ühingul oli niisiis ka suuremaid ruume vaja – konservatooriumi ja arhiivide jaoks, kontserdipubliku mahutamisest rääkimata.
Detsembris 1857 tegi keiser Franz Joseph I Viinile keiserliku kingituse. Ta andis loa vanad linnamüürid lammutada, see aga tähendas, et äkki oli igasuguste uute hoonete rajamiseks piisavalt maad. Plaanides sündisid kiiresti uus ooperimaja, kunstigaleriid ja muuseumid ning muusikasõbrad lootsid, et nüüd ometi saavad ehk nemadki oma ammu kitsaks jäänud majast uude kolida. Nende kannatus pandi siiski veel aastateks proovile, alles anno 1863 määras keiser äkilises heldusehoos muusikasõpradele suure maatüki Karli kiriku vastas. Ühing tegi innukalt plaane – uude majja otsustati ehitada lausa kaks kontserdisaali. Projektide loomise au pakuti kolmele arhitektile, need olid Theophil Hansen, August Sicard von Sicardsburg ja Eduard van der Nüll, kes oli projekteerinud õukonnaooperi hoone. Kaks viimast arhitekti keeldusid, kuid Theophil Hansen näitas, et just tema on Musikvereini plaanide tegemiseks kõige õigem mees.
Klassikaline hoone klassikalise muusika jaoks
19. sajandi keskel ehitati Viinis üpris palju, sest linn sai pärast vanade müüride lammutamist kenasti kasvama hakata. Kui aga arhitekt Hanseni kolleegid, ka nimetatud Sicardsburg ja Eduard van der Nüll, oma loomingus põhiliselt romantismi radadel rändasid, siis Hansen valis teise tee. Ta oli uurinud renessanssarhitektuuri, kuid Musikvereini kavandamisel lubas endale tagasivaate Antiik-Kreeka ajastusse. Just selles vallas tundis too Taanis sündinud arhitekt end koduselt, sest enne Viini saabumist oli ta kaheksa aastat õppinud ja töötanud Ateenas. Ta lausa armastas Kreeka klassikalist arhitektuuri ning see tunne peegeldub Musikvereini hoones igal sammul.
Suures kontserdisaalis seisavad reas samasugused maaniulatuvates klassikalistes rüüdes karüatiidid – Karüa linna neitsid –, nagu olid antiikajal toetanud Ateena akropolil Erechtheioni templitalastikku. Siin on nad kuldsed. Brahmsi saali joonia sambad ja templikatus, August Eisenmengeri hiiglaslik laemaal „Apollo ja 9 muusat” suures saalis, Orpheus oma lüüraga hoone peafassaadi ehisviilul – kõik meenutab klassikalist ajastut. Nagu ka hoone värvitoonid – kaunis soe sügav telliskivitoon ning kreemjad sambad, kaared ja skulptuurid. Niimoodi lõi arhitekt Theophil Hansen klassikaliste muusikateoste kuulamiseks tõeliselt klassikalise õhkkonna.
Viini muusikasõbrad olid oma uue kodu üle lõpmata uhked. Hoone nurgakivi alla pandi kiri, milles on öeldud: „See ehitis on ja peab alati olema pühendatud muusika õilsale kunstile. Olgu siin paik, kus see kunst alati kõlab – tänutäheks meie linnale ja riigile.”
Liiga palju kulda ja värve?
Viini Muusikasõprade Ühingu – Musikvereini – säravalt kuldne saal avaneb maailmale iga uue aasta esimesel päeval. Kusagile sammaste, raidkujude, San Remost pärit lillede ja kes teab mille sekka on peidetud hulk telekaameraid, mis paaritunnise Straussi-kontserdi miljonite vaatajateni toimetavad.
Päris esimene kontsert leidis selles saalis aset 6. jaanuaril 1870. Viini peen kõrgklass avaldas oma üllatust ja vaimustust ning ajalehes kirjutati, et esimene mulje sellest saalist, mille arhitektuuriline ilu ja stiilne hiilgus ainulaadseks muudavad, ületas ka kõige kõrgemad ootused.
Muljed olidki ilmselt päris vapustavad, nii vapustavad, et Viini tuntuim muusikakriitik Eduard Hanslick pidi lausa küsima, kas Musikvereini suur saal ei ole ühe kontserdipaiga jaoks mitte liiga sädelev ja hiilgav? Igast kandist pritsib kulda ja värve. Šokeeritud askeet Hanslick kahtles, kas kogu sära ja hiilgus juba muusikat segama ei hakka. Lugematu hulk muusikasõpru on aga tänase päevani veendunud vastupidises – saali sära, hiilgus ja muusika pakuvad inimestele unustamatu elamuse.
„See imeline, nii pidulik saal paneb meid argipäeva unustama,” kirjutas teine Viini muusikakriitik Carl Eduard Schelle. Tema meelest oli see ruum oma kaunistuste ja värvitoonidega juba ise otsekui osa seal kõlavast muusikast. Arhitekt Hansen ja Mozart peavad küll hingesugulased olema, väitnud Schelle.
