Kõik me tunneme
„Alamad loomad tunnevad ilmselt nii nagu inimenegi naudingut ja valu, õnne ja häda.”
„Kõik on mõistupilt. Iga olend on võti kõigi teiste juurde.”
1. „Loov ökoloogia”
Loomulikult vajavad loomad inimest! Nad vajavad meid nii nagu eakad vanemad, kelle vastu me mõnda aega mässu tõstsime, ja kes ühel päeval, kui on nõrgaks jäänud ning toonase võimu minetanud, meilt kaitset soovivad.
Bioloogia, teadus elust, on vastuseks küsimusele „mis on elu” poolteist sajandit vaikinud. Bioloogidel oli kontseptsioon, millest nende uurimistööks piisas – nad lähtusid sellest, et organismid on väikesed masinad.
Seda usku on tänaseks õõnestatud. Alles mõne aasta eest saime näha, mismoodi teadlased tähistasid inimgenoomi „lahtimuukimist” kui tsentraalset läbimurret. Paistis, et nad on elu mehaanikale kohe-kohe lõplikult jaole saamas. Sestpeale on aga toimunud üsna vähe. Buum on seiskunud. Geneetikute häält on vähem kuulda. Nad osakavad küll öelda, millised DNA-järjestused on kirjas meie kromosoomidel ja nad suudavad ka mõningatele neist järjestustest mõnd tunnust omistada – nii teame näiteks, kus asub geen, mis seisab hea insuliini tootmise eest.
Ent järgmise sammu juures – mõista täpselt, kuidas saab geenidest organism – käsitlus, et organite ülesehitus järgib sõjaväelaslikku käsuliini, enam ei toimi. Geeniuuringutes, arengubioloogias ja aju-uuringutes saab asjaosalistele üha selgemaks, et elusolendeid mõista suudavad nad vaid siis, kui kaasavad uurimistöösse jälle jõu, mis sealt sadu aastaid tagasi hoolikalt pagendati – subjektiivsuse.
Bioloogia, mis on 19. sajandi keskpaigast alates püüdnud kõigest väest tundeid loodusest lahus hoida, avastab tunde elu alusena uuesti. Senini jätsid teadlased küsimuse organismi sisemaailmast kõrvale, et suuta paremini analüüsida neid „ehituskive”, mis juhivad tema käitumist. Nüüdseks teavad nad siiski arvukalt uusi detaile ja püüavad oma leide taas kokku sobitada. Sealjuures konstateerivad nad, et mida kaugemale võimaldab tehnoloogia elu mikrotasandil uurida, seda kindlamat kinnitust saadakse selle keerukuse ja intelligentsuse kohta. Organismid ei ole kellamehhanismid, mis koosnevad korralikult kokku pandud, kuid eraldiseisvatest komponentidest. Nad on tervikud, mida hoiab koos võimas jõud – tunnetus, mis ütleb neile, mis tuleb kasuks ja mis kahjuks.
Teadlased on aru saanud, et vastused elu suurtele mõistatustele saavad nad vaid siis, kui mõistavad organisme aistivate süsteemidena, mis interpreteerivad ja hindavad neid ümbritsevat keskkonda ega allu orjalikult ärritustele. Need mõistatused on: kuidas areneb munarakust kogu organism? Kuidas tekivad uued vormid ja uued liigid? Mis eristab organisme masinatest? Kas on võimalik luua kunstlikku elu? Mis on teadvus? Kuidas on meie mõtlemine ja meie kultuur mõjutatud asjaolust, et me ise oleme elusolendid? Miks tunnevad inimesed sellist tõmmet looduse poole? Millised põhjused sunnivad meid loodust hoidma? Lühidalt: Mis on elu ja millist rolli etendame selles meie?
Käesolevas raamatus kirjeldan, kuidas bioloogia taasavastab subjektiivsuse kui kogu elu põhilise liikumapaneva jõu. Kirjeldan aga ka seda, kuidas see avastus meie ettekujutuse inimesest täiesti pea peale pöörab: kui senini mõistsime end samuti bioloogiliste masinatena, milles kuidagiviisi ebamääraselt oli veel säilinud hingeline faktor, siis nüüd leiame subjektiivsust loodusest igalt poolt selle põhilise printsiibina. Juba kõige lihtsamad olendid toimivad väärtuste alusel. Nende organismide koospüsimistki saab mõista vaid siis, kui käsitleda neid toimijatena, kes pürivad visalt oma eesmärgi poole.
Bioloogias on alanud revolutsioon, mille tagajärgi ei ole võimalik ette näha. Prantsuse neurobioloog David Rudrauf rõhutab: „Selle otsimine, kuidas elusolendid väärtust ja tähendust loovad, moodustab kaasaegse kognitiivuuringu tuuma, robootikast neuroteadusteni välja.” Kõige lihtsamal viisil väljendudes näitab uus bioloogia, et tajumise fenomen suudab ära seletada mitte ainult teadvuse, vaid kõik eluprotsessid.
