näinud saduldatud hobust.
D’Artagnani iseloom aga ei lubanud niisama lihtsalt lasta käest meest, kes oli julgenud teda solvata. Ta tõmbas mõõga tupest ja tormas võõrale järele, karjudes:
“Keerake ringi, keerake ometi ringi, te pilkaja, muidu suskan teile tagumikku!”
“Mulle?” ütles too kannal ringi pöörates ja noormeest samavõrra hämmeldunult kui põlastusega silmitsedes. “No-noh, kulla mees, te olete peast põrunud!”
Seepeale lausus ta tasa, otsekui endamisi:
“Kirevase pihta! Missugune leid Tema Majesteedi jaoks, kes kõikjalt otsib vapraid mehi musketäriks.”
Ta jõudis vaevalt lõpetada, kui d’Artagnan virutas talle metsiku mõõgahoobi, ja kui ta kiiresti tagasi poleks hüpanud, oleks see arvatavasti tema viimaseks naljaheitmiseks jäänud. Tundmatu nägi nüüd, et asi ületab juba nalja piirid, tõmbas mõõga tupest ja asus kaitseasendisse. Samal hetkel aga sööstsid mõlemad pealtvaatajad peremehe saatel keppide, labidate ja tuletangidega d’Artagnanile kallale. See muutis rünnaku käiku ootamatult ja täielikult, samal ajal kui d’Artagnan ümber pööras, et hoopiderahet tagasi tõrjuda, torkas ta vastane mõõga hoolikalt tuppe ja muutus võitlejast, kelleks ta peaaegu oleks saanud, vaatlejaks, missugust osa ta täitis tavalise rahulikkusega, ise siiski endamisi pomisedes:
“Et need gaskoonlased katku kõngeksid! Upitage ta tagasi oma apelsinivärvi hobuse selga ja saatke ta minema!”
“Mitte enne, kui olen su tapnud, argpüks!” hüüdis d’Artagnan, kaitses ennast nii hästi kui suutis ega taganenud sammugi kolme vaenlase ees, kes teda materdasid.
“Hoopleb nagu gaskoonlane kunagi,” pomises aadlik, “Jumala eest, need gaskoonlased on täiesti parandamatud! Jätkake siis tantsu, kui ta seda tingimata soovib. Kui ta ära väsib, küll ta siis ise ütleb.”
Kuid tundmatu ei teadnud, millise põikpeaga tal tegemist on: d’Artagnan ei olnud mees, kes iialgi armu paluks. Nii jätkus võitlus veel mõne hetke. Lõpuks, täiesti kurnatud, laskis d’Artagnan käest mõõga, mille kepihoop oli pooleks murdnud. Teine hoop tabas teda otsaette ja paiskas ta täiesti verisena ja peaaegu meelemärkusetult maha.
Just sel hetkel joosti igalt poolt sündmuspaigale kokku. Kartes skandaali, viis peremees haavatu teenrite abiga kööki, kus tema eest natuke hoolitseti.
Aadlik aga oli läinud tagasi akna juurde ja jälgis mõninga kärsitusega rahvahulka, kelle kohalolek teda tugevasti pahandas.
“Noh, kuidas sel pöörasel läheb?” küsis ta ukse krigina peale ümber pöörates ja peremehe poole pöördudes, kes oli tulnud tema tervise järele pärima.
“Kas Teie Ekstsellents on terve?” küsis peremees.
“Jah, täiesti terve, kallis peremees. Aga kuidas läheb meie noormehel?”
“Tal läheb juba üsna hästi,” vastas peremees, “ta minestas ära.”
“Tõesti?” küsis aadlimees.
“Enne seda aga püüdis ta teid viimast jõudu kokku võttes hüüda, et teid kahevõitlusse kutsuda.”
“See poiss on ju püstikurat ise!” pomises tundmatu.
