age alt="pilt" target="_blank" rel="nofollow" href="#b00000000.jpg"/>Tantsiv Viin ja marssiv Saksamaa?
Nii lihtne see siiski vist ei ole. Vaadakem kaarti. Uhkelt laiutava suure Saksamaa kagu- ja lõunapiirilt algab põhjanaabrist hoopis ahtam Austria. Nendes maades kõneldakse üht ja sama keelt, kuid see pole ainus, mis neid seob. Hiljaaegu avastasin ühel interneti vestlusküljel küsimuse – kas austerlased on sakslased? Enamik vastajaid arutles ja leidis, et tõepoolest, austerlased ongi sakslased. Üks arukas vastaja oskas siiski soovitada – vaadakem ajalooraamatusse!
Mõlema riigi ajalugu on ilmatu pikk ja lõpmata keeruline. Lugematu hulk valitsejaid, erinevad ühendused ja liidud ning üks sõda järgnes teisele. Ikka võimu, varade ja mõjusfääride pärast. 1273. aastal troonile astunud Saksamaa ja Püha Rooma Impeeriumi Habsburgide soost valitseja Rudolf I tõi oma võimukeskuse praeguses Šveitsis asunud Habsburgide lossist aastal 1278, mõnedel andmetel 1282, Austria ertshertsogkonda. Kuueks sajandiks sai Habsburgide monarhia pealinnaks Viin.
1618. aastal süttinud 30aastane sõda Habsburgide Liidu ja mitmeid Euroopa riike hõlmanud Habsburgide-vastaste ühenduse vahel jättis maha vaimselt ja füüsiliselt sandistunud maa, millest tõusis kaks riiki – Austria ja Preisimaa. Preisimaa moodustasid ajalooline Brandenburgi piirkond, kuhu kuulusid Berliin, Potsdam, Köln, Oderi-äärne Frankfurt ning Ida-Preisimaa, mille keskus oli Königsberg (praegune Kaliningrad). Ülejäänud Saksamaa jäi liitu Austriaga.
Viini kongressil loodi Saksa riikide liit, milles juhtiv koht oli Austrial, kuid see liit lagunes pärast Austria lüüasaamist Austria-Preisi sõjas aastal 1866. Tarmuka Preisimaa eestvõttel loodi järjekordne liit, Põhja-Saksa liit, mida liitlaste arvamuse kohaselt minevikku takerdunud Austria enam mõjutada ei suutnud.
Habsburgide Franz Joseph jäi aga valitsema suurt Austria-Ungarit, mis oli kaiserlich und königlich – keiserlik ja kuninglik kaksikmonarhia ning ulatus Karpaatidest Alpideni ja Aadria mere rannikust Šveitsi piirini. Esimeses maailmasõjas oli Austria-Ungari Saksamaa liitlane ja pidi viimasega jagama kohutavas sõjas kaotajaks jäänu saatust.
Austrias kõlasid aga üha kõvemini keisrivastased hääled, mis nõudsid Austria ühendamist „meie ühise suure kodumaa” Saksamaaga. Seda liikumist juhtis Georg von Schönerer, rahvaesindaja Ülem-Austriast. Tema valimisringkonnas, Braunau am Inni külas, elasid tolliametnik Alois Hitler ja tema naine Klara. 1889. aasta aprillis sündis perekonda poisslaps, kes ristiti Adolfiks.
12. märtsil 1938 marssis toosama meheks sirgunud Adolf Hitler oma vägedega Austriasse ning ühendas oma sünnimaa Deutsche Reich’iga. See oli Blumenkrieg, lillede sõda, sest austerlased võtsid saksa vägesid vastu lillede ja vaimustusega. Kümned tuhanded Hitleri poliitilised vastased, juutidest rääkimata, olid Austriast selleks ajaks juba koonduslaagritesse saadetud ja kogu riigis õitses vägev natsipropaganda.
Ja pärast teist maailmasõda pidi Austria taas kord kohutavas sõjas kaotajaks jäänud Saksamaa saatust jagama.
Nagu olevat tavaks öelda – geograafia on saatus. Pole see meilegi uudis siin jaheda mere kallastel.
Austria
Viin
Püha Stephani kirik
Vana Viini, tegelikult küll kogu Viini keskpunkt, linna süda, on Stephansplatz, millel seisab Stephansdom – Püha Stephani katedraal. Nii imeline, et ühes lugematutest legendidest on selle loojaks peetud müstilist meistrit, kes pärast hoone valmimist olevat taevastesse kõrgustesse kadunud. Suur vana Stephansdom vaatab oma platsil viinlaste mõnusat ja elegantset äraolemist, teades, et kaugeltki alati pole elu siin kandis nii rahulikult voolanud.
Umbes 400 aastat enne Kristust oli praeguse Viini kohal väike keltide asula. Iidsetest ajalooürikutest on leitud nimed Vedunis, Vindobona ja Vedunia. 15. aastal enne Kristust jõudsid praeguse Austria aladele impeeriumiahned roomlased ja Vindobonast sai leegionäride laager. Kui Rooma impeeriumi aeg otsa sai, püüdis terve hulk Euroopas elavaid rahvaid – nii langobardid kui ka slaavi hõimud, isegi tatari-mongoli hõimud ja hilisematel aegadel ka ungarlased – siinseid paiku vallutada. Aastaks 881 oli praegusest Austriast üle käinud suur rahvaste rändamine – goodid, hunnid, avaarid, langobardid ning teised germaani ja slaavi hõimud. Kõige varasem ajaloo-annaalidesse jäänud märge Viinist on pärit aastast 881, kui Viini lähistel frankide ja ungarlaste vahel suur lahing maha peeti.
