seekord sõnad mõistuse kontrollist ette ja naise näole valgus häbipuna, et ta on end reetnud. „Püüdke aru saada, ma pole harjunud…” Harjunud, harjunud… millega ma pole harjunud? Meestega suhtlema? Seda muidugi, aga nii ei öelda, liiatigi võõrale ja võõras keeles, mille nüansse ei tunne… tekkis Adeele peas mingi keerlev mõttetropp. Aga mees tuli talle sedamaid appi.
„Frau Adeele, ma mõistan teid ja püüan oma käitumist seletada. Ma olen siin võõral maal, kodust kaugel… Jah, mul on kamraadid, aga nemad ei asenda mulle kodusoojust! Ma olin väga kodune inimene, kogu vaba aja veetsime perega koos ja nüüd ma tunnen sellest puudust. Ma vist ütlesin, et ma olen kunstnik, mitte militaarinimene…”
Huvitav, kuidas ohvitseri seni vaid galantsusena mõjunud koorik äkki pragunes ja selle alt mehe seni varjatud pool välja ilmus. Erich Ruderer vaatas Adeelet peaaegu paluvalt ja naine oli see, kes pilgu ära pööras. Juba palju-palju aastaid polnud ükski mees teda niisuguse pilguga vaadanud, ka mitte Ferdinand Rammus, kelle ta esmanägemisel oli Piibuorgiks ristinud. Värdi ei oleks osanudki niimoodi vaadata, sest selline sügav pilk saab olla vaid inimesel, kes on tõelise armastusega kokku puutunud ja teab, mis see on.
Aga mina – kas mina tean, mis see on? küsis Adeele endalt. Kas Paul Katter oligi minu armastatu – see mees, kes abielus sedamaid türanniks muutus ja kellelt ma mingit vastutunnet ei saanud… Ma ei olegi elus tundnud, et keegi mind tõeliselt armastaks! Ma arvasin, et ma seda ei tahagi, see polegi vajalik. Ma arvasin, et elu on palju lihtsam ilma niisuguste tunneteta…
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
