>„Rikkaks Saamise Õpik on üks paremaid eesti keeles ilmunud investeerimisraamatuid.”
„Lugesin ise ja andsin kohe kolleegidele lugemiseks. See on tõesti üks igati õnnestunud raamat, mille üle on ainult rõõm.”
„Jaak Roosaare on kirjutanud suurepärase raamatu rikkaks saamise võimalustest. Selliseid raamatuid peaks koolides levitama, sest keegi ei õpeta, kuidas rahaga ringi käia. Noortele õpetatakse, et Sa pead tööle minema ja hakkama teenima palka. Aga keegi ei õpeta, kuidas elada nii, et raha töötab Sinu eest!
Lihtsas keeles ja ohtrate näidetega raamat sobib lugemiseks juba alates 9. klassist.”
Vaata ka:
www.roosaare.com/opik
www.facebook.com/rikkaks
SISSEJUHATUS
1992. aasta suvi. Eestis oli kasutusele võetud oma raha ja lõpuks ometi oli poest võimalik osta kõike mida hing ihaldas – kui Sul oli vaid piisavalt raha. Minu vanematel igal juhul ei olnud. Mäletan, kuidas me olime perega Pärnus vanaisa juures puhkamas ja meil ei jätkunud raha, et osta toiduõli kartulite praadimiseks. Kasutasime margariini. Mäletan, kuidas vaatasin rannas jäätisemüüjat ja imestasin, et kas keegi raatsib endale tõesti osta 5 krooni maksvat välismaist jäätist. Mina sain nädalaseks puhkuseks taskuraha 5 krooni ja sellest 2 krooni kulutasin uuest rannaliuväljast alla laskmiseks. Ingmani jäätiseks enam ei jätkunud. Minule kui lapsele (olin siis 10 aastane) oli suvi ikka lõbus ja ilmselt poleks ma tollast rahakitsikust märganud, kui mu vanemad poleks sellepärast pidevalt nägelenud ja tülitsenud. Igal päeval oli ema ja isa peamiseks jututeemaks, kui kallis kõik on ja kuidas saaks raha kokku hoida. Aga pingutustest hoolimata kulus ema ja isa teenistus ikkagi alati kõik ära. Ema lemmiklause oli: „Ükskord kui me rikkad oleme, siis ostame …”
Mõned kuud hiljem, kui olime tagasi Tartus, kuulsin köögis ema ja isa vaidlemist. Läksin vaatama ja hing jäi ehmatusest kinni – läbi klaasukse nägin, kuidas keset kööki seisis isa, verine nuga käes. Tuli välja, et isa oli üritanud ketšupipudelit puruks lõigata, et sellest viimast võtta.
Nendes näidetes pole midagi ainulaadset, kogu Eesti ägas tollal vaesuses. Aga ilmselt tänu raskele ajale hakkas minus kasvama soov saada rikkaks. Saada nii rikkaks, et ma ei peaks poest ostma allahinnatud kaupa, vaid seda, mida tahan. Saada nii rikkaks, et saaksin lubada endale ja oma perele sellist puhkust, kus me ei peaks pidevalt sente lugema ja raha pärast tülitsema. Nii rikkaks, et ma saaksin valida restorani, ilma et peaks esimese asjana hinnakirja vaatama. Nii rikkaks, et ei peaks pidevalt raha pärast muretsema. Kas Sa oled kunagi tundnud samamoodi? Kas oled tundnud, et elul peaks olema Sulle rohkem pakkuda kui see, mida saad endale praegu lubada? Kui jah, siis oled õiges kohas.
MINU ENDA KOGEMUS
Sündisin 1982. aastal ja ma olen sellest põlvkonnast, kes veel ähmaselt mäletab rublaaega, selgelt mäletab krooniaega ja hetkel elab euroajas. Olen selle üle väga õnnelik, sest pole vist palju põlvkondi, kes enne kolmekümneseks saamist on näinud kolme erinevat käiberaha!
Niikaua kui ma mäletan, on mind alati huvitanud kõik, mis seotud raha, panganduse ja investeerimisega. Ilmselt olin nii 10-11 aastane, kui isa kinkis mulle raamatu nimega „Majanduse õpik”, millest kujunes minu lemmikraamat. Teadsin juba põhikoolis, et ülikoolis tahan kindlasti majandust õppida ja tahan töötada pangas. Veelgi parem, panka omada! Minu lemmikmäng väiksema vennaga oli kas pood või pank – ma tegin isegi oma pangakaardi, millega minust viis aastat noorem vennas sai minu kätte raha hoiustada või välja võtta. Me kujundasime koos pinginaabriga Monopoli mängu, mille ruutudeks olid kõik meile teada olevad ettevõtted – kleepisime mängualuse kokku kaheksast A3 paberist ja selle valmis meisterdamine võttis mitu kuud – lõpuks oli mäng nii suur, et seda mängida enam väga ei viitsinudki. Mulle meeldis kujundada oma mänguraha ja hiljem tegin ma oma pangamängude jaoks ka paberist aktsiad ja võlakirjad. Nii et olin omamoodi investeerimisfanaatik juba väiksest peale.
