ma rõõmustan õnne üle, mida põhjustas ühe perekonna lein. Aga jumal on mulle tunnistajaks, et ma ei ole ihaldanud seda õnne. See lihtsalt langes mulle sülle ja mul ei ole jõudu selle üle kurvastada. Isa, tubli kapten Leclère on surnud ja arvatavasti saan mina härra Morreli toetusel tema koha endale. Kas sa mõistad, isa? Kapten kahekümneaastaselt! Sada luidoori palka ja osa puhastulust. See on ju tõepoolest rohkem, kui minusugune vaene madrus loota oskas.”
“Jaa, mu poiss, jaa, see on tõega suur õnn,” ütles vana Dantès.
“Esimese raha eest, mis ma saan, ostan sulle väikese maja aiaga, kus sa saad kasvatada oma elulõngu, kresse ja kuslapuid… Aga mis sul on, isa, kas sa tunned ennast halvasti?”
“Rahu, rahu! See läheb mööda.”
Vana mehe jõud ütles üles ja ta vajus tahapoole.
“Isa, isa! Klaas veini annab sulle jõu tagasi. Kus sa hoiad oma veini?”
“Ei, aitäh, ära otsi. Pole vaja,” ütles rauk, püüdes poega tagasi hoida.
“On küll vaja. Isa, ütle, kus on vein?”
Edmond tõmbas paar kapiust lahti.
“Ära näe vaeva…” ütles isa. “Veini ei ole.”
“Kuidas? Veini ei ole?” kahvatas Edmond omakorda, vaadates vaheldumisi isa sisselangenud ning kaameid palgeid ja tühje kappe. “Kuidas? Ei ole enam veini? Oli sul rahast puudu?”
“Mul ei olnud millestki puudu, sest sina oled siin,” ütles isa.
“Aga ma…” kogeles Edmond, pühkides laubalt higi, “ma jätsin ju sulle kakssada franki, kui ma kolme kuu eest merele läksin.”
“Jajaa, Edmond, nii see oli. Aga lahkudes unustasid sa maksmata väikese võla naaber Caderousse’ile. Ta tuletas mulle seda meelde ja ütles, et kui ma seda sinu eest ära ei maksa, siis laseb ta seda härra Morrelil teha. Sa saad ju aru, kartsin, et see võiks sulle halba varju heita…”
“No ja siis?”
“Ma siis maksin ära.”
“Aga ma olin ju Caderousse’ile võlgu sada nelikümmend franki!” hüüdis Edmond.
“Sedand küll,” pomises rauk.
“Ja sa andsid need ära kahesajast frangist, mis ma sulle jätsin?”
Isa noogutas.
“Nii et sa elasid kuuekümne frangiga kolm kuud!” pomises noormees.
“Sa tead ju, kui vähe mul vaja on,” ütles rauk.
“Oo mu jumal, mu jumal, anna mulle andeks!” hüüdis Edmond ja langes isa ette põlvili.
“Mida sa ometi teed?”
“Mu süda vaevab sinu pärast.”
“Pole midagi. Nüüd oled sa jälle siin,” sõnas rauk naeratades.
“Kõik on juba unustatud, sest nüüd on kõik hästi.”
“Jaa, ma olen siin,” ütles noormees, “olen siin oma ilusa tuleviku ja kasina rahaga. Võta, isa, võta ja lase otsekohe midagi tuua.”
Edmond tühjendas oma taskud ja pani lauale tosin kuldmünti, viis-kuus viiefrangilist ja peenraha.
Vana Dantèsi nägu lõi särama.
“Kellele see kuulub?” küsis ta.
“Mulle… Sulle!.. Võta, osta süüa, ole õnnelik, homme saan ma veel.”
“Tasa, ikka tasa ja targu,” naeratas rauk, “kui sa lubad, kasutaksin su raha vähehaaval. Kui ma korraga liiga palju ostan, siis arvavad inimesed, et ma pidin ootama sinu tagasitulekut, et kõike seda endale lubada.”
