Vokiratas vurises nagu vana hooga pisut kauem. Aga kui ka tema peatas, nii et katkes vurin, ärkas perenaine kohe ja algas uuesti, kuni kordus kõik endiselt.
„Perenaine, mine ometi sängi, sa ei jäksa änam,” ütles mõnikord tüdruk seda nähes.
„Jäksaks ikka veel, aga näe, uni kipub peale, laps ei lase öösel magada,” vastas Krõõt. Ja kui ta siis voki tagant tõusis, et tõepoolest sängi minna, kinnitas ta tüdrukule: „Aga ära mind kauaks magama jäta, ma lähen lasen ainult kord silmad kinni.”
Nüüd juba oli talus, mida vokil vuristada: olid omad villad ja olid ka omad linad. Ei jõutudki kõiki kahe vokiga lõngaks teha, pidi osa andma saunatädi kätte, sest ka tema tahtis teenida leiba ja leivakõrvast.
Kevadel jäi Juss paigale, ehk ta küll oli otsustanud maksku mis maksab uue peremehe otsida. Kas ei leidnud ta niisugust, nagu ta otsis, või ei otsinudki ta teda lõpuks, seda peremees ja perenaine ei teadnud. Millegipärast oli perenaisel väga hea meel, kui Juss jäi. Tema’p see oligi, kes sulasega sellest esimesena juttu tegi, küsides:
„Jussi, kas jääd veel üheks aastaks meile?”
Poiss vaatas noorele perenaisele esteks nagu arusaamatuses otsa, vastas aga siis:
„Jääks küll, kui peremees palka juurde annaks.”
„Mis sa siis juurde tahaks?” küsis perenaine.
„Ma’p tea õieti isegi,” vastas Juss nüüd, „aga ikka tahaks suupärast.”
Perenaine naeris.
„Mina omalt poolt annaks sulle kohe kaks paari kapukaid, ühed takused ja teised poolvillased püksid,” ütles perenaine siis.
„Kui perenaine needki lubab, siis jääks ma küll teiseks aastaks,” arvas nüüd Juss.
Hiljem peremehega asjast rääkides nurus Juss sellelt veel paari parknahast pastlaid juurde. See lubas need ja andis veel teise paari raagnahkseid lisaks. Nõnda oli kaup enam kui koos.
Aga Mai läks ära, tema asemele pidi uue kauplema. Tema ei tahtnud palka juurde ega midagi, vaid ainult ära minna. Ehk oli ta süda ikka veel teisepere Kaarli pärast haige ja läks kohta otsima, mis sellele lähemal. Ei tahtnud järgmisel kevadel enam paiku näha, kus ta mineval kevadel oli rõõmu pärast kudrutanud. Ei tahtnud Vargamäel vedada sõnnikut, kui ei või istuda vankris Kaarli põlvil. Möödunud õnn on surnud õnn ja surnuga ei taha Mai kauemaks ühte jääda.
Lahkudes tulid tüdrukul silmad vett täis, ja kui Krõõt temalt küsis, miks ta nutab, vastas ta:
„Perenaisest on kahju. Kust ma veel niisukese kuldse leian.”
„Küllap Mai leiab kuldsema ja rikkama, mis mina nüüd,” vastas Krõõt.
„Ehk rikkama, aga kas kuldsema,” lausus tüdruk selle peale.
Nõnda lõppeski perenaise ja tüdruku jutt pärast aastast kooselamist, koostöötamist.
Aga peremehega tegi perenaine veel kord juttu, nagu tahaks ta end vabandada tüdruku mineku pärast. Ta ütles:
„Küllap see va Kaarel tal ikka südame peal kipitas, muidu ehk oleks jäänd. Ei tea, kas poiss pettis teise õige ä’ä või.”
„Ega raibet tea,” vastas peremees.
Maal oli paiguti alles kirs all, kui Andres ja Juss hakkasid tänavaaeda tegema. Tänavu oli juba, millest teha, talvel olid peremees ja sulane selle eest hoolitsenud. Teritatud teibaid seisis suur virn õues, samuti ka tahutud latte ja roikaid.
