n aega
Inimese mõtted on isepäised, nad ei luba end raamidesse suruda ega ahelatesse panna.
Curriculum vitae
Nimi: Erna Mangel, sündinud Viirmann
Sünniaeg/koht: september 1936 Tallinnas
Elukoht: Eesti Vabariik, Hiiumaa, Kaaruse küla, Oapõllu talu
Haridus: Tallinna Pedagoogiline Kool 1950–1954
Teenistuskäik:
1954–1955 Kohtla-Lageda lasteaed, kasvataja
1955–1992 kasvataja mitmes Tallinna lasteaias
1992 pensionär Perekonnaseis: lesk
Abiellunud: mai 1958
Abikaasa: Artur Mangel, ehitustööline (1926–2004)
Järeltulijad: poeg Einar, sündinud 1959, müügikonsultant minia Merle, kaks poega – Mart ja Meelis
1
Oapõllu talu köögiaknasse paistis jupike maanteed. Õigemini oli see küll külatänav, palistatud rohmakate, kohati sammaldunud kiviaedadega, mille materjal oli kaugete esivanemate poolt siitsamast põllulappidelt kokku veetud ja õueaedu piirama veeretatud. Kive oli ennemuistne jääaeg siia Kaaruse küla ümber igas suuruses kokku kandnud ja maa puhastamine põlluks oli saareelanikele olnud ränk töö. Suuremad rahnud, millest inimeste jõud üle ei käinud, laiutasid ja kõrgusid siiamaani keset põllulappe ja olid endale puud-põõsad pärjana ümber kasvatanud justkui selleks, et kündjale või koormaajajale juba kaugelt silma paista. Ja enamasti olid just saarepuud need, mis oma juuri järjest edasi ajasid ning kivide ja kiviaedade ümber võsusid kasvatasid. Saarepuid on Eesti saartel üldse rohkesti, oma nimegi on see puu saanud sellest, et tegemist on saartelt pärit puuga.
Kaaruse küla oli üldse isevärki, seda ei saanud ei ridakülaks ega ka päriselt hajakülaks liigitada, sest majad paiknesid küll ühe külatänava ääres, aga suurte vahedega – paar-kolm elamist üle lookleva tänava ninapidi koos ja selle järel jälle paarisajameetrine vahe, kunagi põlluks raadatud ja nüüd ammugi rohtu kasvanud lage maa. Aga siin Hiiumaal pididki asjad olema teisiti kui mandril – teistmoodi oli loodus, ilmastik, maapind ja omajagu teistmoodi olid inimesedki, kes mujalt tulijat ei rutanud omaks tunnistama. Otseselt vaenulikud nad mujalt tulijate vastu siiski ei olnud, pigem umbusklikud, ja seetõttu võis siin aastaid, isegi aastakümneid kuluda enne, kui mandrilt tulnule külge pandud silt „võõras” maha kulus ja loetamatuks muutus.
Erna Mangel oli seda suhtumist nelikümmend aastat tagasi oma nahal tunda saanud, kui hiidlasest vanatädi Marta elupäevad otsa said ja tema, põline pealinnaasukas, Oapõllu talu ainupärijaks tunnistati. Sel ajal taludest ametlikult küll ei räägitud, aga sõna kui niisugune oli rahvasuus endiselt käibel ja tähendas siis vaid kellegi elupaika, mille juurde oli kohalik kolhoos ka lapikese maad eraldanud. Ernale antud Oapõllu koha paberitel oli selle maa suuruseks märgitud poolteist tuhat ruutmeetrit, kuigi enne sõda olevat talu oma neljateist hektariga kuulunud siinsete keskmike hulka.
Ega Erna polekski tookord selle neljateistkümne hektariga saanud ega osanudki midagi peale hakata. Aeg oli niisugune, et isegi selle päritud majavalduse juurde pääsemiseks oli vaja miilitsast kõigepealt tsooniluba hankida ja selle taotlemine võttis paar nädalat aega. Hiiumaa paiknes ju suure sotsialismimaa välispiiril, mida nii päeval kui ööl ülihoolikalt valvati.
„Näed, kuidas meil vedas! Praegu otsitakse suvilaid tikutulega taga, kõik vähegi kõbusad maamajad on linnainimesed suvekoduks ära ostnud – aga meile kukkus see nagu taevast!” oli abikaasa Artur õhinal kiitnud ja muidu rahumeelne Erna oleks tahtnud äkki lausa kiusukiskuvalt täpsustada, et Oapõllu seaduslikuks omanikuks sai tegelikult tema, mitte Artur. Ainult tolleks ajaks viisteist aastat kestnud abielus oli naisele ammugi selgeks saanud, et niisugune ninatarkus ei oleks mehele kindlasti meeldinud. Artur oli raudkindel, et kõikides perekonna saavutustes on temal juhtiv osa ning naine ega ka poeg Einar ei tohtinud seda põhitõde unustada.