Bioloogia on sealjuures umbes samasuguses olukorras nagu oli füüsika sada aastat tagasi. Umbes nii, nagu too heitis tollal nurka oma ettekujutuse mateeriast, muudab bioloogia tänapäeval radikaalselt seda käsitlust, mis tal on elu kohta. Võrreldes harjumusliku pildiga on uus bioloogia sedasama, mida kvantteooria oli Newtoni füüsikale. Kvantteooria avastas napilt sada aastat tagasi, et vaatleja ja eksperiment ei ole tegelikkuses teineteisest sõltumatud suurused. See tuvastas, et kõik on omavahel seotud.
Uus bioloogia lisab sellele muutunud pildile objektiivsusest uue mõõtme: ta konstateerib, et elusolendite subjektiivsus on füüsikaline suurus. Ta avastab organismide füüsika keskmes väärtuse ja tunde – ning seda mitte kui üht paljudest võimalikest vaatenurkadest, vaid teadusliku seletuse hädavajaliku koostisosana.
Bioloogia avastab niimoodi meie endi tunded – meie soovi elada, meie igatsuse olla – kui elemendi, millest kogu see loodus, mis meid ümbritseb, alles areneb välja. See arusaam läkitab meid jälle metsikule maale, loomingulisesse loodusesse natura naturans1, mida nii paljud inimesed otsivad, ihkavad ja säilitada soovivad – ilma et suudaksid tavapärase teaduse vahenditega mõista, miks.
Südame teadus
Käesolev raamat on suunatud maailma lummuse kukutamise vastu loodusteaduste poolt. Ometi ei püüa ta vastandada „teaduslikule” maailmanägemisele irratsionaalset alternatiivi. Seesugune on ilmselt rohkem moeasi. Pruugib vaid mõelda Ameerika Ühendriikidele, kus naiivne usk intelligentsesse loojasse, kes on suurejoonelise kellassepa kombel valmistanud kõik olendid, teeb praegu intelligent designi nime all läbi ootamatut uuestisündi. Mina seevastu väidan: maailma lumma hävitamises ei ole süüdi mitte soov seda ära seletada, vaid meie algusest peale vale eeldus, mis on teinud kogu uurimise viimastel aastakümnetel üha rohkem külmaks ja tehniliseks ettevõtmiseks. Ma ei propageeri neil lehekülgedel mitte teaduse sinnapaika jätmist, vaid südame teadust. Kui seletada bioloogilise uurimistöö tulemusi erapooletult, teevad need sellise tõlgendusviisi ainuvõimalikuks. Selgelt välja öeldes: praeguses „kreatsionistide” ja „evolutsionistide” vaidluses näib esmajoones olevat valida ainult kahe alternatiivi vahel. Kas on biosfäär masin, mis tekkis täiesti mõttetult – või on ta (samuti mehaaniline) aparaat, mille disainis mõni tundmatu jumal. Kolmandat teed isegi mitte ei kaaluta: et mateeria ise on loov, et ta järgib täiuse põhimõtet ja toob endast esile subjektiivsuse. See on „loova ökoloogia” tee, mida mul on plaanis järgnevatel lehekülgedel tutvustada. See jõuab välja lõppjärelduseni, et elu ja mitte „paljas mateeria” on kosmose algseim kiht. Loov ökoloogia mõistab looduse majapidamist mitte ainult saavutuste bilansina, vaid tunnetavate olendite eluasemena.
Kohandasin oma stiili selle vaatenurgaga. Ma ei kirjelda loodust üksnes uurimisobjektina, vaid ka kogemuste saamise kohana. Ma kirjeldan seda oma kogemuste valguses. Loomiseni on võimalik jõuda ainult loomingulisuse vahenditega; väljendusfenomen elu nõuab aina jätkuvat väljendamist. Sest juba teaduse distantseeruv keel – ja ka ajakirjanduse ning populaarteadusliku kirjanduse vahendav keel – püstitab barrikaadi meie ning ülejäänud hingede maailma vahele. Sellepärast sai sellest väga isiklik raamat: ma võtan lugeja endaga loodusesse kaasa ja see rännak on samal ajal ka ekspeditsioon kaasaegse bioloogia mõtteviisi. Ma seon oma kirjeldused kohtumistest loomade ja taimedega analüüsi, taustapeegelduse ning oma kogemustest jutustamisega ja pajatan nõnda teadusest kogemuste najal. Sealjuures juhib mind veendumus, et iga kokkupuude loodusega vapustab meie arusaamist iseendast kui bioloogilisest olendist nii nagu tuulehoog raputab puuvõra.
Väärtuste tagasitulek
Loodus ei ole surnud. Meie, inimesed, armastame teda, vajame teda ja igatseme tema järele. Me tunneme, et jalutuskäik läbi metsa täidab meie meeled
