juba keiser Matthiase jahiretked ja – legend või tõde, kes teab – ühel sellisel retkel 1612. aastal olevat oma saatkonnaga jahti pidanud keiser avastanud imeilusa allika – Schöner Brunnen. Siit tulnud ka tulevase lossi nimi – Schönbrunn.
Valitsejad ja ehitajad
Matthiase järglane Ferdinand II ja tema naine Eleonora olid jällegi innukad jahipidajad ning pärast Ferdinandi surma laskis keisrinna siia kauni jahilossi ehitada. 1642. aasta ürikutes on seda paika esmakordselt Schönbrunniks nimetatud. Keisrinna Eleonora huvid ulatusid aga jahilkäikudest kaugemale. Ta pidas väga lugu kunstist ning lasi lossi ümbrusse kauneid aedu rajada, kus siis uhkeid õukonnapidusid ja vabaõhuetendusi korraldati. Sellise elustiili lõpetas 1683. aastal türklaste kallaletung Viinile. Linna piiramisest kaugemale ei jõutud, kuid nii Schönbrunni loss kui ka park tehti maatasa.
Keiser Leopold I sai Schönbrunni alad oma valdusse aastal 1686 ja kohe alustati sellesse imeilusa allika paika kauni barokklossi ehitamist. Leopold I poeg Joseph I – järgmine keiser – jagas oma isa auahneid unistusi paleest, mis oleks uhkem isegi vägevast Versailles’ist. Neid unistusi kutsuti täide viima Roomas kunsti õppinud õuearhitekt Johann Bernhard Fisher von Erlach. Arhitekti esimesed plaanid olid päris utoopilised, kuid pikapeale jäi neist järele vaid üks suur jahiloss, mida siis 1696. aastal ehitama asuti. Koos lossiga hakati otsemaid kavandama ka selle ümbrust – suursuguseid aedu ja avaraid parke. Sel alal tegutses prantsuse kuulsa maastikukujundaja, Versailles’i aedade rajaja Andre Le Notre’i õpilane Jean Trehet. Täpselt lossi teljejoone kohale kujundas Trehet avara, sümmeetriliste lillepeenarde ning teeradadega aia, mida kaunistas tähekujuline tiik ning piirasid puud ja ilupõõsad. Ja muidugi oli Schönbrunnis olemas ka kõik muu, mis varase barokkajastu aedades olema pidi: laiad jalutusteed, kohustuslik põõsaslabürint ning ümar kasvuhoone apelsinipuudele.
Keiser Joseph I-le oli antud kümmekond aastat seda ilu nautida. Järgmine keiser Karl VI lossist suurt ei hoolinud, käis sealkandis vaid faasanijahil ja pärandas Schönbrunni oma tütrele Maria Theresiale, kes seda paika väga armastas. Pärast isa surma, aastal 1740, sai Maria Theresiast Austria ertshertsoginna, Püha Rooma riigi valitsejanna ning Ungari ja Böömimaa kuninganna. Ainus naine 650 aastat valitsenud Habsburgide dünastia troonil.
Nelikümmend aastat tarka diplomaatiat
Keiser Karl VI oli viimane meessoost Habsburg, Maria Theresia oli tema kõige vanem tütar. Euroopas valitsev iidne seadus ei lubanud tütardel isa trooni pärida, kuid Karl VI andis välja sanktsiooni, mille kohaselt oli tema tütrel Maria Theresial pärast valitseva keisri surma täielik õigus Austria troonile. Euroopa riigid ja monarhid eriti ei protesteerinud, kui aga vana keiser siit ilmast lahkunud oli, leidsid mitmed neist Habsburgide valdused üpris ahvatlevad olevat ja Austria pärilussõda ei jäänud tulemata. Austria monarhia oli viimastel aastatel riiki ja armeed nõrgendavates sõdades kannatada saanud, nii et noore ertshertsoginna valitsemisaja algus oli päris keeruline. Kuna isa Karl VI oli arvanud, et Maria Theresia annab valitsusohjad oma abikaasa Franz I kätesse, ei pühendanud ta oma tütart riigiasjadesse. Niisiis leidis noor valitsejanna end küll troonilt, kuid rahata ja tugeva sõjaväeta, toeks vaid tema enese jõud ning otsustusvõime.
Pärilussõda algas aga otsemaid. Preisi kuningas Friedrich II himustas Sileesiat, Baierit ning Habsburgide läänepoolseid alasid Prantsusmaal. 23aastane Maria Theresia alustas reformidega – suurendas väeosasid ning makse, et riiki ja armeed kindlustada, ning tugevdas majandust. Kaheksa aastat kestnud pärilussõdades kaotas ta küll Sileesia, kuid tema riigi olukord oli paranenud ja ta ise tunnustust leidnud. Targa diplomaatia toel sõlmis ta head suhted Inglismaa, Prantsusmaa ja Venemaaga, kuid sõjakas Preisi kuningas Friedrich II ei väsinud oma relvi täristamast kogu Maria Theresia 40 aastat kestnud valitsemisaja jooksul.