Artur Mangel oli enesekindel mees, kes võis mis tahes erimeelsuse puhul häbenemata deklareerida, et temaga peab leppima nii nagu ta on, tema ennast muuta ei saa ega kavatsegi. Ning Erna oli, ise hinges sellega leppimata, õppinud tunnetama seda üsnagi ebakindlat piiri, milleni ta tohtis veel iseendaks jääda, oma arvamist välja öelda ja millest edasi tuli Arturi isepäisus lihtsalt ära kannatada. Niisugune piiride tundmine sai Ernale omamoodi elunormiks, sellest oli moodustunud nagu nähtamatu aedik, millest väljapääsu üritamine ei oleks midagi head kaasa toonud. Sest oma jäärapäisusest hoolimata ei olnud Artur halb mees, tema oskas pere vajaduste eest hoolitseda, ning senikaua, kuni mehe kehtestatud reegleid austati, ei teinud kellelegi liiga. Aga siis sai 78 aastat maamuna tallanud Artur Mangeli aeg otsa ja pärast mehe surma oli Erna pikkamisi, alguses nagu arglikult hakanud leina kõrval ka omamoodi vabadusetunnet tajuma. See aastakümnete jooksul lõpmatust talitsemisest kiduraks jäänud tunne ajas end sirgu nagu varjust päikesevalgusesse sattunud taimeidu, muutus oma eale vaatamata ootamatult elujõuliseks ning surus kurbuse aina enam tagaplaanile; algul oli Erna end seetõttu lausa patuseks pidanud, aga siis sai naine aru, et nii peabki olema. Järelejäänute elu ei tohigi liigse leinaga mürgitada, sest elatakse ainult üks kord.
Erna Mangel hakkas ennast pikkamisi jälle vaba inimesena tundma, kuigi see vabadus oli teistsugune, mitte enam selline nagu nooruses, maailma esmaavastamise aegu. Nüüd ta teadis, mis on metsa taga, nüüd oli ta elukogenud, rahulik ja enesekindel, pealegi harjutanud end leppima teadmisega, et temagi lõpp ei saa enam teab kui kaugel olla. Aga seniks oli talle jäetud võimalus nautida teadmist, et nüüd on talle jälle midagi ammuolematut tagasi antud – ta saab olla tema ise ja iseseisvalt oma elu üle otsustada. Enam pole tal vaja arvestada inimesega, kes oli elus küll omamoodi tuge ja seltsi pakkunud, aga nelikümmend kuus aastat kestnud abielus ikkagi isekaks ja vahel isegi hoolimatuks jäänud.
Arturi haiguse süvenedes oli just ähvardavalt eesootav üksindus teinud Erna järjest murelikumaks. Arstid olid mehe parandamatult surmahaigeks tunnistanud, Artur elas oma viimaseid kuid, üksijäämine oli paratamatu ning võis saabuda iga päev ja tund. Sellele oli ta alatasa hirmuga mõelnud, kuni kardetud sündmus tõesti kätte jõudis. Nüüd aastate tagant vaadates oli toonane hirm, lein ja peataolek, samuti imeväikese saatjatehulgaga ärasaatmistalitus oma teravuse kaotanud; nüüd sai kogu oma elule mõelda kuidagi hoopis teise nurga alt, kogenenuna, isegi osavõtmatu kõrvaltvaatajana. Sest selle kardetud üksiku inimese eluga sai harjuda, kummalisel kombel see enam ei tundunudki hirmutav ja hoopiski mitte lootusetu. Nüüd võis Erna toonastele hirmudele juba üleolevalt tagasi vaadata.
Üksindus…? Ma pole ju üksinda – kõigepealt on mul kass Mirri, suur ja laisavõitu, pealegi naermaajavalt arg kõuts, kes peale minu ühtegi inimest sõbraks ei tunnista. Mirriga saan ma kõigest rääkida, tema mulle vastu ei vaidle, aga peaasi – keegi ei saa väita, et vanaeit on lolliks läinud, on hakanud üksi olles iseendaga rääkima… Ei, mitte iseendaga, ma räägin ju Mirriga, oli päästev õigustus alati olemas.
Mirri ei osanud Ernale vastata, aga selle eest oli Oapõllul mitmeid kõnelemisvõimelisi tehnikavigureid. Oli ühepoolseid kõnelejaid, kellele Erna vastata ega vastu vaielda ei saanud – televiisor, mis jutu kõrvale ka pilti näitas, või raadio, mis jutustamise vahepeal mõnusat muusikat mängis. Aga Ernale olid kõige tähtsamad ikkagi need aparaadid, mis andsid võimaluse teiste, kaugel elavate inimestega juttu ajada – nii läikivmust lauatelefon kui tilluke mobiiltelefon, mille Erna õue minnes alati käekotti või tasku pistis. Selleks oli kaks põhjust – esiteks, et võimalik helistaja, olgu siis poeg Einar või minia Merle, ei hakkaks muretsema, kui kõnele ei vastata, aga teiseks tundis Erna vahel mingit ebausuga sarnanevat hirmu, et majast eemal omapead olles võib tema endaga midagi enneolematut juhtuda ja sel juhul on võimalik endale abi kutsuda. Oma abitust tunnetades lisanduvad elatanud inimese teadvusse ka niisugused, tihti vaid teoreetilised hirmud, millest nooremana
