/p>
Võimaluste võimalikkus
MIS ON LUULE?
küsime vahel, oleme alati küsinud ja küsime vist edaspidigi. Asja sees olija aga mõtleb vahest, miks ei minda kalurilapselt küsima, mis on meri. Kuigi ta teab väga hästi, MISSUGUNE meri on ja oskab merest mõndagi vesta.
Ikka tahame tõmmata piiri kõigele ümber. Per genus proximum at differentiam specificam, nagu õpitakse loogikakursuses. Aga mis on siis luule lähim soomõiste? Sõnakunst või kunst. Aga noid defineeritakse tavaliselt loendiliselt: kunst on luule, kujutav kunst, muusika, tants ja kasvõi malemäng, kui defineerija on järgumaletaja. Jaapanis loetaks kunsti hulka veel lillekompositsioonide koostamine – ikebana, aiakunst, aga ka džuudo, karate, vibulaskmine ja taevas teab mis veel. Ja luule liigierisusega on sama segane lugu, sest öelda igaveseks, kus asub joon, mis eristab luulet kõigest muust, on loll tegu isegi kirjandusteadlase poolt
Wittgensteini Familienähnlichkeit kõlbab siin vist paremini. Perekonnaliikmed on omavahel sarnased, kui poeg on isa moodi, pojapoeg oma isa moodi, teine poeg ema moodi ja kolmas poeg oma keskmise venna moodi, kuigi ei või öelda, et pojapoeg tuntavalt vanaisa või kolmas poeg isa nägu oleks.
Nii on kõik luule kindlasti luule moodi, aga vahel otse, vahel ainult kaudselt. Sest luulegi on aegades harunenud ja muutunud nagu perekond, teda on mitmeti mõistetud, väärtustatud ja kanoniseeritud. Ja kui tõmbame kuskile punase joone ja ütleme, et see, mis on teispool joont, ei ole enam luule, peame ehk juba homme kogema, et luule on joone ületanud, jäädes ometi küllalt luulenäoliseks.
Kuigi luulel on palju nägusid. Mõned neist on meile tuttavad, teised võõrad, kolmandad hoopis ununenud. Luule on funktsioneerinud mitmeti ja sealt mitmed tema kunagised näod.
Luule on olnud mälutehniline abivahend: kirjaoskuseta või napi kirjaoskusega kultuurides värsistati kriminaalseadustikud, võimlemisjuhatused, palved ja geograafilised teadmised. Tänapäevgi pole paremat viisi π kümne kümnendkoha meelespidamiseks kui näiteks niisuguse venekeelse salmikese toel:
Это я знаю и помню прекрасно,
пи многие знаки мне ллишни, напрасны.
Kunagi kasvatati Kreekas ja mujal noorsugu “Iliase” ja “Odüsseiaga”, salmide pähetuupimisega, mis ilmselt siis aitas noortel seal sisalduva tarkuse omandada ja sellega noori sotsialiseerida, kodanikukõlvuliseks muuta. Platon, kes ise Sokratese juures hoopis teise didaktika järgi teadmisi omandas, olnuvat luule peale just sellepärast tige, et luule tema ajal kasvatamistööd monopoliseerida taotles. Ja muidugi ei sisaldunud luules dialektikat, vastakuste vahel võnkuva vaba – ja paratamatult proosalise – mõtte pinevust. Platoni vaatenurgast ei saanud tema aja luule (milles eepikal aukoht oli) ollagi muud kui noorsoo eksitamine mõttekehva sõnakõlinaga. Mõtte ülekandmine luulesse oli mõtte vaesustamine, midagi, mis annab võrrelda ruumilise kujundi projekteerimisega pinnale, kus ruumikujundist midagi vältimatult kaotsi läheb.
Luule on olnud vaid laulutekst, laulust lahutamatu. Muusika käis luulega koos ja nad vajutasid teineteisele oma vormi. Vahel seati sõnad viisi järgi kokku, nagu teeme meie praegu, vahel muudeti viisi sõnade järgi, nagu tegid meie vanaisad-vanaemad lorilaule lauldes. Vahel aga ei piirdunud sõnade viisi järgi seadmine sobivate sõnade asetamisega sobivasse järjekorda, vaid mindi hoopis kaugemale – sõnade suurema või vähema moonutamiseni. Setud laulavad kallis kala-meil-ranna-jo-kõnõ ja selles on säilinud midagi muistset: hantide-manside laulus ei kasutata peaaegu üldse tavalisi verbivorme ja mõned proosakeeles kindla tähendusega sufiksid (näiteks possessiivsufiksid) saavad lihtsalt täitesilpideks, mida puistatakse, kus meloodia nõuab, nõuab, ilma mingi sisulise kaalutluseta. Põhja-Ameerika indiaanlased ei laula üldiselt üldse sõnadega, vaid silpidega – proosakeele ja luulekeele vahe on hoopis suur, nii et vahel on laulutekst pelk heiaveia nagu navajo’del. Indiaanlasi kirjutatakse imestanuvat, kui nad kuulsid, kuidas valged normaalsete sõnadega laule laulavad. Sõnadeta laul on ka lapi joig, mida T. Lehtisalo indiaani lauludega seostabki, tuues palju vahevõrdlusi Siberi rahvastelt.
