ja pool!”
„Neli!” pani Leho omalt poolt. Esimese lepingu tegemisel oli ta sellise kauplemisega alt läinud. Nüüd oli ta juba vana kala ega lasknud ennast häirida. Ja kui lõpuks kolme ja poole protsendise hinnatõusu peale käed kokku löödi, tundsid mõlemad pooled, et nad on võitnud.
„Nüüd läheme lõunale!” ütles Kaustinen võidukalt. Ta oli endalt ametimaski heitnud ja jälle naeratav ning sõbralik. „Sa tahad täna muidugi tagasi sõita, muidu võiks õhtul väikese tähistamise korraldada?” pöördus ta siis Leho poole.
„Koju, ikka koju! Naine ja poeg ootavad!” möönis küsitletu. „Laev läheb Helsingist kell viis.”
Esimeste Soomes-käikude ajal oli laevasõit Lehole meeldinud, see tõusis oma ebatavalisusega igapäevaelust esile ja tundus seepärast huvitav. Ajapikku uudsus kadus ja kolmpool või neli tundi laevasõitu tundus olevat lihtsalt tüütu ajaraiskamine. Suvel tulid appi kiirlaevad, nendega sai üle lahe poolteise tunniga ja see oli mõistlik aeg. Nüüd, talvel pidi paratamatult jällegi loksuma suures laevas, mis oli küll täis kõikvõimalikke baare, aga kus meeldivaks ajaveetmiseks võimalused puudusid. Helsingist kaasaostetud ajalehed said kiiresti läbi lehitsetud ja Leho otsustas baaris ühe dringi teha.
Kaustisega olid asjad ühele poole saanud – lõppkokkuvõttes isegi soodsamalt, kui ta vahepeal oli arvanud. Koostöö võis rahus jätkuda, lepingu pikendamise tingimused olid nüüd kooskõlastatud ja suurem osa vabriku „Puitmööbel” eelseisva aasta allhankest kindlustatud. See tekitas Lehos rahuldustunde, sõit oli ennast kõigiti õigustanud.
Leho nõjatus mugava tooli seljatoele, seiras silmanurgast teisi baarisistujaid ja lasi jahedal joogil tilkhaaval kurgust alla valguda.
„Tere! Kas siin lauas tuttavaid ka tuntakse?”
Leho tõstis pea ja silmitses naist, kes samuti kokteiliklaasi hoides ta kõrval seisis.
„Endla? Oled see tõesti sina?” tõusis ta üllatunult püsti.
„Mina ikka, aga tublisti vanem kui kooliajal! Aga ega sinagi pole nooremaks muutunud!” naeris naine ja ulatas terekäe. „Ma tunnistasin sind tüki aega, et oled ikka Leho või mitte… Juukseid on sul justkui vähemaks jäänud!”
„Paraku jah… Vanaduserõõmud, mis muud. Oled üksi? Istu siis!” nihutas Leho tulijale tooli. Endla oli tuttav ülikoolipäevilt, kunstiinstituudi tudeng, ja Leho oli viimasel kursusel käies temaga üsna põhjalikult kurameerinud. Siis aga tüdruk abiellus ja kadus silmapiirilt.
„Kui palju aastaid me pole kohtunud? Viisteist?” Endla istus laua äärde. „Kui sind vaadata, siis vist terve igaviku,” naeris ta rõõmsalt.
„Noh, sina oled selle eest hästi restaureeritud,” andis Leho vastu. „Või siis hästi säilinud, pole midagi öelda. Oled õnnelikult abielus?”
„Ametlikult jah. Kui õnnelikult, selle üle võiks vaielda.”
„Nojah, eks kõik on ikkagi suhteline,” arvas mees.
„Ma uskusin tookord, et me tõesti teineteist armastame,” ütles Endla äkki tõsinedes. „Meil oli ju koos hea, eks?”
„Sellest on juba liiga palju aega möödas.”
