lihtne eelarve ei rahvale ega parlamendile, pigem vastupidi. Seejuures peab opositsioonile jääma võimalus kasutada kõiki parlamentaarsele riigile omaseid vahendeid oma seisukohtade tutvustamiseks ja kaitsmiseks.
Tunnistagem aga siiski, et äsjases mahus eelarve vähendamine on Euroopa mõõtkavas küllaltki erakordne ja tegelikult ka julge otsus. Ma kutsun valitsust edasistes eelarveotsustes jälgima sedasama, mida ootan Riigikogult: lähtuma ainult ja jäägitult sellest, mida on vaja teha kriisi ajal.
See tähendab tingimusteta omaks võtmist, et hoopis teistsuguses majandusolukorras antud 2007. aasta valimislubadused täna enam ei kehti. Küsimus pole ju ümber jaotatava raha hulgas, aegunud valimislubadustes või varasemates kokkulepetes. Kaalul on ühiskonna usk, et kõik otsused langetatakse õiglaselt.
Kaalul on parlamentaarse riigikorralduse usaldusväärsus. Et keerulises olukorras tegeldakse olemuslike, Eesti tulevikku määravate küsimustega, mitte aga kohalike valimiste kampaania, poliitiliste mängude ja sellest paratamatult tuleneva rahvaesinduse naeruvääristamisega.
Kriis, kus palutakse rahva mõistvat suhtumist, eeldab, et kõik kannavad oma koormat. See on mõiste „solidaarsus” üks tähendus.
Kui me tahame, et rahvas oleks solidaarne, peavad kõik seda olema. Kulutusi peavad kokku tõmbama ka erakonnad, me parlamentaarse demokraatia alustala. See pole pelk moraalne printsiip. See on demokraatliku riigikorralduse usaldusväärsuse küsimus.
Just demokraatia on kriisides üks esimesi ohvreid. Demokraatia kannatab neis oludes eeskätt populismi tõttu. Me teame maailma ja Euroopa XX sajandi ajaloost liigagi hästi, mis juhtub siis, kui kaine mõistus kaob ja kui populismi surve viib mõistuse.
Me teame, et just usalduse nappus demokraatlike institutsioonide vastu tõi 1930. aastate Eestis kaasa populismi tõusu. Tulemuseks oli demokraatia tasalülitamine ja koos sellega kõik need otsused, mis sillutasid teed iseseisvuse kaotamisele ja 50 aastat väldanud okupatsioonile, taandarengule ja lahuselule lääne väärtustest.
Populism tõstab pead siis, kui tunnetatakse demokraatlike mehhanismide ja institutsioonide nurjumist. Selleks aga annavad sageli esimesena põhjuse needsamad demokraatlikud institutsioonid ise. Otsuseid, kui tahes keerulisi ja raskeid, tuleb seetõttu alati ja tingimusteta põhjendada.
Populism ja võimuiha, aga mitte demokraatia, on juba sünnitanud pseudovalikuid, mida kaetakse rahvaküsitluste viigilehega. Need ei evi vähimatki legitiimsust. Neid kasutatakse juba tehtud poliitiliste otsuste katteks ega vääri seetõttu rahva tahte väljaselgitamise nimetust. Selline demokraatia labastamine kahandab kahjuks vaid rahva usku demokraatiasse.
Täpselt samamoodi kahandab usku demokraatiasse korruptsioon, mida oleme paraku täheldanud Eesti mõnes kohalikus omavalitsuses. Kui kodanik hakkab aduma, et õigus ei toimi, et raha trumpab üle ausa konkurentsi või et seaduslikud protsessid ei toimi ilma rahata, siis kodanik eemaldub oma riigist ja omavalitsusest. Täpselt sama eesmärki – kahandada rahva usaldust õigusriigi vastu – kannavad ka katteta süüdistused õiguskaitse eest vastutavate asutuste poliitilise kallutatuse asjus.
Ma olen majandusest seni kõnelenud üsnagi riigikeskselt. Kriisi peamised probleemid lähtuvad siiski reaalsest majandusest, ettevõtluse olukorrast. Praegu on Eesti ettevõtetel äärmiselt raske. Eksporditurud on raskuste tõttu sihtmaades lukku läinud või sulgumas. Laenuraha hind ja tingimused käivad liiga paljudele Eesti ettevõtetele üle jõu. Seetõttu räägib ka Eesti oma ettevõtete stimuleerimisest, rahasüstidest ja abipakettidest.