“Tee, nagu tahad. Aga kõigepealt võta endale teenija, isa. Ma ei taha, et sa oled üksi. Ma tõin salakaubana kohvi ja väga head tubakat kaasa, see on väikeses kastis kiiluruumis, homme saad selle kätte. Aga pst! Keegi tuleb.”
“Küllap see on Caderousse, ta on vist sinu kojujõudmisest kuulda saanud ja tuleb nüüd õnneliku tagasituleku puhul tervitama.”
“Jällegi üks, kelle suu ütleb üht, aga süda mõtleb teist,” pomises Edmond. “Kuid tühja sellest, ta on meie naaber ja on meid kunagi abistanud, olgu ta teretulnud.”
Tõepoolest, selsamal hetkel, kui Edmond sosinal lause lõpetas, ilmus koridori ukse vahelt Caderousse’i habemessekasvanud mustajuukseline pea. Ta võis olla kahekümne viie või kuue aastane; käes oli tal tükk kalevit, mille kavatses oma rätsepakunsti abil kuuerevääriks muuta.
“Ja oledki tagasi, Edmond!” hüüdis ta väga tugeva marsseille’lase aktsendiga, nägu täis laia naeru, nii et vandlivalged hambad välkusid.
“Nagu näete, naaber Caderousse. Olen valmis teie heaks tegema, mida aga soovite,” vastas Edmond, kes selle pakkumisega oma jahedat suhtumist kuigivõrd varjata ei suutnud.
“Aitüma! Õnneks ei vaja mina midagi, mõnel puhul on hoopis teised minu abi vajanud. (Edmond võpatas.) Ma ei räägi sinust, Edmond, mina laenasin sulle raha, sina maksid mulle tagasi. Heade naabrite vahel tuleb seda ette, meie arved on nüüd tasa.”
“Arved ei saa olla kunagi tasa nendega, kes on meid abistanud,” ütles Edmond. “Raha küll ei olda enam võlgu, aga tänuvõlg jääb.”
“Mis sellest enam rääkida. Mis möödas, see möödas. Räägime parem sinu õnnelikust kojujõudmisest. Käisin sadamas pruuni kalevit valimas ja kohtasin seal oma sõpra Danglars’i.
“Sina Marseille’s?” – “Jaa, mina ise,” vastas ta. – “Arvasin, et sa oled Izmiris.” – “Võiksin kergesti seal olla, sest sealt ma tulengi.” – “Aga kus siis meie kallis Edmond on?” – “Kahtlemata isa juures,” vastas Danglars.
Ja nii ma siis tulingi siia,” sõnas Caderousse, “et võiksin rõõmuga sõbra kätt suruda.”
“Caderousse’il on hea süda,” ütles rauk, “ta armastab meid väga.”
“Muidugi armastan, ja pealegi austan ma teid. Korralikke inimesi on ju nii vähe! Paistab, et sina hakkad rikkaks saama, poiss,” jätkas rätsep, kõõritades peotäie kulla ja hõbeda poole, mille Dantès oli lauale pannud.
Edmond märkas naabri mustades silmades välgatavat ahnusehetki.
“Ah, see pole minu raha,” tähendas ta ükskõikselt. “Tundsin muret isa pärast, kas tal minu äraoleku ajal millestki puudust polnud, ja minu rahustamiseks tühjendas ta oma kukru lauale. Isa,” jätkas Dantès, “pane aga oma raha hoiukarpi tagasi, juhul muidugi, kui naaber Caderousse’il seda omakorda tarvis ei lähe. Siis on see muidugi tema käsutuses.”
“Ei, ei, poiss, minul pole midagi tarvis,” ütles Caderousse. “Tänu jumalale, amet toidab meest. Hoia oma raha, hoia seda. Raha pole kunagi liiga palju. Olen sulle muidugi tänulik su pakkumise eest, just nagu oleksin selle vastu võtnud.”
“Tegin seda puhtast