Aastal 976 asus Babenbergerite dünastia valitsema Saksa impeeriumi idapoolset osa – see oli Ostmark, mis aastal 996 ametlikult Ostarrichi nime sai. Siit juba Österraich. Austria. Aasta 1272 tõi Austriasse saksa Habsburgide dünastia, kes on vaheaegadega valitsenud Saksa-Rooma riiki, kogu aeg Austriat, hiljem ka Tšehhimaad, Ungarit ja Hispaaniat. Laenakem Stefan Zweigi mõtteid Viini kohta.
Roomlased olid ladunud selle linna esimesed kivid müüriks – castrum’iks –, kaugeks eelpostiks, mis pidi kaitsma ladina tsivilisatsiooni barbarite eest. Üle tuhande aasta hiljem oli Osmanite rünnak Õhtumaa vastu nende müüride taga lõppenud. Siin rändlesid Nibelungid, siit säras maailma kohal muusika surematu seitsetäht – Glück, Haydn, Mozart, Beethoven, Schubert, Brahms ja Johann Strauss. Siia voolasid kokku kõik Euroopa kultuuri jõed. Õukonna, aadli ja rahva veres olid segi saksa ja slaavi, ungari ja hispaania, itaalia, prantsuse ja flandria sugemed – ja tolle muusikalinna geniaalsus seisneski võimes sulandada kõik need kontrastid uueks, omapäraseks, austrialikuks, viinilikuks tervikuks, on Stefan Zweig kirjutanud.
Selle sajandite jooksul aeglaselt kasvanud linna viimased majad peegeldusid kunagi laias Doonaus, hajusid aedadesse ja põldudele või tõusid laugeid nõlvu pidi Alpide metsastele eelmägedele. Linna sees on aga õukonna ja aadli vanad lossid sajandeid hääletuid lugusid jutustanud. Apostlite tegude raamatu järgi olevat püha Stephan olnud üks seitsmest ristiusu edasikandjast Jeruusalemmas, kes pidi eakatele lesknaistele kristliku kiriku annetusi üle andma. Ta jutlustanud ristiusku mitte ainult Jeruusalemma elanikele, vaid teinud seda ka hellenistlikes sünagoogides ning süüdistanud oma viimases jutluses juute prohvetite tagakiusamises. Prohvetid nimelt toonud päevavalgele kaasinimeste patud – kellele see aga meeldib. Jutluse kuulajatele ka ei meeldinud ja vihane rahvahulk loopinud Stephani kividega surnuks. See olevat juhtunud kristlaste kõige kibedama tagakiusamise ajal, umbkaudu 35 aastat pärast Kristuse ristilöömist.
Püha Stephani nimi pärineb kreeka sõnast stephanos, mis tähendab krooni. Stephanist sai niimoodi märtrikrooni sümbol ning religioosses kunstis kujutatakse teda sageli kolme kivi ja märtri palmioksaga. Enne siit maisest ilmast lahkumist näinud ta avanenud taevast ning Jumalat, kelle paremal käel seisnud Jumala poeg. Märter Stephanist sai kogu kristlikus maailmas tuntud pühak, kelle nimi on antud paljudele kirikutele Euroopas, Kanadas, Austraalias ja Uus-Meremaal. Ka Viini südames asuvale vägevale katedraalile.
Saladusliku meistri taevalik looming
Aastal 1137 kirjutasid Austria markkrahv Leopold lV Helde ja Passau piiskop Reginmar alla Mauterni lepingule, milles Viini esmakordselt linnaks nimetati ning mille kohaselt markkrahv Leopold sai endale suure maatüki väljaspool linnamüüri, et sinna uus kirik rajada. Hilisematel väljakaevamistel avastati, et Rooma impeeriumi ajal oli selles paigas olnud kalmistu, kuid 12. sajandil ei teatud sellest midagi. Babenbergerite dünastia järjekordne valitseja, vürst Heinrich, tõi oma residentsi Viini. Ühel ööl olevat ta unes näinud noort ehitusmeistrit, kes hoidnud käes hiigelsuure kiriku maketti. Vürst tõlgitsenud oma unenägu kui taevalikku ettekuulutust ning andnud käsu markkrahv Leopoldi maatükile Püha Stephani kirik ehitada. Ja legendi järgi olevat kiriku ehitustöid juhatanud toosama vürst Heinrichile unes ilmunud noor meister, kes kadunud pärast kiriku sissepühitsemist aastal 1147 kui vits vette. Kirik aga oli nii taevalikult kaunis, et müstiline ehitusmeister ei saanud olla keegi muu kui Jeesus Kristus ise.
Piduliku sisseõnnistamise ajal polnud romaani stiilis rajatud Stephansdom veel päriselt valmis, kuid järgnenud sajandite jooksul sai