“Oh ei, Teie Ekstsellents, ta pole kellegi kurat,” jätkas peremees põlglikku grimassi tehes. “Kui ta teadvuse kaotas, otsisime ta hoolikalt läbi: reisipaunas on tal ainult üks särk ja kukrus kaksteist eküüd; kuid see ei takistanud tal enne minestusse langemist öelda, et kui niisugune asi oleks juhtunud Pariisis, oleksite teie seda otsekohe kahetsenud, nüüd aga tuleb teil seda kahetseda hiljem.”
“Sel juhul,” lausus tundmatu külmalt, “on ta arvatavasti mõni ümberriietatud prints.”
“Ütlen teile seda selleks, et oleksite ettevaatlik, armuline härra.”
“Kas ta vihahoos mõnda nime ei nimetanud?”
“Siiski. Ta patsutas taskule ja ütles: “Eks me näe, mida arvab härra de Tréville oma kaitsealuse solvamisest.””
“Härra de Tréville?” küsis tundmatu tähelepanelikuks muutudes. “Ta patsutas taskule ja mainis härra de Treville’i nime? … Kuulge, kallis peremees, olen päris kindel, et sel ajal kui noormees teadvuseta viibis, ei jätnud te pilku tema taskusse heitmata? Mis seal oli?”
“Kiri musketäride kaptenile härra de Tréville’ile.”
“Kas tõesti?”
“Tõsi mis tõsi, Teie Ekstsellents.”
Peremees, kes polnud eriti terava pilguga, ei märganud üldse ilmet, mille ta sõnad külalise näol esile kutsusid. Tundmatu eemaldus aknast, mille servale ta kogu aeg küünarnukiga oli toetunud ja kortsutas murelikult kulmu.
“Kurat!” pomises ta läbi hammaste. “Kas tõesti saatis Tréville selle gaskoonlase minu järele nuhkima? Olgu ta küll nooruke, aga mõõgahoop jääb mõõgahoobiks, ükskõik kui vana selle andja ka on; liiatigi oskad last karta vähem kui meest. Mõnikord aitab väikesest takistusest, et suurt kavatsust nurja ajada.”
Ja tundmatu vajus mõneks minutiks mõttesse.
“Kuulge, peremees,” ütles ta, “kas te ei saaks mind sellest märatsejast vabastada? Mu südametunnistus ei luba teda tappa. Kuid siiski,” lisas ta ähvardavalt, “ta on mul jalus. Kus ta praegu on?”
“Teisel korrusel, minu naise toas, kus ta haavu seotakse.”
“Kas ta kompsud ja kott on tema juures? Kas ta on oma vammuse seljast võtnud?”
“Seda küll, aga kõik on veel all köögis. Aga kui see hull noormees on teil jalus…”
“Kindlasti. Ta korraldab siin sellise skandaali, et peletab kõik korralikud inimesed eemale. Minge üles, tehke arve ja andke mu teenri kätte!”
“Kuidas? Härra tahab meilt juba lahkuda?”
“See oli teil juba teada, sest ma andsin käsu oma hobune saduldada. Kas mu käsk polegi täidetud?”
“On küll. Nagu Teie Ekstsellents võib näha, on hobune suure värava all täiesti sõiduvalmis.”
“Tubli, tehke siis, mis ma ütlesin.”
“Tohoo!” lausus peremees endamisi. “Kas ta pelgab seda poisikest?”
Tundmatu käskiv pilk katkestas peremehe mõtted. Ta kummardas alandlikult ja läks välja.
“See veidrik ei tohi näha mileedit,” jätkas tundmatu. “Ta peab iga hetk siia jõudma, ta ongi juba hiljaks jäänud. Tõepoolest on vist parem, kui istun sadulasse ja ratsutan talle vastu… Kui ma ainult teaksin, mida sisaldab härra de Tréville’ile saadetud kiri!”
Ja endamisi pomisedes sammus tundmatu köögi poole.
Vahepeal läks peremees, kes ei kahelnud, et noormehe sealolek oli võõra tema kõrtsist minema peletanud, naise juurde ja nägi, et d’Artagnan on meelemärkusele tulnud. Peremees püüdis noormehele selgeks
