style="font-size:15px;"> „Kuidas kusi jookseb?”
Mihkel ei saanud kohe aru, kas küsiti seda otseselt või niisama, kõrtsiargoos, nagu kunagi oli mõni nokastanud veskiline küsinud, ja vastaski kahtleval toonil:
„Noh, nii… Enam-vähem!”
„Juga on korralik või?” päris tohter edasi ja siit tuli teadmine, et küsitakse tõesti asja ennast, mitte seda, kuidas käsi käib.
„Ega kiita pole midagi…”
Mõne aja pärast tuli uroloogilt juba tõsisem diagnoos ja otsus: operatsioonile! Kas tohtri avastatud kasvaja on hea- või pahaloomuline, seda Mihkel teada ei saanud. Aga mõtlemisainet jätkus küllaga, isegi sinnamaani välja, et näe – Olga läks vähiga, eks ta maksab nüüd mulle samaga kätte selle eest, et ma teda petsin! Hirmust vaevatud aju on alati valmis kõikvõimalikke musti stsenaariume ette maalima, ja kui tuntakse hingel suuremaid või väiksemaid patte ja patukesi olevat, leitakse tihti ka seos: saad selle, mille oled ära teeninud…
Elviira suhtus teatesse, et Mihkel peab haiglasse operatsioonile minema, mehe arvates lausa tapva ükskõiksusega.
„Ahah, siis on heaste… Eks teevad su terveks.”
„Heaste? Aga kui mul on vähk, mis siis?” küsis mees tigedalt.
„Eks nad lõikavad selle ära, see on nende mure.”
Elviiras oli algusest peale olnud midagi looduslapselikku või siis niisugust, mis on omane vaid sügavalt usklikele: jätta need probleemid, millest omaenda mõttejõud üle ei käi, teiste lahendada. Iseenesest hea ja närve säästev mõtteviis, mida laiema silmaringiga inimesed paraku ei suuda kuidagi omaks võtta. Vähemalt mitte nii jäägitult, et mure südamele koputama ei jääks. Naine oli Mihklist küll kümme aastat noorem, aga mehele tundus, et vananemises on Elviira nobedam, tema niigi kitsuke silmaring hakkas lausa silmanähtavalt kokku kuivama.
Mihkel Tamm rehmas naise poole tusaselt käega ja jäi vait. Žest oli ilmekas, rohkem küll endale määratud – mis sa otsid sealt, kust nagunii midagi võtta ei ole… Kui on vähk, on varsti ka minek, see on kindel.
Mees püüdis vaadata televiisorist päevauudiseid, aga pidi endale tunnistama, et ei suuda toimuvast kuidagi aru saada – suur ja võimas riik, mis maailma suurimas sõjas võitjaks jäänud ja seetõttu kindlasti veelgi võimsamaks muutunud, hakkas nüüd üha enam murenema. Senikaua, kuni riiki Moskvast kindlal käel juhiti, läks elu paremaks, sest kõik vastalised olid kontrolli all… Aga nüüd on täiesti ennenägematu korratus tekkinud, isegi televiisoris räägitakse vastakaid juttusid, ja seda nii Tallinna kui Moskva saadetes! Ja eestlased räägivad muutustest rõõmsalt, nagu oleks kõik praegu toimuv imehea ja õnnetoov… Täiesti arusaamatu – kui riik ära laguneb, kuidas saab see hea olla? Kogu majandus on uppimineku äärel, hinnad on mitmekordseks tõusnud! Kui nüüd mõelda, kuidas pärast sõda, viiekümnendatel, hakati hindasid alandama ja elu läks aina paremaks…
Või ei läinudki, tekkis Mihklil korraga kahtlus. Sest siis vaakusid kolhoosid hinge, maainimestel oli elu veelgi raskemaks tehtud… Aga lõpuks hakkas ju paremaks minema, miks nad nüüd selle ära lõhkusid? püüdis ta enda jaoks selgust saada, aga see ei õnnestunud. See, et eestlased olid nüüd kuskilt mingi kolmevärvilise lipu välja kaevanud, jättis Mihkli täiesti külmaks. Tema mäletas veel päris hästi tsaaririiki, kui ta oli end poisikesena kindlalt ja turvaliselt tundnud, mäletas kahe peaga kotkavappi ja sedagi päeva, mil Novomelnitsa külla jõudis sõnum, et vana tsaar on vangi pandud ja uuel on imelik nimi – Lenin. Üsna varsti teati rääkida, et enam tsaari polegi, on töörahva riik. Novomelnitsa kõige jõukama mehe, kaupmees Krassilnikovi viisid kohalikud joodikud vanasse liivaauku ja lasid seal maha. Sest enam ei tohtinud rikkaid olemas olla, kogu tema varanduse sai töörahvas endale…
Ei, olgu riigi eesotsas tsaar, kuningas, kommunistlik partei või see, keda nad nüüd läänest toodud nimega presidendiks nimetavad, Mihkel Tammele oli see ükskõik. Peaasi, et riik oleks tugev ja seal oleks hea elada. Ja riik peab suur olema, sest väike ei saa tugev olla! Kuidas nad seal Tallinnas aru ei saa, et Eesti riik oleks liiga väike, et omapead püsima jääda ja ennast vaenlaste vastu kaitsta?
