San Remo lilledega ehitud Musikvereini pidulikust saalist levinud üle maailma ja kaks rahulikku nostalgilist tundi koos Strausside eatu muusikaga kuuluvad kindlasti paljude inimeste uue aasta esimesse päeva.
Hundertwasseri maja
„Maja.
Ebatavaline maja, mis ei vasta akadeemilise arhitektuuri klišeedele ega normidele. Maalikunstniku loodud maja – seiklus tänases maailmas, rännak tundmatule maale, loova arhitektuuri maale. Maja, kus akendel on oma õigused, kus üürnikeks on puud, kus põrandad on ebatasased ning katusel kasvab mets. See on rännak paika, kus loodus ja inimene on kohtunud ühises loomingus, tulemuseks esimene tõeliselt vaba maja. Maalikunstniku täitunud unistus.”
Allkiri – Hundertwasser.
Austria kunstniku Friedensreich Hundertwasseri unistustes sündis sääraseid ebatavalisi maju palju ja praegu on neid mitmel pool maailmas. Tavaliselt mõeldakse aga Hundertwasseri maja mainides üht kindlat maja, seda, mis asub Viinis.
On küll pisut kummaline, et säärane maja seisab keset uhkete baroksete kirikute ja losside Viini, keset saladustest tulvil Viini, mis esmapilgul uskumatult keerulise suurlinnana tundub. Linnaplaani uurides hakkad pikapeale taipama, et tänavate rägastikud püüavad moodustada üksteise sisse mahtuvaid korrapäratu kujuga ringe – ümber keskuse, milleks on Püha Stephani katedraal ajaloolise Viini vanalinna südames, Innere Stadtis. Siin, siseringis, laiub ka suur osa ehtsast keiserlikust Viinist, mida selle linna elanikud on suutnud läbi ajaloo katsumuste alles hoida.
Pidulik ajalugu – ooper ja Hofburg
Siseringi võid astuda mööda laia jalakäijate tänavat Kärtnerstrasset. Selle nurgal asub tohutu Viini Ooperimaja, mille valmimisega on seotud mõndagi traagilist. See ehitati 1862. Arhitektid August Sicard von Sicardsburg ning Eduard van der Nüll projekteerisid hoone Prantsuse renessansi stiilis, mille eest neile kõva kriitika osaks sai. Van der Nüll tegi seepeale enesetapu ja von Sicardsburg sai südameataki. Niisiis olid mõlemad arhitektid siit ilmast juba lahkunud, kui kolonnaadide ja Pegasuse seljas ratsutavate muusadega ehitud massiivne ooperimaja 1869. aastal Mozarti „Don Giovanni” etendusega avati.
Ooperi juurest mööda siseringi edasi astudes jõuad sa keiserlikku Hofburgi. Siinsed toredates vormides voorimehed, läikivad hobused ja ehitud kalessid on alati keiserliku Viini juurde kuulunud. Ilmatu suures lossiõues seisab keiser Ferdinand I ratsakuju. Tema oli Franz Joseph I onu. Viimane asus Austria troonile 1848 ja on eredamalt ajalukku jäänud kui mõnigi teine valitseja. Tema ajal sai Austria impeeriumist Austria-Ungari impeerium. Keisri talveresidentsis ning ametlikus palees Hofburgis on uhked ja luksuslikud keiserlikud eluruumid, balli- ja banketisaalid, salajaste nõupidamiste ruum ja suur vastuvõtuhall. Vägev Hofburg oma siseõuede ja kuulsa Hispaania ratsakooliga on Viini barokne süda.
Hundertwasser Haus jääb siseringist väljapoole ja seda pole lihtne leida.
Sa kõnnid ja kõnnid mööda tänavaterägastikku ja ajad linnaplaanil näpuga järge. Kegelgasse… muidu poleks ju häda midagi, aga mitte kõiki tänavaid pole linnaplaanile kantud. Nii sa siis eksled ja püüad vähemalt õiget suunda hoida. Ja kui sa lõpuks ometi õige tänavanurga avastad, siis on paugupealt selge, et sellest majast poleks sa mitte mingil juhul saanud kogemata mööda kõndida. Sest sellist maja pole sa mitte kunagi varem näinud. Ja tahes-tahtmata mõtled esmalt, mis võis küll sellise kummalise maja välja mõelnud mehe meeltes ja mõtetes mõlkuda.
Rahukuningriik Sadavesi!?
Austria kunstnik Friedensreich Regentag Dunkelbunt Hundertwasser sündis Viinis 1928. Tema sünninimi oli Friedrich Stowasser. Isa Ernst Stowasser suri, kui poeg oli veel väike. Teine maailmasõda kujunes perekonnale päris painajalikuks, sest Friedrichi ema Elsa oli juuditar, kes tagakiusamisest pääsemiseks kristlast pidi teesklema. Samal põhjusel astus Friedrich ka Hitlerjugendi ridadesse.
