ääres hirnusid teised hobused, keda meri kohutas. Nad vinnati tali abil üles ja tõsteti laevale, kus reisijad siidriaamide, juustukorvide ning viljakottide vahel rüselesid; oli kuulda kanade kaagutamist, kapten vandus; junga toetus küünarnukkidega vintsile, ükskõikne kogu melu vastu. Félicité, kes polnud õepoega ära tundnud, hõikas: „Victor!“ Poiss tõstis pea. Félicité sööstis tema poole, kuid äkki tõmmati trapp sisse.
Laev, mida naised lauldes haalasid, lahkus sadamast. Laevakere nagises, tinased lained peksid vastu vööri. Puri oli pöördunud, enam polnud kedagi näha; alus moodustas tumeda pleki, mis üha enam kahvatudes kuuvalgusest hõbetatud merre süüvis ja lõpuks kadus.
Ristimäest möödudes tahtis Félicité usaldada Jumala hoolde selle, keda pidas kõige kallimaks; seal palus ta kaua, seistes, nägu uhutud pisaraist, pilk pilvedes. Linn magas, tollivalvurid sammusid ja lüüsidest lakkamatult langev vesi kohises nagu kärestik. Kell lõi kaks.
Kloostri vastuvõturuumi ei avata enne hommikut. Hilinemine muidugi pahandab prouat; ja hoolimata soovist emmata teist last, ruttas Félicité tagasi. Varjupaiga tüdrukud ärkasid parajasti, kui ta Pont-l’Évêque’i jõudis.
Vaene poiss läks niisiis pikkadeks kuudeks lainetele loksuma! Õepoja eelmised reisid ei olnud Félicitéd hirmutanud. Inglismaalt ja Bretagne’ist tullakse tagasi, aga Ameerika, asumaad, saared, see oli kadumine tundmatusse, teise maailma otsa.
Sestsaadik mõtles Félicité pidevalt oma õepoja peale. Päikesepaistelistel päevadel piinles ta janu käes. Äikese ajal kartis tema eest pikset. Kuulates tuult, mis ulus korstnas ja sai jagu katusekividest, kujutles ta, et poissi piitsutab sama raju, et ta ripub, pea alaspidi, murtud masti küljes, ise vahutortidega kaetud; või siis meenusid talle pildid estampgeograafiast – metslased olid poisi nahka pistnud, ahvid olid ta metsa vedanud või oli ta kaugel kõrbeliival hinge vaakumas. Aga kunagi ei kõnelnud ta oma kartustest.
Proua Aubainil oli mure oma tütre pärast.
Head õed leidsid ta olevat südamliku, kuid hapra. Väikseimgi tundepuhang tegi tüdruku närviliseks. Klaveriõpingutest tuli loobuda. Ta ema nõudis kloostrist korrapäraselt korrespondentsi. Ühel hommikul, kui kirjakandja ei tulnud, muutus proua kärsituks; ta sammus elutoas tugitooli ja akna vahet. See oli tõesti tähelepanuväärne! Juba neli päeva uudisteta!
Et prouat oma näite varal lohutada, ütles Félicité:
„Mina, proua, pole juba kuus kuud teateid saanud!..“
«Kellelt siis ometi?..“
Teenijanna vastas tasaselt:
„Aga… õepojalt muidugi!“
„Ah! See teie õepoeg!“ Ja õlgu kehitades asus proua taas sammuma, mis pidi tähendama: „See ei tulnud mulle pähegi!“… Ja üleüldse, see ei huvita mind! Mingi laevapoiss, kaak, kena lugu küll! Samal ajal kui mu tütar… Mõelda vaid!..“
Olgugi et Félicité oli kalkuses kasvanud, oli ta algul nördinud, pärast aga unustas selle.
Ta sai aru, et väiksekese puhul on kerge pead kaotada.
Mõlemal lapsel oli võrdne tähtsus; side tema südames ühendas neid ja nende saatused said seeläbi samaseks.
Apteeker teatas talle, et Victori laev oli jõudnud Havannasse. Ta oli selle teate leidnud ajalehest.
Sigarite tõttu kujutles Félicité Havannat paigana, kus peale suit- setamise midagi muud ei tehtagi, ka Victor liikus neegrite keskel tubakatossu pilves. Saab ta sealt „vajaduse korral“ maad mööda tagasi tulla? Kui kaugel on see Pont-1’Éveque’ist? Et teada saada, küsitles ta härra Bourais’d.
