pidi Barnikelile ütlema. Küll tema teab, mida teha.
Tema rutt oli nii suur, et ta vaevu märkas, et enne alanud tulekahju oli nüüd tuulega levinud piki West Cheapi ja ründas juba maju idapoolsel künkal.
Samuti ei märganud ta üht teist veel kummalisemat asja. Kui ta künkast alla jooksis, jooksid kellegi jalad pehmel sammul mitte kaugel tema selja taga.
Ta ületas väikest silda pidi Walbrooki ja suundus Candlewick Streetile. See oli nüüd tühi. Ta lõõtsutas nii rängalt, et ei kuulnud midagi muud. Tema rind valutas. London Stone’ini jõudnud, peatus ta hetkeks, et hinge tõmmata ja leevendada pisteid küljes. Ta kummardus ette ja toetas käed põlvedele.
Tugevad käed, mis temast äkki kinni kahmasid, olid talle täielikuks üllatuseks; need pigistasid tema käsivarsi ja heitsid talle mantli üle pea. Enne kui ta jõudis karjuma hakata, lohistati ta kähku kõrvaltänavale.
Töö oli lihtsam, kui Osric oli arvanud. Peagi käis see tal kindlas rütmis. Kõigepealt viis ta kõik relvad kambrist välja ja ladus võrele. Neid alla äravoolukaevu lasta polnudki nii raske, kui ta oli ette kujutanud; see võttis ainult pool tundi. Pärast seda lohistas ta nad kimpudena mööda pimedat käiku kuni ähmaselt paistva võreni jõekaldas.
Kaks tundi pärast keldrisse sisenemist oli ta valmis relvi paati laadima.
Ainult üks asi üllatas teda. Iga kord, kui ta mööda käiku võre poole läks, paistis talle, et taevas väljas on järjest heledam. Kuigi Osric oli töötades ajataju kaotanud, teadis ta, et on alles öö esimene pool. See ei saanud olla koiduvalgus, mida ta nägi. Ja kui ta lõpuks välja mudasele kaldale astus, pidi ta šoki saama.
Tuulest kantuna oli läänepoolsel künkal alanud tulekahju võtnud tohutu ulatuse. Vähe sellest, et Londoni puumajad olid krõbekuivad; vähe sellest, et tuul õhutas noolivaid leeke tagant; kui suur tulekahju saavutab teatud kriitilise punkti, tekitab ta omakorda tuule. Nii pääseski tol sügisööl 1087 Londonis suur kahjutuli võimust võtma. Praksudes ja möirates oli see levinud üle idapoolse künka, piki Toweri-tagust mäenõlva Kõigi Pühakute kirikust mööda.
Kui Osric tunnelist välja ronis, kuulis ta kõigepealt müra. Linna poolt kostis pidev tume mühin. Alles siis, kui ta paadini jõudis ja ümber pööras, nägi ta tuld.
See oli hämmastav vaade. Sisisedes, praksudes ja sädemeid pahvakutena üles paisates hüplesid leegid mööda kaarjat künkanõlva. Siin-seal lõi tuli äkitselt kõrgele loitma, nagu luuraks künka taga nähtamatu lohe, mis õgib linna ja paiskab suust leeke. Ning selle ümbritseva tuleringi ees terendas Toweri suur must vari.
See oli rabav pilt, kuid tal ei olnud aega seda vaadata.
Künkal lõõmavatest ja sädemeid pilduvatest leekidest välja tegemata sukeldus ta tagasi tunneli pimedusse.
Ralph ruttas künkast alla. Tema ees seisis leekidest valgustatud massiivne Tower.
Tema kohalejõudmine oli viibinud. Kaks korda oli ta üle läänekünka rutates sunnitud peatuma, et juhatada inimesi, kes püüdsid tulele piiri panna. Hoolimata oma puudustest oli Ralph siiski tegudeinimene. Käsutanud Ludgate’i garnisoni mehed ritta ämbreid käest kätte andma, üritas ta päästa üht maja. „Kastke oma katuseid,” hüüdis ta Linnu tänava inimestele. Walbrooki oja juures proovis ta uuesti tuld kinni pidada. Kuid otse nende silma all ületas suur punane koletis sisisedes ja sädemeid sülitades saja jala laiuse vahemaa ühelt roogkatuselt teisele. Viimaks Ralph taipas, et kõik on asjatu, ja ruttas leeke enda selja taga tajudes läbi paanikast haaratud inimesi tulvil tänavate sünges vaikuses ootava vägeva Toweri poole.
Mõne hüppega tormas ta puust trepist üles. Pilku selja taha ümbritsevatele leekidele heitmata astus mees uksest peasaali ja hüüdis vahimeest.
Ei kostnud mingit häält. Ta läks läbi saali keldri trepi poole. Seal põles raudpidemes tõrvik, kuid mingit vahimeest ei olnud. Ralph vandus. Kahtlemata oli mees läinud tulekahju vaatama. Haaranud tõrviku, et teed valgustada, tegi Ralph ukse lukust lahti ja läks keerdtrepist alla.
Kui ta kambris ja läänepoolses keldriruumis ringi vaatas, ei näinud ta esialgu midagi.
Siis märkas ta lahtist äravoolukaevu. Ah nii oli siis lugu. Asunud, mõõk käes, valvele, ootas ta, et keegi üles tuleks. Kedagi ei tulnud. Ralph ootas veel veidi ja püüdis kuulatada. Mõne aja pärast, kartes, et vandenõulased võivad pageda, laskus ta ettevaatlikult alla. Ühes käes tõrvikut ja teises mõõka hoides liikus ta mööda käiku edasi.
Rohkem kui pool relvadest oli juba paati pandud. Mõne aja pärast on laadimine valmis. Pärast seda pidi Osric veel korra käiku tagasi minema, et kindlaks teha, kas ta midagi maha ei olnud pillanud. Vesi jões hakkas juba tõusma. Seda parem. Nii on lihtsam rasket paati mudasest kaldast lahti saada.
Ta oli just paadi kohal kummargil ja paigutas sinna odasid, kui kuulis oma selja tagant häält, pööras ümber ja nägi, et käigust ilmub välja Ralph Silversleevesi tuttav pika ninaga nägu.
Normann ajas end sirgu ja naeratas. „Kas sa oled üksi, Osric?” küsis ta. Ja lausus siis ringi vaadates: „Paistab küll.” Nähes Osricu jahmunud nägu, jätkas ta rahulikult: „Sa oled vahistatud, Osric, kuninga nimel.” Ning tulles läbi muda lähemale, suunas ta mõõga väikese mehe rinna poole. „Sa arvasid, et võid mind oma sõpradega ninapidi vedada, eks ju?” sisistas ta. „Aga peagi räägid sa seal” – Ralph noogutas peaga Toweri poole – „mulle kõik.”
Leegid ülal künkanõlval hüplesid kõrgemale kui varem. Kusagilt Kõigi Pühakute kiriku tagant kostis vägev raksatus ja kerkis tulepilv. Punased välgatused valgustasid normanni kahvatut ja jõhkrat nägu.
Ja nüüd tegi vaene Osric rumala käigu. Rüsinal paati roninud, haaras ta relva. Hetk hiljem pöördus ta näost tontlikult valgena, suured silmad tõsisemad kui kunagi varem, uuesti normanni poole. Tema käes oli oda.
Ralph jälgis teda. Ta ei kartnud. Ori tegi raevunult torke, kuid tema astus tagasi. Siis taandus ta vaikselt kaldast üles, lastes Osricul välja ronida ja edasi tulla, nii et väike mees jõudis iga sammuga paadis olevatest relvadest kaugemale.
Osric nägi väga liigutav välja. Ralph märkas tema silmis vihkamist; kogu orja keha kiirgas sellise mehe allasurutud jälestust, kes on kaks aastakümmet kannatanud rõhumise all. Ralph ei süüdistanud teda üldse. Tema pilk püsis ainult odaotsal. Veel üks samm tagasi. Ta oli nüüd peaaegu teerajal ja tal oli selgelt parem positsioon. Tänu Toweri kohal kerkivale võbelevale punasele kumale oli läikiv odaots kergesti nähtav, samal ajal kui ori pilgutas pimestava valguse käes silmi.
Osric torkas.
Kõik käis lihtsalt. Üheainsa kiire löögiga raius Ralph odaotsa maha, jättes Osricule kätte ainult varre.
„Noh, mehike,” sõnas ta tasa, „kas sa kavatsed mind selle kepiga tappa?”
Osricu lai ümar nägu oli nii haletsusväärne, tema pilk nii meeleheitlik ja tõsine; seal, kus oleks pidanud olema nina, asus kaastundmust äratav mügerik; oda tema käes oli ilma otsata. Suutmata alla anda, astus ta veel ühe tarbetu sammu edasi ja suskis normanni poole oma murdunud relvaga.
Ralph irvitas. „Kas sa tahad, et ma su ära tapan, et võiksid piinamisest pääseda?” küsis ta. „Kas tahad?” Ta kihistas naerda. Tal oli orja vaja elavana, kuid mehe hirmutamine lõbustas teda.
Ta tõstis mõõga.
Osric oli kohkunud.