Juba päris varakult selgus, et Friedrich on mitmeski mõttes väga andekas nooruk. Pärast sõda astus ta Viini Kunstide Akadeemiasse. Signatuurid tema maalidel muutusid varsti Stowasserist Hundertwasseriks – slaavi sõnast sto – sada – sai saksa hundert. Nimi Friedensreich võiks tähendada rahumaad. Ka teistel nimedel, mis ta endale valis, on oma tähendus. Regentag – vihmane päev, dunkelbunt – tumedatooniline. Niisiis võiks nimi Friedensreich Hundertwasser otsetõlkes tähendada Rahukuningriik Sadavesi. Mis ju näitab, et endale sellise nime konstrueerinud mehe mõttemaailm ei saa päris tavapärane olla.
Hundertwasseri noorusajal valitses Austria impeeriumis nostalgia, natsirežiimi ajal olid tema hirmud seotud väljakutel marssivate vägede ja diktaatori raiuvate kõnedega. Võib-olla kujunes just nendel aegadel välja kunstniku äge vastasseis igasuguse „geometriseerimise” vastu, nagu ta seda nimetas. Ta on kirjeldanud väljakuid kui geomeetrilisi nelinurki, kuhu täisnurksed marssivad kolonnid kokku olid pressitud.
Noor Hundertwasser oli algusest peale väga mitmekülgne kunstnik. Peale maalimise kujundas ta ka lippe, postmarke, münte ja postreid. 1952. aastal avati Viinis tema esimene, väga värviline ja edukas näitus.
Tollal hakkas Austria Euroopat laastanud sõjatulekahjust vähehaaval toibuma, rõõm ja lootus suutsid juba pead tõsta ning nostalgia kadunud aegade järele andis jõudu kunagist õnnelikku maailma taas üles ehitama hakata. Ju oli abi ka kaunitest kunstidest.
Friedensreich Hundertwasseri kunstnikunägemused avaldusid erakordselt säravates värvides, loodust matkivates vormides, inimese ja looduse lepitamise püüetes ning igasuguste sirgete joonte hülgamises. Sirgeid jooni kutsus ta „saatana tööriistadeks”, teda vaimustasid spiraalid, mis sümboliseerisid uut elu, kasvamist ja jõudu. 1950. aastate alguses astus kunstnik arhitektuuri põnevasse maailma, mõtteis soov luua inimese- ja keskkonnasõbralikke ehitisi, kuid ta otsustas alustada manifestide, esseede ja mudelitega. Oma manifestis, mis suunatud ratsionalismi vastu arhitektuuris, ründas Hundertwasser taas kord sirgeid jooni ja funktsionaalset, siis vaid otstarbekat arhitektuuri, ning kaitses nn akende õigusi. Peagi selgub, mis imeasjad need tegelikult on.
Hundertwasseri jaoks oli kogu inimliku viletsuse ja ebaõnne süü ratsionaalses, steriilses ja monotoonses arhitektuuris. Ta kuulutas sellisele arhitektuurile boikoti ja nõudis arhitektidele loominguvabadust ning õigust luua omapäraseid, täiesti individuaalseid hooneid. Puude istutamine linnadesse pidi lausa kohustuslikuks saama, sest, nagu ütles Hundertwasser, looduses liikudes peab inimene ennast looduse külalisena tundma ning vastavalt looduse seadustele käituma. Kunstnik oli kogu hingest tuumaenergia vastu, ta tahtis päästa ookeane, vaalu ja vihmametsi.
Soovi, et nii olekski
Esimesed Hundertwasseri arhitektuurimudelid valmisid 1970. aastatel. Neid näidati Eurovisiooni telekavas „Wünsch Dir Was”, mida võiks ehk tõlkida „Soovi, et nii olekski”, ja üllatunud vaatajad nägid katustel kasvavat metsa, kortereis kasvavaid puid ja salapäraseid „akende õigusi”. Äkki olid olemas täiesti uued, seninägematud arhitektuurivormid – spiraalne maja, terrassmaja, rohukatusega maja või siis silmi pilutav maja.
1977. aasta novembris saatis Viini linnapea Leopold Gratz tollasele riigikantslerile Bruno Kreiskyle kirja ettepanekuga, et Hundertwasserile võiks anda võimaluse tema arhitektuurilisi ideid ka tegelikkuses ellu viia. Vastus pidi jaatav olema, sest linnapea Gratz tegi Hundertwasserile ettepaneku ehitada Viini kortermaja, mis vastaks kunstniku arhitektuurilistele ideedele ja veendumustele. Mitu aastat otsiti hoone jaoks sobivat paika, ja et Hundertwasser oli ju kunstnik, mitte arhitekt, palus ta Viini linnal leida professionaal, kes jagaks tema vaateid ja põhimõtteid ning koostaks ehitise arhitektuurilised plaanid.
Talle määrati appi arhitekt Joseph Krawina, kes 1979. aasta varasügisel esitas Hundertwasserile oma