Schönbrunni uhke matroon
Sõdade ja riigiasjade ajamise vahele oskas Maria Theresia sobitada targalt ka normaalse naiseelu. Kaunis keiserlik suveloss Schönbrunn ning seda ümbritsevad aiad ja hiigelpargid said ertshertsoginna lemmikpaikadeks. Senisest jahilossist kasvas Maria Theresia ajal kalli rokokoostiilis sisustusega uhke residents, õukonnaelu särav keskus.
Barokk on meeleline, teatraalne ja maaliline, mänguline rokokoo on baroki teener, väidab arhitektuuriajalugu. Loeme pisut veel: rokokoo avaldus esmajoones sisekujunduses ja kaunistustes. Seinad liigendati pannoode ja peeglitega, värvidest eelistati õrnroosat, taevassinist, lehtrohelist ja sidrunikollast. Maalidel kujutati karjuste- ja salongielu – niinimetatud galantseid stseene, intiimset armastust ja komödiante. Iseloomulik on sensuaalsus, õrnus, mänglevus, elegantne graatsia ja koketerii.
Mingi pilt võiks nüüd juba tekkida stiilsetest kõrgete akende ning peeglitega ruumidest, mille klaasuksed avanevad laiale balustraadiga piiratud verandale. Siia võib kujutleda krinoliinis ja pitsides Maria Theresiat uhke ja võimuka matroonina pärast seda, kui ta oli ilmale toonud kõik oma 16 last: 11 tütart – kõigi eesnimi Maria – ja 5 poega. Maria Theresia noorimat tütart Maria Antoniat tunneb ajalugu prantsuspärase nimega Marie Antoinette.
Maria Theresia soovis, et kõik tema lapsed püsiksid nii kaua kui võimalik üheskoos suures perekondlikus idüllis Schönbrunnis. Polnud põhjust muretseda, kas nad kõik sinna ikka kenasti ära mahuvad – lossis oli 1200 suuremat ja väiksemat ruumi ning hoonete ja pargi eest kandis hoolt umbes 1000 teenijat.
Milliseid sädelevaid balle on küll näinud Schönbrunni tantsusaali hiigelgalerii, kuhu avanevad seinakõrgused uksed! Saal on 40 meetrit pikk, 10 meetrit lai ja 10 meetrit kõrge ning särab tohutute kroonlühtrite kristallvalguses. Lühtreid ripub laes ja hiilgab seintel, kuldsete ornamentide vahel. Laemaalid ülistavad Habsburgide pikka ja vägevat valitsejate dünastiat. Kolm kaarust avanevad suurest galeriist väiksemasse – ikka laemaalid, ikka kroonlühtrid, sära ja kuld – ning siit viivad kõrged uksed otse pargi rohelisse avarusse.
Ümaras Hiina toas on lakkpaneelid ja kallid vaasid. Siin oli Maria Theresia nõupidamisruum, kuhu viis salatrepp. Kaunis mosaiikpõrand oli nii nutikalt välja mõeldud, et valitsejanna märguande peale tõusis selle keskelt esile kaetud laud. Nõupidamisruumi polnud vaja ülearuseid kõrvu, kuulugu need või teenijale.
Valitsejanna kulukad huvid
Kui riigiasjad said aetud, oli Maria Theresial kombeks jääda siiasamasse tuppa oma hasartmängukirge rahuldama. Valitsejanna armastas suurte panuste peale mängida, kuid ei võitnud kaugeltki alati. See ei meeldinud sugugi tema rikkale, kuid kokkuhoidlikule abikaasale Franz Stephanile, kes tegeles meeleldi loodusteadustega ning kavandas koos tema suhtlusringi kogunenud kunstnikega uue kujunduse ka Scönbrunni aedadele ja parkidele.
Maria Theresial oli aga teinegi kulukas hobi. Ta kogus miniatuurmaale, mis olid tema meelest väärtuslikumad kui kogu maailma teemandid. See kogu – 260 pärgamendile maalitud miniatuuri – kaunistab ühe Schönbrunni lossi saali roosipuust paneelidega seinu. Roospunastel seintel väänlevad nõtked kuldsed oksad, õied ja lehed, millest moodustuvad ebasümmeetrilised, korrapäratud, kummalised haprad raamid säravalt heledatele miniatuurmaalidele. Karjuseidüllid, lossi- ja loodusestseenid, lilled, krinoliinides daamid ja nende parukates kavalerid, puha pastelltoonid – roosa, helesinine, heleroheline, kollane. Võluv rokokoo.
Ja peeglisaal. Hulk peegleid seintel, kuld ja kroonlühtrid. Ühes nišis ehib väikest altarit Agricola maalitud Madonna. Kuni 18. sajandi lõpuni olevat just selle altari ees oma ametivande andnud kõik valitsuse ministrid. Ja sellessamas peeglisaalis olevat 13. oktoobril 1762 andnud 6aastane muusika-imelaps Wolfgang Amadeus Mozart keisrinna Maria Theresiale oma esimese kontserdi. Misjärel olevat ta vudinud keisrinna juurde, heitnud talle käed ümber kaela ja palunud, et talle antaks naiseks üks keiserlikest printsessidest. See kõige noorem, Maria Antonia, kes Marie Antoinette’na ajalukku on jäänud.
Maria Theresia püüdis Schönbrunni