„Kas sa näed seda minu välimusest? Mina arvan, et ma polegi palju muutunud. Kolmkümmend kaheksa, see pole veel lõpp! Mõned kortsud on, aga halle juukseid veel ei ole.”
Endla oli alati tapvalt otsekohene olnud. Omal ajal oli see Lehot võlunud, et ka kõige keerulisemaid asju saab võtta lihtsalt, loomulikult ning häbenemata. Nüüd pani see mehe õlgu kehitama.
„Miks sa ütlesid, et sinu abieluõnne üle võiks vaielda? Näiteks mina võin küll kõhklemata öelda, et olen õnnelikult abielus!” ütles ta.
Endla vaatas meest vaevuaimatava muigega.
„Mina olen teist korda abielus, aga pole ikkagi õiget leidnud! Ja nüüd käin vana idamaise tarkuse järgi.”
„Missugune see veel on?”
„Lihtne! Ära vaata poissmeest – pole enne kedagi ära võtnud, ei võta sind ka. Ära vaata lahutatud meest – lahutas oma naisest, lahutab ka sinust. Ära vaata leske – mattis oma naise, matab sind ka. Vaata parem naisemeest – elab oma naisega, elab ka sinuga! Nii et – Leho, ole ettevaatlik!” Naine naeris nakatavalt.
„Ei, Endla!” Mees raputas naerdes pead. See oli nali, aga läbi selle aimus talle ka midagi tõsist. „Mis möödas, see möödas. Soojendatud supp pole kunagi see mis värske,” püüdis mees teise öeldut naljaga pareerida.
„Sinu kokandusteadmised pole just hiilgavad… On suppe, mille maitse soojendades ainult paraneb! Aga olgu, jätame selle jutu. Igaks juhuks…” Ta avas käekoti ja võttis sealt nimekaardi. „Siin on mu telefon – äkki tekib pime juhus, et tahad mulle helistada.”
Endla tõusis ja läks tagasi vaatamata. Poolik kokteiliklaas jäi lauale.
4
Üht osa Mustamäe nõlvast kutsuti rahva hulgas vanaks hüppemäeks ehk lihtsalt Vanaks Mustakaks. Nimi oli tulnud sellest, et kunagi väga ammu olevat seal olnud väike suusahüppetorn, mis pärast uue valmimist lammutati. Äkiline laskumisnõlv oli aga jäänud ning pakkus nüüd julgematele suusatajatele teravaid elamusi.
„Isa, lähme Vanale Mustakale!” mangus Kalle, niipea kui suur ja väiksem olid suusad alla saanud ja esimeste küngaste vahele jõudsid.
„Sa ju tead, et mina sealt alla ei sõida. Minule on see liiga kõrge! Ja sina oled veel liiga väike, et proovida,” tõrjus Leho.
„Ma pole enam väike!” protesteeris poiss.
„Hea küll, ütleme siis, et liiga noor.”
„Issi… Lähme ja vaatame siis, kuidas teised lasevad!”
„Noh, olgu, lähme!” oli Leho lõpuks nõus ja sellest said mõlemad sammupikkust juurde. Paarsada meetrit suusatati vaikides, siis võttis eessõitev Kalle kiiruse maha.
„Aga kui ma oma jalgrattakiivri pähe panen, kas sa siis lubad Vanalt Mustakalt alla põrutada?”
„Ei luba…” Leho hakkas naerma.
„Miks siis?” tingis poiss.
„Sellepärast, et siis hakkab su pea külmetama.”
Kalle mühatas ja sõitis kümmekond sammu vaikides.
„Isa, kuule!”
„Noh?”
„Kui see uus maja valmis saab ja meie sinna elama läheme, kas seal lähedal suusamägesid ka on?”
„On ikka! Sealt käiakse vist Harku mägedes,” arvas Leho.
„Seal, kus me ükskord autoga käisime, jah?”
„Seal jah, aga teisest küljest… Peab üle raba sõitma.”
„Missugune see raba on? Soo või?”
„Ei,
