selles kasutatavad kujutused (sümbolid, märgid) sisaldaksid samapalju informatsiooni, kui on kujutatud objektides. Me lihtsalt upuksime tarbetus informatsioonis.
On ilmne, et luulegi eesmärk pole tõeluse matkimine, vaid mingi värskendava kokkupuute saavutamine sellega. Mis muide tähendab sedagi, et luule ja igasugune muu kunst täidab oma funktsiooni vaid koos tõeluse endaga. Kõige lihtsamal juhul sisaldab ta meenutusi või osutamist millelegi, mida lugeja peaks tundma. Õige kunstiteos või õigemini kunstiteos, mis kuulub siin arutatud liiki (pole lihtsalt mnemooniline abivahend, emotsionaalse kõdi tekitaja või riimimäng), koosnebki kahest osast – vanast ja uuest, tuntust ja vastsest. Viimane on otsekui säde, mis esimese süütab ja nii tunnetusreaktsiooni läita ja inimeselt inimesele kanda võib. Mis muidugi ei tähenda, et luuletuses saab murrujoonega eraldada “lõhkeaine” ja “sütiku”. Mõlemad võivad olla peidetud, sulatatud tervikusse, luuletuse struktuuri, nii et neid ei saa luuletust elutuks lõhkumata sealt eraldada.
KIRJANDUSE TÄHENDUSEST
Üks keerulisemaid asju on selgituste ja definitsioonide leidmine paljudele tuttavatele nähtustele nagu elu, teadvus, armastus, mina, ilus, hea jne. Nende tuttavate nähtuste hulka kuulub ka kirjandus ja temaga mõnikord sünonüümselt, mõnikord kitsamas tähenduses tarvitatav mõiste “luule”.
Elusolendi rahuldav määratlus on leitud alles viimastel aastatel tänu sellele, et oleme ise vähehaaval hakanud elu kopeerima: matemaatiliste masinate tasemel, mis esialgu teoreetiliselt, hiljem ehk ka praktiliselt võivad paljuneda ja evolutsioneeruda. Kirjandusega on lugu lihtsam, aga ka segasem: kirjandust oleme küll alati ise teinud, kuid tänini teadmata, mis me teeme. Suuremat selgust võiksime ehk oodata siis, kui meie loodud ja programmeeritud masinad meile vastuvõetavalt luuletama hakkaksid: nende masinate programm sisaldaks lõpliku vastuse küsimusel: mis on luule? Nii kaugele on aga veel palju maad. Küsitavaks jääb, kas see eksperiment teostatav ongi: pole tõestatud, et mingi mõeldav masin võiks lahendada ülesande: kirjuta (hea)2 luuletus (resp romaan, essee, näidend). Veel enam, ei ole selge seegi, kas niisugune ülesanne on üldse esitatav selgel, algoritmilisel kujul; kas on võimalik hea luule kriteeriume formaliseerida. Meie praeguse teadmatuse tõttu on sellestki küsimusest saanud vastakate väidete ja emotsioonide kokkupõrkepunkt.
Mida me üldse tahaksime masinalt saada? Kas me oskame intuitiivseltki otsustada, missugune tekst on kirjandusteos, missugune mitte? On vähemalt kolm segast küsimust, mis igatahes tuleb lahendada enne, kui saame üldse esitada masinale mingit programmi. Esiteks tuleb selgitada, mis vahe on kirjandusel ja mittekirjandusel. Teiseks on vaja otsustada, kas kirjandusel peab olema mingi minimaalne (“esteetiline”, “kirjanduslik”) väärtus ja missugune just. Kolmandaks peame saama tervikülevaate kõigist kirjanduse võimalikest liikidest ja vormidest, et me ei otsustaks kogu kirjanduse üle mõne tema osa järgi. (Nagu hiljem näeme, on teise küsimuse vastusest kerge tuletada vastust kolmandale küsimusele.) Kui oskame neile küsimustele vastata, võime asuda formuleerima kirjanduse olulisi tunnuseid masinprogrammina (kui see ei osutu põhimõtteliselt võimatuks!). Eksperimendid kirjanduse automaatse tootmisega tõestaksid või lükkaksid ümber meie teooria.
Mis siis eristab ilukirjandust kõigist muudest trükitud tekstidest: telefoniraamatutest, ülesannetekogudest, koodeksitest, ajaleheartiklitest, telegrammidest, tolmuimeja kasutamisinstruktsioonidest jne, jne.