Kuid rääkida tuleb ka sellest, et sammud majanduse tasakaalustamiseks, mida praegu astume, ei lahenda meie hädade põhiküsimusi. Avalikke kulutusi võib nullilähedaseks kärpida, kuid kui tootlikkus majanduses ei kasva, on sel kärpimisel vaid lühiajaline ravitoime. Lisaks tuleb mõista, et palkade vähendamine parandab konkurentsivõimet vaid ajutiselt.
Rääkigem siis täna ausalt sellestki, et 2007. aastal panustasid Eesti ettevõtjad iga kümne kinnisvarasse paigutatud krooni kohta vaid ühe krooni innovatsiooni. Suhtumisega, et kiire kasum ja tänane tulu on olulisem kui tulevik, Eesti majandusele uut jõudu ja kvaliteeti luua ei saa. Siis on tulevik vaene.
Mind teeb aga eriti kurvaks viis, kuidas rasketel aegadel on hakatud vastandama erasektorit avalikule. Me teame, et Eesti on üks kõige väiksema avaliku sektoriga EL-i liikmesriike. Avaliku sektori tegevuskulusid on kahel korral kärbitud ligi viiendiku võrra. Ometi pole ma kuulnud väiksema sissetulekuga leppivate riigiametnike pahameelt, saati siis „ulgumist”, nagu põlastas hiljaaegu üks ettevõtja. Kui kasumit taotlev tegevus hakkab küsima maksumaksja raha, siis on minu meelest avaliku sektori mõnitamine kohatu.
Kui vastutab kodanik ja vastutab avalik võim, vastutavad seltsid ja ühingud, peavad solidaarselt seda ühist koormat kandma ka ettevõtted ja ettevõtjad. Kui ettevõtlus küsib täna riigi käest otsesõnu tuge, siis võib küsida: millist paketti pakuvad ettevõtjad ühiskonnale? Kuidas kannate teie oma osa vastutusest muutunud oludes?
Ehk tuleks meid paratamatult ees ootavate maksualaste ümberkorralduste raames arutada ka tööjõu ja kasumi maksustamise küsimusi. Eriti kriisiolukorras, kus nõudlus avaliku sektori pakutavate teenuste järele ei vähene, vaid pigem suureneb. Nõudlus sotsiaalteenuste järele, tervishoiuteenuste järele, kulutused ümberõppele – kõik need kasvavad.
Retsepti praeguste probleemide kiireks lahendamiseks president pakkuda ei saa. Aga meil läheb edaspidi hästi, kui kodanikud teevad valimistel tarku valikuid, valitud käituvad riigimehelikult ning ettevõtjad uuendusmeelselt.
Eesti väiksus lubab meil ühiselt oma riiki tunnetada ja haarata. Me saame oma erisusi unustades üksi ja üheskoos aidata neid, kel praegu kõige raskem. Vaid ühiselt saame ka kriisist välja tulla. Sel ühistundel on ka võõrapärane nimi – solidaarsus; äratundmine, et ilma teiste toetuseta, ilma meie enda toetuseta teistele ma ise, sina, meie kõik toime ei tule. Sealt on lühike samm selleni, et meist keegi ei tule toime.
Me oleme solidaarsed, kui kunstigaleriide sulgemise või rendihinna tõusu puhul avab teater oma fuajee eesti kunstnike maalidele. Me oleme solidaarsed, kui läheme „Tagasi kooli” programmi käigus jagama kooliõpilastele oma kogemusi. Me oleme solidaarsed, kui aitame töötuks jäänud naabrit; kui aitame tuttaval üksikemal tema last hoida; kui jagame suppi neile, kes taandunud teispoole lootuse piiri.
Solidaarsust võib defineerida mitmeti. Mina ütleksin täna, et solidaarsus on see viis, kuidas me saame tasuda oma 91 ja 18 aastat vana võlga. Oma võlga Eesti riigi olemasolu, omaenda olemasolu, meie tänase vabaduse eest. Need võlad vabaduse eest, tunnistagem, on ikka rõõmsad võlad, meie ühised rõõmsad võlad.
Solidaarsus põhineb mõistmisel. Nii selle mõistmisel, mis toimub meie ümber, lähemal ja kaugemal. Kuid ka ligimese, tema olukorra mõistmisel. Solidaarsus toimib kõige kirkamal ja ehedamal moel, kui ebamugavust ja tõrjutust hakkavad tundma need, kes keelduvad koos teistega kandmast me ühist koormat. Just praegu on õige aeg aduda, et me oleme ajanud vahepeal segamini vabaduse tarbida ning vabaduse otsustada inimlike väärtuste kasuks. Inimväärne elu ei koosne rahast ja asjadest, luksuskaupadest ja kahjurõõmust teiste inimeste „tõehetke” üle.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно
