. Kui Rävel temast Hallerile rääkis, polnud mees sugugi üllatunud. „Kui võib, las tuleb,” arvas Haller, hingeldades äsjasest jalutuskäigust. Ja Anna tuli, leebe naeratusega väike tõmmu naine. Tuli õhtupoole, lillekimp käes. Ta istus ligemale tunni inseneri voodi veerel.
Järgmisel päeval kirjutas Rävel Rita Soomre osakonnast välja. Rita neerud said jälle ise hakkama. Kui Rävel palatisse Ritaga hüvasti jätma läks, tundis ta järsku mõtetes ummikut. Ta aeglustas koridoris sammu. Miskipärast ei saanud Rävel minna nagu harilikult ja lugeda oma tavapärast lahkumisepistlit. Ta oli juba mõnda aega tunnetanud, et tema ja Rita Soomre vahel on midagi rohkemat kui vaid haige ja arsti suhted. See oli teda häirinud ja ta oli seda olematuks mõelda püüdnud, ometi see püsis. Kogu häda oli selles, et patsiendi taga oli Rävel ikka rohkem hakanud nägema naist. Seetõttu oli vahest paremgi, et Rita lõpuks lahkub.
Rita oli juba ümber rõivastunud ning ootas nähtavasti ammu Rävelit. Ta seisis akna all ja vaatas hämarduvasse õue. Rävel silmitses teda hetke ukselt. Õhuke kunstkiust džemper, tumepruun villane seelik. Rita polnud sugugi pikk, aga sale nõtke keha laskis naisel näida pikemana. Ta oli oma juuksed üles pannud ja Rävel märkas ta kuklal tumedat sünnimärki.
„Olete juba valmis?”
Rita pöördus kiiresti ringi.
„Ootasin teid. Arstid pidavat oma patsientidele ikka sõnad kaasa lugema.” Naise hääl oli pilklik. „Teil on aga minu jaoks viimasel ajal nii vähe aega. Mõtlesin juba, et te ei tulegi.”
„Tulin, nagu näete.” Rävel naeratas. Rita silmitses teda üllatunult.
„Peaks teid praegu joonistama, tuleks hoopis lõbusam portree.”
Nad olid palatis kahekesi – Erna oli järjekordselt aparaadi all. Miski Rita hääles häiris Rävelit. Rita lõbusus oli suurel määral teeseldud, seda polnud raske taibata. Räveli kulm tõmbus kortsu. Ta asus kohe asja juurde. Kunstnik kuulas teda vaikides, veidi igavleval ilmel.
„Teie neerud tulevad oma tööga toime ainult väga heades tingimustes. Teie ülesanne on need tingimused luua ja neid säilitada,” kordas Rävel lõpetuseks.
„See tähendab…” Rita naeratas leebelt „… see tähendab elu katseklaasis. Kas pole nii?”
Rita tuli Rävelile lähemale. Kui naine niimoodi tema ees seisis, ulatus ta Rävelile õlani.
„Ma tahaksin teist teha ühe uue, korraliku portree, doktor Rävel.” Naise pruunid silmad vaatasid ainiti talle otsa. Naeratus oli kadunud. Pilgus, mis Rävelit puuris, oli jonnakas väljakutse.
Rävel kehitas õlgu. Ta ei tahtnud, et Rita teda veel kord portreteeriks. Aitas sellest ühest pildist, mis teda siiani häiris. Ei, Rävel polnud Rita ettepanekust põrmugi vaimustatud. Rita nähtavasti taipas seda. Teeseldud reipusega läks ta oma voodi juurde, millel lebas ta asju täistuubitud kott. Rita soris kotis ning tõmbas siis välja väikese taskumärkmiku.
„Ma jätan teile siiski oma aadressi. Võite ka helistada. Mul on ateljees telefon.”
Ta kirjutas rutakalt, hüplevate tähtedega, rebis lehe märkmikust välja ja ulatas Rävelile. Mees surus märkmikulehe kitli taskusse, sellele pilku heitmata. Ta teadis, et ta ei lähe sinna ega helista.
„On teil nüüd kõik korras? Jätame siis jumalaga.”
Rita saledate, veidi niiskete sõrmede surve oli ootamatult tugev. Siis võttis naine oma koti ja läks. Rävel seisis veel veidi aega paigal, naeratas omaette ning kehitas õlgu. Ometi jäi mingi rahutus hinge püsima. Rävel tundis seda mitmel järgmiselgi päeval, kui ta kolmandasse palatisse astus. Palatis oli nüüd ainult Erna, kes järjest nõrgemaks jäi ja üha