Põlluservad olid enamasti aedadest lagedad või need olid risakil maas. Oma või võõra ulas loom pääsis vilja, sead kartulisse. Nõnda ei võinud see jääda. Andres mõtles isegi üksikutele väljadele aiad ümber teha, et võimalik oleks neid kesa ajal sigade ja lammaste koplina tarvitada. Muidugi ei jõutud seda ühe aastaga teostada, aga küllap jumal annab päevi ka tuleval ja ületulevalgi aastal.
Eespere aiategu hakkas ka Tagapere Pearu silma kinni. Isegi talvine teivaste ja lattide vedu polnud teda ükskõikseks jätnud. Kohe oli ta mõelnud, et mida võib naaber, seda võib tema ammugi. Ja nõnda oli ta aiapuid rohkem koju vedanud kui Andres. Temal oligi see hõlpsam, sest oma krundil kasvas palju rohkem metsa kui Eesperel.
Üldse hakkas kõigile silma torkama, et Vargamäe naabrid kipuvad võistlema. Juba mineval suvel oli seda märgatud põllu- ja heinatööga. Pearu tahtis maksku mis maksab naabrist ees olla. Kui ei saanud muidu, siis palkas päilisi, ehk küll pidas sulase kõrval niikuinii juba suilist. Aga Eespere ei vandunud alla. Mis olid Tagaperele suiline ja päilised, seda oli Eesperele peremehe ja perenaise väsimatus.
Ühest sai Andres selgesti aru: tema oli leidlikum ja liikuvam kui üleaedne. Pearu pidi kõige juures pikka aru pidama. Nõnda siis sündis ikka, et heinamaalaastamises, kivikorjamises ja – kaalumises, kraavikaevamises ja isegi aiategemises sörkis naaber Andrese sabas. Sellepärast oli Andresel kõrtsileti juures hea hoobelda, öeldes:
„Mis mees sa ka oled, sa ei oska ju ise kivilegi tuld otsa teha ega hooba alla pista, teed ainult siis, kui mina ees teen.”
„Kel on suurem kivivare põllu ääres, minul või sinul?” küsis Pearu vastu.
„Aga kes viis esimese vankritäie?”
„Mul veeti juba siis, kui sinust põlnd Vargamäel veel haisugi.”
„Kivihaisu sa võisidki enne mind vedada, mitte kiva, sest neid põlnd kuskil näha.”
„Mul oli enne sind suur tükk kiviaedagi.”
„See kiviaed oli muidugi ka enne sind Vargamäel.”
Nõnda ärplesid naabrid, Pearul kortel, Andresel pool ees.
„Vänged mehed need Vargamäe omad,” arvasid kõrtsilised, pooldades kord ühte, kord teist, mis olenes sagedasti sellest, kumma viinaklaas suule lähem. Aga nalja sai Vargamäe meestega siiski, kui pidi neid kuulama hoopis kuiva suuga või kui pidi seda kastma oma raha eest.
Ühes asjas jõudis Pearu Andresest ometi ette: ta asutas viljapuuaia, kuna üleaedne seda alles siis mõtles teha, kui uued kambrid valmis. Isegi mõisa aedniku tõi Pearu omale koju ja selle juhatusel sündis puie istutamine. See oli suur trump Tagapere peremehe peos ja seda ei saanud temalt keegi võtta. Eespere võib nüüd omale ka rohtaia asutada, tehku seda jumala nimel, Pearusse see ei puutu, sest tema tegi seda enne.
Aga kui Pearu sellega kiitles, ütles talle Andres:
„Sina tegid enne, aga mina mõtlesin enne. Sina tegid seda minu mõtte järele.”
„Kui sa tõtt tahad kuulda, siis kuula: mina tegin seda Hundipalu Tiidu mõtte järele, sinu mõttest ei tea ma teragi,” vastas Pearu, aga ta pidi oma tõde kohe kahetsema, sest Andres pistis:
„Aga mis siis tühja kiitled, las kiitleb Hundipalu Tiit, tema on ju siis sinu rohuaia asutaja.”
Niisugusest ärplemisest hoolimata elasid Vargamäe naabrid sõbralikult edasi ja nende vahel polnud muud vistart, kui aga see ree lugu. Oma ühist kraavigi kaevasid nad tänavu varasest kevadest saadik.
Sauna-Madis läks juba siis sohu, kui mätaste all leidus paiguti veel jääkolakat.