Too küünitas oma atlase järele, siis asus selgitama geograafilise pikkuse mõistet; Félicité hämmeldust nähes mängles tema huulil pedandi edev muie. Lõpuks osutas ta oma pliiatsihoidjaga tajumatule mustale punktile ovaalsel laigul ning lisas: „Siin.“ Félicité kummardus kaardi kohale, see värviliste joonte rägastik väsitas ta pilku, ütlemata talle midagi; Bourais ärgitas teenijat tunnistama, mis teda segadusse ajab, Félicité palus näidata maja, kus Victor elab. Bourais tõstis käed üles, aevastas ja purskas naerma; säherdune lihtsameelsus lõbustas teda üliväga. Kuid Félicité ei mõistnud, mille üle ta naerab – äkki lootis ta koguni õepoja pilti näha, sedavõrd piiratud oli tema arusaamine!
See oli kaks nädalat hiljem, kui Liébard, turu ajal nagu ikka, kööki astus ja talle kirja ulatas, mille oli saatnud õemees. Kuna kumbki neist ei osanud lugeda, pöörduti abi saamiseks emanda poole.
Proua Aubain, kes parajasti varrastel silmi loendas, asetas töö enda ette, avas kirja, võpatas ja ütles neile sügavalt silma vaadates tasase häälega:
„See on õnnetus… millest teile teatatakse. Teie õepoeg…“
Ta oli surnud. Rohkem polnud midagi öeldud.
Félicité langes toolile, toetas pea vastu seina ja sulges laud, mis olid järsku roosaks tõmbunud. Siis, langetatud päi, käed rippu, pilk klaasistunud, korrutas ta iga natukese aja järel:
„Vaene väike poiss! Vaene väike poiss!“
Liébard jälgis teda ohkides. Proua Aubain vabises veidi.
Ta soovitas Félicitél minna Trouville’i oma õde vaatama. Teenija tegi liigutuse, mis tähendas, et selleks pole vajadust.
Oli vaikne. Heasüdamlik Liébard leidis sündsa olevat lahkuda. Seepeale ütles Félicité:
„Neile, neile ei tähenda see midagi!“
Pea langes tagasi; masinlikult kergitas ta aeg-ajalt pikki vardaid töölaual.
Tilkuvat pesukorvi kandvad naised möödusid hoovist.
Ta nägi neid läbi akna ja talle meenus pesu; eile pestu tuli täna läbi loputada, ning ta väljus toast.
Félicité pesulaud ja vaat olid Toucques’i kaldal. Ta puistas kaldanõlvakule hunniku särke, kääris käised üles ning haaras kurika; jõulised hoobid, mis ta pesule jagas, kostsid naaberaedadessegi. Karjamaad olid tühjad, tuul riivas jõge; selle põhjas kooldusid pikad rohukõrred justkui vees hõljuvad koolnute juuksed.
Félicité hoidis kurbust tagasi, oli kuni õhtuni väga vapper; kuid oma toas laskis end lõdvaks, ta lebas kõhuli aluskotil, nägu patja surutud ja rusikad meelekohtadel.
Palju hiljem sai ta Victori kapteni enda käest teada poisi lõpu asjaolud. Tal oli haiglas kollapalaviku pärast liiga palju aadrit lastud. Neli arsti olid teda ühekorraga kinni hoidnud. Poiss suri otsekohe ja peaarst oli öelnud:
„Jälle üks!“
Vanemad olid poissi alati toorelt kohelnud, Félicité pidas paremaks neid mitte enam näha; nemad omalt poolt ei teinud ka ainustki lähenemiskatset, nad olid ta kas unustanud või oli viletsus nad hoolimatuks muutnud.
Virginie kuhtus.
Lämbumishood, köha, pidev palavik ning laigud põsenukkidel viitasid mingile tõsisele haigestumisele. Härra Poupart oli soovitanud viibimist Provence’is. Proua Aubainil oli oma seisukoht ja ta pani tütre tagasi pansioni, Pont-1’Évêque’i ilmastikust eemale.
Proua leppis voorimehega kokku, kes teda teisipäeviti kloostrisse sõidutas. Kloostri aias oli üks terrass, kust paistis Seine.
