kas me jääme rongist maha, kui aeglasemalt kõnnime?” küsis ta kergelt lõõtsutades. “Ma pole harjunud niiviisi tormama, sellepärast. Palav hakkab!”
“Ei tea, mul ei ole kella,” tunnistas Margus. “Kui me seal bussipeatuses üle veerandtunni passisime, siis võib küll juhtuda, et…”
Õnneks ei olnud jaam kaugel. Veel paar tänavavahet ja hakkaski paistma kõrge platvorm, millised Saksa sõjavangid paar aastat tagasi olid raudtee äärde ehitanud – selleks, et Berliinist sõjasaagiks toodud metroorongid Tallinna ja Pääsküla vahele sõitma sobiksid. Aga nagu märguandeks, et tuleb veelgi kiirustada, kostis eemalt rongi vile.
“Tuleb! Lippame!” Margus pistis punuma ja nähes, et Rita talle järele ei jõua, aeglustas jooksu ning ulatas tüdrukule käe. Tüdruk tundis korraga üllatavalt selgesti, et niiviisi, teineteist toetades, oli kindlam joosta, kuigi kõigi loogikareeglite järgi oleks pidanud olema vastupidi. Nad jõudsid vagunisse, ning kui uksed seepeale kinni paugatasid ja rong liikuma hakkas, puhkesid mõlemad kergendatult naerma.
“Oli see vast tulek…” lõõtsutas Rita.
“Oli! Aga jõudsime!” vastas Margus ja vaatas lähedalt kaaslasele otsa. Jooksust oli tüdruk punased põsed saanud ja näis poisile korraga imeilusana. Võib olla, et kõigist ilusamana.
Aeg veeres omasoodu. Juba ammu olid toidutšekid kaotatud ja ostjal oli poodi minnes vaja kaasa võtta vaid raha. Paraku pidi poodimineku aega väga täpselt sättima, sest juhuslikul ajal kauplusse sisenedes võis sealt saada vaid haput vormileiba ja mõnda kuivainet, aga muidugi ka viina. Kuskil kõrgemal pool oli niiviisi seatud, et kaupa toodi poodidesse alles selleks ajaks, mil suuremad ettevõtted töö lõpetasid – sellepärast, et töölt koju suunduv töölisklass toitu osta saaks. Sest kaupa oli liialt vähe, kõigile ei jätkunud. Ometi seati sisse valvepoodide süsteem ja ka selle nurgakaupluse ukse kohale, kus Valve Tauber töötas, riputati suurtest tähtedest silt “Valvekauplus” ning Toomal oli hea naise kallal aasida, et too on oma poe jälle tagasi saanud, isegi oma nime lasknud sildile panna. Aga kauplus pidi nüüd lahti olema hommikul kella kaheksast kuni südaööni, kõik selleks, et ostjat rahuldada, kuigi kaubariiulid olid tühjavõitu. Selline pereema tööaeg lõi paratamatult segi ka Tauberite pere elurütmi, sest seda aega, mil kogu pere koduseinte vahel koos viibis, jäi üsna väheseks. Pealegi olid kõik juba harjunud, et Toomas Tauber õhtuti oma lemmiktegevusse sukeldus, ikka ja jälle raamatuid köitma. Ta seadis köitekoja sisse köögikapile ja aina õmbles, liimis, lõikas ja pressis. Selle töö juures unustas ta enamasti nii iseenda kui ümbritsevad – võimatuseni suitsuotsi täis tuhatoos ees, lahutamatu sigaret suunurgas, tegutses ta seal ja oli oma eluga rahul.
Rita tuli koolist varem, jõudis ema tehtud söögi üles soojendada ja süüa, jõudis ka veidike õppida ja klaverit harjutada, sest ülepäeviti olid tal klaveriõpetaja juures tunnid. Nüüd olid need käigud pensionärist klaveriõpetaja juurde saanud aga erilise tähenduse, sest nendel käikudel oli tal alati saatja. Sõprus naabripoisi Margus Arukasega oli rongilejooksust saadik tugevnenud ja arenenud ning enam ei häbenenud noored end koos rahvale näidata. Seda sõprust polnud põhjust ka Valve Tauberi ees salata ja siin oli oma osa ka Marguse emal Margareta Krinkusel, kes poes käies alatihti jutu sellele viis.
“Margus on minu hea laps,” rääkis Marge Valvele. “Mis teistest saab, seda ma ei tea, aga Margus on tubli!”
“Kuidas te seal kahes toas mahute elama? Teid on kokku ju kuus inimest!” imestas Valve.