Poliitika oli Mihkli jaoks siiski kõrvaline asi, hoopis enam olid teda hakanud huvitama perekondlikud suhted. Sest aastatega halvenev tervis tuletas meelde – ka sina, Mihkel Tamm, ei ole igavene! Kellele sa jätad oma elutöö, selle Kiviaia, mis pole enam sugugi see algeline kalurihütt, mille sa ammu teise ilma rännanud Krapi Jaani käest ostsid? Sest nüüd on siin täielikult ümberehitatud elumaja, laut, saun, aed ümber… Kellele sa need jätad?
Poeg Oskariga olid Mihkli suhted jäänud ebamääraseks nagu sügisene lumi – tuleb, algul on ilus vaadata, sest katab kõik porised kohad, aga siis kaob nagu iseenesest ja kõik on veel inetum kui enne… Kuigi, jah, Oskar oli vahepeal vanemaks saanud, leidnud endale lõpuks ka naise koos kahe teismelise lapsega ja oli selle üle isegi õnnelik – pole vaja end laste tegemise ega kasvatamisega vaevata. Kord oli ta oma uue perega ka Kiviaial käinud, aga ei naine ega lapsed jätnud Kiviaia peremehele erilist muljet. Mihklit häiris see, et tegemist polnud ikkagi omadega, see tähendab, veresugulastega.
Just see, et Oskaril ei olnud lapsi, kellele võinuks Kiviaia koha pärandada, ja Alma ainuke poeg oli Afganistani sõjas noorelt surma saanud, sulges Mihkli mõtted umbsesse ringi. Lõpuks otsustas Kiviaia peremees pärandusküsimuse saalomonlikult lahendada: Kiviaia pärivad võrdselt mõlemad järeltulijad, nii Oskar kui ka Alma. Jagagu siis ise, kuidas oskavad, kui mina juba mulla all olen, pole mul enam sellega asja, mõtles Mihkel ja tundis sellest kummalist kahjurõõmu. Veel rohkem siiski kergendust, et sai lahendamatu küsimuse enda kaelast ära veeretada.
Määratud operatsioonipäev lähenes vääramatu kindlusega ja Mihkli süda muutus aina murelikumaks. Mees oli küll püüdnud endale sisendada, et on isegi suure õnne osaliseks saanud. Esiteks sõjast eluga pääsenud, hästi ja peaaegu omatahtsi elanud ja kõrge vanuseni jõudnud – meeste hulgas pole just palju neid, kes oma kaheksakümne neljandat sünnipäeva näevad. Nii et võiks juba rahuga öelda: aitab küll, nüüd ma lähen! Aga näe, elu on siiamaani liiga ilus olnud, et lahkuda tahaks. Ennem justkui vastupidi – mida lühemaks järelejäänud jupike jääb, seda kallim see on…
Küllap on igal inimesel hetki, mil ta kuskilt hingetuge vajaks, isegi siis, kui ise seda endale ei tunnista. Niisugune asi kõneleb minevikku vajunud laususklikkuse poolt: siis oli igal või peaaegu igal inimesel kindel seljatagune ja toetaja – Jumal, ning temalt abi saamine olenes ainult usu tugevusest. Mihkel Tamme vahekord Kõikvõimsaga oli juba varases nooruses katkenud, sedavõrd olematuks muutunud, et mehel ka kõige suuremas hädas ei oleks pähegi tulnud Tema poole pöörduda. Jäi üle vaid kaaskondlaste lohutusele ja inimlikule kaastundele loota, aga seegi tugi tikkus lahjaks jääma – Alma ütles vaid, et jätku ta kõik arstide hooleks, ja Elviira ei paistnud mehe eelseisvast operatsioonist üldse mingit probleemi tegevat. Ning kui Mihkel tundis, et hirmumõtted pea liiga kuumaks kütavad, astus ta köögikapi juurde, valas endale pool klaasikest puskarit, mille varud Kiviaial kunagi otsa ei lõppenud, ning kulistas selle alla.
„Elviira, me peame lehma ära andma,” ütles ta, kui haiglasse minekuni olid jäänud vaid mõned päevad.
„Issakene, mismoodi me ilma piimata…” ehmus naine, aga ei hakanud pikemalt vaidlema. Küllap oli temagi tundnud, et jõud kipub kasinaks jääma, aga lisas siiski justkui kahetsevalt: „Meil ju hein tehtud ja…”
„Minust ei ole enam heinahangujat ega sõnnikuvedajat!”
„Nojah, ega minagi üksinda vist jaksa,” nõustus Elviira sedavõrd ükskõikselt, et Mihklis midagi kihvatas. Mees polnud eluaeg
