Kolm saagat Põhjamaade muinasajast. Mart Kuldkepp
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Kolm saagat Põhjamaade muinasajast - Mart Kuldkepp страница 6
teist saarehabemikest21 keegi.
Lausu mul parem,
enne kui lahkud,
kust võiksin leida
Hjörvarði haua?
Mees ütles:
(20) Ära seda minult küsi –
sul liiast pole mõistust,
viikingite sõber,
oled valedel jälgedel.
Mingem nii kiirelt,
kui võtavad jalad,
sest kõik, mis siin väljas,
on inimesele ohtlik.
Tema vastas:
(21) Ei hirmu ega heitu
me sädemete praginast,
süttigu või tuleriidad
üle kogu saare.
Vähe sellest lasevad
kohutada end
mehed nagu meie –
rääkigem edasi!
Mees ütles:
(22) Pean sõgedaks seda,
kes jätkab oma teed
ihuüksi
pimedas öös.
Tulelõõm möllab,
kääpad löövad valla;
põleb väli ja soo,
siit väledaimalt kadugem!
Siis ruttas mees koju oma majja ja niimoodi lahkusid nad teineteisest. Seejärel nägi Hervarðr, kuidas tuled lõõmasid saare hauakambrite sügavikes,22 ja ta läks hirmu tundmata nende poole, ehkki kõik kääpad jäid tema teele. Ta läks leekidest läbi nagu udust, kuni jõudis lõpuks berserkide hauakambri juurde.
Siis ütles ta:
(23) Ärka, Angantýr,
äratab sind Hervör,
sinu ja Sváfa
ainuke tütar.
Anna nüüd hauast
vahedaim mõõk,
mille Sigrlami tarvis
sepistasid kääbused.
(24) Hervarðr, Hjörvarðr,
Hrani, Angantýr!
Äratan kõiki teid
puujuurte alt:
kiivri ja turvise,
terava mõõgaga,
kilbi ja sõjarüü,
punase odaga!
(25) Tõesti on tulnud
Arngrími poegadest,
vägevaist röövleist,
maamullal lisa,
kui Eyfura poegadest
keegi ei malda
Munarvágis minuga rääkida.
(26) Hervarðr, Hjörvarðr,
Hrani, Angantýr!
Teil tundugu kõigil,
et kontide vahelt
kui sipelgaist kaetud
te määnduks siin kääpas –
kui ei loovuta mõõka,
mis Dvalini23 tehtud.
Ei kummitustel sünni
kallist relvastust kanda.
Siis ütles Angantýr:
(27) Hervör, mu tütar,
miks kõnetad mind?
Võluruunide ahelais
endal tood häda;
oled sõgedaks läinud
ja pööraseks peast,
kui eksiteel olles
siin äratad surnuid.
(28) Ei matnud mind isa24
ega hõimlased teised:
vaid neile jäi Tyrfingr,
kes ellu jäid, kahele.25
Küll aga hiljem
sai ühest vaid omanik.
Hervör ütles:
(29) Ei räägi sa tõtt!26
Sind jumal siis rahuga
jätku su hauda,
kui pole sul tõesti
Tyrfingit kaasas;
tahtmist sul pole
pärandust anda
oma ainsale lapsele.
Siis avanes hauakamber ja näis, nagu oleks kogu kääbas täidetud tule ja leekidega. Angantýr ütles:
(30) Paotub põrguvärav,
hauakambrid avanevad,
üleni tules
on saare kaldad.
Nii hirmus kõik näib,
kui kaed seda kohta;
tüdruk, jookse, kui suudad,
oma laevade juurde!
Tema vastas:
(31) Ei öös või sa süüdata
selliseid lõkkeid,
et tunneksin õõva
su tulede ees.
Ei tüdrukul hirmu
see tekita rinnas,
kui seismas näeb viirastust
värava peal.
Siis ütles Angantýr:
(32) Sul kõnelen, Hervör –
kuula mu juttu –
üliku tütar,
mis ootamas ees.
Tyrfingist saab,
usu mu sõnu,
hukatust, tüdruk,
kogu su soole!
(33) Saama pead poja,
kes tulevail päevil
Tyrfingit hoiab
ja usub oma jõusse.
Teda saab Heiðrekiks
rahvasuu hüüdma,
vägevaim sirgub
temast taevavõlvi all.
Siis ütles Hervör:
(34) Küll inimeseks end
ma siiani arvasin,
enne kui seilasin
leidma su koda.
Anna mul hauast
see, mis turviseid
21
Sõna „saarehabemikud“ („eyjarskeggjar“) näib viitavat saareelanike hoolitsemata välimusele. Kaugete saarte ja ääremaade elanikele on saagades üldomaneteatav metsikus.
22
Uskumus, et hauakambrisse vm. peidetud varandus või rahapada kiirgaböösiti valgust, oli laialt levinud ka Eestis.
23
Dvalin on vanapõhja mütoloogilistes tekstides sagedamini mainitud kääbuseid.
24
Sellest salmist puuduvad kaks värssi, tõenäoliselt teise ja kolmanda praeguserea vahelt (Tolkien 1960: 15).
25
Mõeldud on neid kahte, kes jäid Angantýri surres ellu, s.t. Hjálmarit jaÖrvar-Oddi.
26
29. stroof on kahjustatud. Algselt pidi neljanda värsirea lõpus olema punkt, sest eddaluules ei tohtinud lause pikkus kunagi ületada ühe neljarealise poolstroofi piiri.