“Jah, Margusega kokku tõesti… Kuus suud ja kõik tahavad süüa! Ja minu mees on vangis, temalt ei tule kopikatki!”
“Aga millest sa siis elad? Oma majahoidjapalgast?”
Marge vaikis, see oli talle valus teema. Ja nii juhtuski, et naabrinaisele toidukaupa kaaludes ja mõõtes oli Valve käsi veidi heldem kui teiste ostjate puhul. Ning juhtus sedagi, et Margel maksmiseks raha ei olnud ning Valvel tuli ostud oma rahaga kinni maksta.
“Ma maksan sulle ära, kohe, kui palka saan! Jumala eest maksan!” kinnitas Marge veeälevil silmil ja Valve noogutas, kuigi tal öeldusse erilist usku ei olnud. Sest seni oli ta vahetevahel küll maksnud, aga vaid selleks, et järgmisel päeval jälle uut võlga võtta. Ent Valve näol oli Marge leidnud toetaja, kellele võis oma häda alati kurtma minna – oli ju teine nagu teda oodates alati poeleti taga.
“Meil on tõesti kitsas… Margus ei saa õppida, väikesed segavad,” kurtis Marge ühel päeval Valvele. “Tal on mingi projekt teha ja…”
“Siis on pahasti küll!”
“Jah, ma mõtlesin, et räägin sinuga – teil on ju suur korter käes ja Margus on Ritaga tuttav. Äkki saaks poiss käia vahel teil õppimas? Kas või mõnikord?”
Valve Tauber jäi mõttesse. Muidugi oleks see võimalik, aga midagi tundus ettepanekus võõrast ja ebamäärast.
“Ma pean rääkima, küsima, mis Rita arvab.”
Sedakorda jutt sinna jäigi, aga kodus Ritaga kahekesi olles võttis Valve teema jälle üles.
“Sa oled hakanud selle Krinkuse vanema poisiga tihti kokku saama!” ütles ta tütrele uurivat pilku heites. “Kuidas ta sulle tundub?”
“Mis sa… Margus ei ole ju Krinkus, vaid Arukask!” õiendas Rita ja punastas juuksejuurteni.
“Noh, näed – sa tead isegi ta nime! Mis sa sellest poisist arvad?”
Tütar ei kiirustanud vastama, silmitses hoopis raamaturiiulit, nagu tahaks ta sealt nüüdsama hakata raamatut valima.
“Mis minul temast arvata… Kraade ta igatahes ei ole! Või mis minagi temast tean…”
“Krinkuse Marge käis rääkimas, et poisil pole õppimiskohta. Et kas saaks äkki meil õppimas käia! Mis sina sellest arvad?”
“Mm… Mis minul sellest! Eks tulgu, kui tahab!” Rita jäi endiselt raamatuselgi silmitsema, aga tundis, kuidas kuumalaine jälle üle näo käib. Marguse suhtes ei olnud ta enam kaugeltki ükskõikne. Ja mõelda vaid, mida ütleb Mare, kui sellest kuuleb!
“Eks sa ütle siis talle, et võib tulla…” tegi Valve tütrele kõheldes ettepaneku. “Ahjaa, kas sa tead, kui vana ta on?”
“Seitseteist.”
“Siis ikkagi sinust vanem.”
“Aasta vist jah… Mis siis?”
“Ei midagi,” tõrjus Valve. Tahtmatult oli talle tulnud pähe mõte, et kui kunagi tõesti nendest noortest peab paar saama, siis… Aga samas tõrjus ta selle mõtte kõrvale, nad olid ikka ju veel lapsed.
Sellel jutuajamisel olid aga üsnagi kaugeleküündivad tagajärjed. Oli hilissügis ja noorte ühised jalutamised, mis klaveritundidesse kõndimistest alguse olid saanud, jäid seetõttu üsnagi harvaks ja juhuslikuks. Rita oli ammu märganud, et Margusel ei ole sooja palitut ning lõikavas sügistuules kõndimine pole poisile enam kontimööda. Varem oli ta kannatlikult klaveritunni ajal mööda lähedasi tänavaid jalutanud ja alati õigel hetkel klaveriõpetaja väravas oodanud, nüüd enam ei olnud selline külmetamine mõeldav ega tarvilikki, sest noored said iga päev tundide kaupa omapead olla – Rita ema oli tööl ja isa saabus trükikojast alles pärast kella kuut.
Rita ja Margus said segamatult teineteisega olla vähemalt kaks tundi päevas jäi ja õppimisele kulutasid nad sellest ajast