Viini Musikvereini Kuldne saal on täpselt 48 meetrit ja 80 cm pikk, 19 meetrit ja 10 cm lai ning 17 meetrit 75 cm kõrge. See moodustab suure korrapärase ristküliku. Seinad ja lagi on kindlas rütmis liigendatud, vormid ja värvid moodustavad kauneid ühendusi. Lagi – „Apollo ja 9 muusat” allegooriliste kujude keskel – on säravalt värviline, vastukaaluks saalis valitsevale kuldsele toonile. Viimasega tekitavad põneva kontrasti ka Franz Melnitzky lihtsad valged raidkujud. Elegantsed antiikskulptuure meenutavad naisefiguuride paarid rõduuste ja kuldselt särava oreli kohal sobivad võrratult oma niššides seisvate kuldsete karüatiididega.
Säärases hiilgavas galeriis meenutatud saada – selle au osaliseks said üksnes need kuulsad heliloojad, kes aastaks 1870 juba siit ilmast lahkunud olid. Ka päevavalgusel, mis peaaegu lae all kulgevate kõrgete kaarakende reast sisse tulvab, on arhitekt Hanseni värvidesümfoonias oma osa.
Musikvereini suurde saali mahub rohkem kui 2000 muusikasõpra. Istekohti on 1744, saali tagaosas ka 300 seisukohta. Uusaastakontserte vaadates võib tähele panna, et publik istub lausa laval, kahel pool orkestrit.
Õnneliku kõlaga saal
Kuldse saali avakontserdil 6. jaanuaril 1870 ei võlunud külastajaid üksnes ruumi särav ilu. Leiti, et saalil on ka hämmastavalt hea akustika. Hoone sajanda aastapäeva puhul kirjutas kriitik Hans Weigel, et selle saali jaoks poleks küll tarvis olnud mikrofoni leiutamisega vaeva näha. Sest selles kuldses saalis kõlavad kuldsed helid.
Kohe pärast avakontserti märkis Viini kriitik Theodor Helm, et nii imepärase akustika saavutamine on ka õnneasi, sest ühe ruumi kõlaomadusi ei saa täpselt välja arvestada. Tõepoolest, Viini Muusikasõprade Ühingu suure saali akustika ei ole katsete, proovide ega arvestuste tulemus, sääraseid asju hakati stuudiotes tegema alles aastakümneid hiljem. Nii et siinne vapustav kõla on õnneasi, kuid mitte ainult. Kriitik Helmil oli õigus ka selles, et ruumi akustika sõltub suuresti selle arhitektuurilistest omadustest –, aga tegemist oli ju arhitekt Hanseni meistriteosega.
Kontserdisaali nelinurkne kuju on hea akustika kindel eeldus ja kõik elemendid, mis Musikvereini saali liigendavad – kaunite ornamentidega osadeks jaotatud lagi, rõdud, karüatiidid –, kõik aitavad helilainete levikule kaasa. Tühi ruum puupõranda all tekitab resonantsi otsekui viiulis. Puust lagi, mis sarikate küljes ripub, lisab saalile veel ühe helimõõtme. Selle saali helimõjutajaid uurivad targad akustikateadlased veel tänapäevalgi.
Musikvereini hoone fassaadi keskosa on korruse võrra kõrgem kui kahekorruselised tiivad ning ulatub ka astme võrra ettepoole. See, kes pidulikust sammaste vahel paiknevast kaaruksest sisse astub, leiab end otsemaid keset ajalugu. Fuajees on mälestustahvlid inimestele, kes Viini Muusikasõprade Ühingu looga seotud on – asutaja ja innustaja Josef Sonnleithner, esimene patroon ertshertsog Rudolf ning viimase järglane ertshertsog Eugen. Pikk rida heatahtlike annetajate väärikaid nimesid. Üks mälestustahvel meenutab arhitekt Hanseni õpilast Ludwig Richterit, kes juhtis 1911. aastal Musikvereini suuri restaureerimistöid. Kümmekond aastat hiljem sai skulptor Anton Dietrich valmis Beethoveni kuju, mis paigutati hoone külgukse juurde. Leonard Bernstein haaranud oma sügava austuse märgiks Beethoveni embusse iga kord, kui Kuldsessse saali sisenes.
Valsikuninga auks
Oli aasta 1824, kui tollal diletantidest koosnev Viini Muusikasõprade Ühingu orkester koos keiserliku Õueooperi orkestriga Beethoveni 9. sümfooniat mängis. Märtsis 1842 juhatas helilooja ja dirigent Otto Nicolai suurt kontserti, mille korraldamisest võttis osa kogu Õueteatri kollektiiv. See kontsert märgib tänaste Viini Filharmoonikute sündi.
Aastal 1925 tähistas maailm Johann Straussi sajandat sünniaastapäeva ning valsikuninga auks peetud arvukate kontsertide tipuks sai suur Straussi kontsert 5. detsembril Musikvereini Kuldses saalis. Esimene Straussi uusaastakontsert peeti sealsamas