Laulukeele isepärasust näib tingivat usk, et mõnes olukorras on vaja tarvitada igasugust püha keelt, milleks siis on laul. Arusaamatutest silpidest koostatud laul ongi vahend vaimude-jumalate-esivanematega nende oma keeli suhelda. Nii arvasid šamaanid ja nende hõimukaaslased, kui nad tundide ja päevade kaupa rituaalseid silpe ümisesid. Võiks arvata, et midagi sellest kõigest on säilinud meie päevini refräänides ja kasvõi hüüatustes nagu hõissa, hurraa, mida, nagu iga õnnestunud kõlakujuga sõna, võiks nimetada miniluuletuseks. Niisiis on kahtlane, kas luulet oleks täpsem nimetada sõna-, silbi-, hääliku-, või tähenduskunstiks (viimane nimetus passib igatahes letrismi, kirjatähtedest-märkidest seatud luuletuse kohta). Kui luulekeelt peeti proosast sobivamaks rituaalse suhtlemise vahendiks, oli luuletamine peaaegu nõidumine, laulik peaaegu šamaan, nagu Väinämöinen “Kalevalas” ja meie laulja, kes väidab, et suudab lauluga metsi langetada ja mere maaks taandada. Antiigist tunneme nende laulikute kolleegina Orpheust, kelle võimed olid umbes samad. Kui nüüd loeme lapse haigele varbale “Varesele valu, harakale halu…”, kordame vana luulevormis loitsu – luulevormis oli ta ilmselt vägevam.
On ilmne, et luulel-laulul on inimestele omamoodi mõju, nimetame seda sugestiooniks, hüpnoosiks või kuidagi teisiti. Eriline seos on sellel mõjuvõimul luulerütmiga. Ja küllap pole kurikuulus riimgi muud kui rütmi rõhutamise ja astendamise vahend: riim koondab väikesed rütmiüksused suuremateks (riimist riimini).
Kui muiste kasutati luulet pühades olukordades nagu suhtlemiseks vaimuga (kreeklased näiteks ka jumalatega), siis hiljem on tekkinud proosa seostamine argise olukorraga ja luule seostamine erakordse olukorraga. Luulet kasutatakse piiriolukordades või siis siirderiitustes, mis on inimese sündi, surma, täiseastumist, abiellumist märgistavad riitused. Meil olid omal ajal pulmad terve paaripäevane laulupidu ja laulupidudega tähistame tähtsaid päevi nüüdki.
Sakraalse luule kohale on tulnud pidulik luule, kuid vaevalt sest luulele suurt kasu on. Pidulikkust kannab harvemini tõsine veene, hardus, pühalikkus, ja pidulik luule on enamasti võlts. Võlts suuresti ka sellepärast, et vorm on siin püsinud funktsioonist kauem: kasutame kunagise orfilise, nõidussihte taotleva luule vormi mingi sündmuse tähtsuse tähistamiseks. See, mida kiidetakse luulevormis, on väärtuslikum kui proosa kiidetu – niisugune aksioom näis valitsevat Roomas ja klassitsistlikus Euroopas, kus valitsejate ülistamiseks võeti appi jumalad, heerosed ja muu pseudomütoloogia, millesse juba roomlasedki enam ei uskunud.
Luule on olnud retoorika. Ma ei tea, kus on õieti retoorika lähted, kas samas luule sakraalsuses või arusaamas, et sõnu kindlal viisil seades saame teiste inimeste tunnetega manipuleerida. Retoorika on vist algusest peale seoses vaimuliku ja ilmaliku võimu huvidega. Üks tema spetsiifilisi taotlusi on see, mida võiks nimetada võimu sakraliseerimiseks, vanade pühadus- ja hardushoiakute ülekandmiseks jumalatelt, vaimudelt ja esivanematelt võimukandjatele. Vaimukas ropendaja Martialis, kelle jumalausklikkuses vist küll kahelda tuleb, kasutab imperaatori ees pugemiseks episoodi metsloomaga, kes otse kaitset otsides pages imperaatori aujärje ette ja seal anuvalt maha heitis. Martialis kirjutab:
Loom muidugi ei oska valetada, luuletaja aga küll. Ja selline kunagisele uskumisele (kuningal on jumalik vägi) toetuv retooriline nõks peab tõstma imperaatori vägisi argiseks ja tühiseks muutuvat isikut. Luuletamine tähistab eriolukorda, mille erilisust ei taga enam usk, vaid kokkulepe, kokkulepitud teesklus. Nii loob vaim võimu toel ja toeks pseudomaailma, milles päikesekuningaid ja tsaare pärjavad ja soosivad seltsis kristlikud ja paganlikud pühimused. Vaatame Peeter I võite kujutavaid gravüüre ja loeme Deržavinit.
Luule on meie kujutluses midagi pühapäevast, erilist, argisele vastanduvat. Ja tavaline arvamine