Oma teekonnal rikkuse juurde proovisin ma läbi mitmeid erinevaid meetodeid. Minu esimene rikkusekogemus seondub varase lapsepõlvega, kui elasin suviti vanaisa juures, kes töötas autokaupluse juhina. Hommikuti, kui olin juba üles tõusnud, saabus vanaisa meie tänava peatusesse. Tormasin autosse ja võtsin endale paar moosisaia ja korpi. Mitte kunagi ei pidanud ma nende eest maksma ja nii otsustasingi ma ühel päeval võtta neid ka meie tänava teiste poiste jaoks. Ma jagasin saiad laiali ja olin kohe tänava kuulsaim poiss. Aga õhtul tuli tõsine jutuajamine vanaisaga, kes seletas, et saiad on tasuta ainult mulle ja tegelikult ei saa neid ka mina tasuta, vaid et nende eest peab maksma vanaisa. Õppetund – ei ole hea üle oma võimete tarbida või võõrast vara laiali jagada!
Teise kogemuse sain mõned aastad hiljem, kui Eesti oli juba muutumas turumajanduslikuks riigiks. Vanaisa avastas, et autokaupluses pakutav valik on päris kesine ja hakkas lisaks omal käel müüma alkoholi ja maiustusi. Vanaisa tegeles alkoholiga, minu hooleks jäid maiustused. Praktikas toimus see nii, et sõitsin rattaga linna suurde poodi ja ostsin vanaisalt saadud rahaga 10 kilo komme. Siiani on meeles see uhke tunne, kui müüja pärani silmil üle küsis, et kas ma tõesti soovin 10 KILO šokolaadikomme?! Kodus kallasin kommid vanaisa voodi peale ja jagasin kümnesse võrdsesse hunnikusse. Kui kommid täpselt ei jagunud, siis sõin ülejäägi sealsamas ära. Kuna vanaisa müüs komme 200 grammistes kottides, siis jagasin kümme hunnikut omakorda viieks – tavaliselt sai selle käigus taas maiustada! Järgmisel päeval võttis vanaisa kommikotid kaasa ja müüs maha ja õhtul sain mina 25 rubla kasumit pluss raha uute kommide ostmiseks. Elu oli ilus ja tundus, et ma olen avastanud ideaalse rikkuse allika. Mõned päevad hiljem tuli aga vanaisa juba enne õhtut koju, andis mulle 25 rubla ja ütles, et see äri on nüüd läbi. Hiljem sain teada, et meie äri oli pahandustega lõppenud… Nii jäi ka see rikkusekogemus üürikeseks. Õppetund – pettusega kaugele ei jõua.
Minu kolmas kogemus oli ilmselt kõige kasulikum. Tegelikult sai see alguse 1992. aastal – olin siis kümnene –, kui isa õpetas mulle arveraamatu pidamist. Senini olin saanud vanematelt raha siis kui küsisin, kuid ühel päeval kutsus isa mind oma tuppa ja ütles, et nüüdsest hakkan taskuraha saama 5 krooni nädalas. Kuid seda vaid juhul, kui ma isale igal reedel – oma palgapäeval – eelmise nädala kohta täidetud arveraamatu esitan. Kuna minu jaoks oli tegemist uue põneva asjaga, siis olin loomulikult õhinal nõus. Tegin kommikarbist endale pangaseifi ja panin kõik oma kulutused üksikasjalikult kirja. Isa õpetas mulle, mis on deebet, mis kreedit ja kuidas oma kulusid kirja panna. Esimesel paaril aastal oli minu peamiseks eesmärgiks koguda piisavalt raha, et endale Lego mänguasju osta. Teine suurim väljaminek (tagantjärele võiks lausa öelda, et investeering) oli laenude andmine emale. See oli koht, kus ma esmakordselt kohtusin passiivse tuluga (ema maksis mulle alati ka intressi) ja otsustasin, et mulle meeldib rohkem laenu anda kui ise laenu võtta.
Üheks minu kohustuseks oli käia koos väiksema vennaga poes toidukraami ostmas. Mingil hetkel tekkis meil selline kirjutamata reegel, et poest tagasi saadud sendid võisin ma endale jätta. Olin avastanud enda jaoks uue sissetulekuallika! Loomulikult tuli nüüd valida kaupa selliselt, et tagasi antud sente oleks võimalikult palju. Ühel hetkel hakkasin ma aga mõtlema, et mis oleks siis, kui me teeks sisseoste hoopis hulgilaost – kaup oleks ju sama ja seega saaksin ma endale nõutada suurema osa kui arvest tagasi antud sendid. Nii läksimegi perega ükskord autoga hulgilattu ja ostsime korraga terve nädala kauba. Vanematele ei meeldinud aga see, et toidu alla oli vaja panna küllaltki suur summa raha. Lisaks tahtis isa ilmselt minu „kaupmeheannet” edasi treenida ja soovitas mul panna toidu ostmiseks mängu oma kogutud taskuraha. Minu kodukaubamaja oligi sündinud! Isa tõi töö juurest mulle ühe vana Apple lauaarvuti, kuhu ma hakkasin tekitama oma raamatupidamist. Riidekapist sai minu ladu ja spordikotist transpordiauto. Tekitasin igale pereliikmele oma „kliendikaarti”,