Üks silmatorkavamaid on igatahes eesmärkide erinevus: see, mida nimetame tarbekirjanduseks, annab konkreetseid teateid, mille täpne väljendus ei ole oluline, kui teame sisu, näiteks fakti, et rong nr 237 väljub kell 9.42. Teade on alati kas õige või väär (tingimisi võime ehk lugeda õigeteks või väärateks ka seadusi, käske ja eeskirju: see probleem on loogikas veel lahendamata). Kui tarbekirjanduse väärtus sõltub tingimata tema teatmeväärtusest, siis ilukirjandusteose väärtus ei sõltu mingil olulisel määral sellest, kas ja missuguseid konkreetseid andmeid sealt võib leida (kuigi näiteks realistlikus romaanis on sageli palju huvitavat andmestikku). Ilukirjandust ei tee ilukirjanduseks ka temas sisalduvate väidete, kirjelduste jms õigsus või väärus – selle on kindlalt tõestanud parun Münchhausen ja teised. Tänapäeva “tulevikukirjanduses” kirjeldatu tõesus ja väärus jääb määramata aegadeks määramata. See, et mõnel ajal ja mõnel maal valitsev kahe-jalaga-elus-seismise ja võta-elult-misvõtta-annab vaim on kirjanduselt nagu varjukaetuselt ja illusionistilt nõudnud pseudotegelikkuste peegeldamist ja väljamanamist, ei saa laieneda universaalseks kriteeriumiks.
Tarbe- ja ilukirjanduse dihhotoomia on tõenäolikult uus nähtus: instruktsioonid ja teated omandavad sarnasuse kirjandusega alles suuremal määral kirja kasutavates kultuurides (kirjaoskuse olulisusega kirjanduse arengus puutume kokku veel allpool). Mujal vastab talle lihtsalt jutt: õpetamine, juhatamine, käskimine, teadaandmine, millel pole kindlat, traditsioonipärast väljendusvormi. Kirjandusele eelneb aga pärimuslikus kujus säilitatav müüt, laul, muinasjutt, esimene – sageli rituaaliga seonduvana – püha, olemasolevat põhjendav, algustele osutav, teine ja kolmas osalt samuti pühadena, osalt psüühilisi pingeid lahendavate, looduse või kollektiivi rangust, korrapära, tabusid ületavatena, nagu on nali ja roppus, lihtsalt fantaseeringki. Kirjandus süübub kahesse ürgpinnasesse: pühadusse ja naljasse, mis esimesel pilgul tunduvad lepitamatute vastanditena, tegelikult aga täiendavad teineteist suuremaks tervikuks, mis on püüd ületada argitõelust; meid ei pea üllatama pühaduse ja nalja sulandumine ja koosesinemine rahvaloomingus. Niisiis liigub kirjanduse tegija ja sellest osasaaja3 kujutlus teisi pindu mööda kui õpiku kirjutaja ja lugeja oma.
Ilu- ja tarbekirjandust ei saa siiski täiesti lahutada: siin, nagu muudelgi aladel, osutub jaotustele (A jaguneb B-ks ja C-ks jne) rajatud klassifikatsioonist otstarbekamaks nn tabelklassifikatsioon, mis, vaadeldes teatava hulga tunnuste esinemist-mitteesinemist klassifitseeritavatel objektidel, lubab paremini kirjeldada objektide sarnasusi ja erinevusi4. Ilu- ja tarbekirjandusel ei puudu hübriidid. Selleks võib lugeda populaarteadusliku kirjanduse, publitsistika, filosoofia (tema klassikalisel kujul), reisikirjeldused, olupildid ja “non-fiction” nime all tuntuks saanud ja jõudsasti leviva esseistlikku laadi probleemkirjanduse. Püüamegi anda ülaltoodud arutluse kokkuvõtte klassifikatsioonitabelina, kus mitmesuguseid ilmselt erinevaid kirjandusteoseid vaadeldakse mitmete tunnuste järgi. Teosed on: l) telefoniraamat, 2) käskkiri; 3) loomamuinasjutt; 4) müüt; 5) realistlik romaan; 6) klassitsistlik (või antiikne) luuletus; 7) sürrealistlik luuletus; 8) draama; 9) populaarteaduslik raamat; 10) olupilt; 11) science-fiction. Tunnused on: l) tõesus – väärus; 2) võimalikkus – võimatus; 3) püha – argine; 4) tõsine – naljakas; 5) normaalselt loogiline – ei jälgi normaalset loogikat; 6) semantiliselt normaalne – ei ole semantiliselt normaalne. Tunnus 2 – “võimalikkus” on seesama, mis “tõepärasus”: jutustatud lugu oleks kuskil tõesti võinud juhtuda. Tunnus 5 – “normaalselt loogiline” jääb siin põhjalikult seletamata; normaalselt loogilises teoses jälgitakse samasuse seadust (objekt on “tema ise”) ja vasturääkivuse seadust (objekt ei saa ühtaegu midagi olla ja mitte olla). Tunnust 6 – “semantiliselt normaalne” peab samuti selgitama kõige üldisemalt kui nõuet, et ei seostataks seostatamatut; semantiliselt normaalses tekstis ei esine sõnaühendeid nagu: “Asfaltkivistise südames lausuvad frakkides periskoobid oma loitsu…” Peab toonitama, et nii valitud tunnused, kirjandusteosed kui allesitatud tabel ei püüa midagi ära määratleda, vaid ainult illustreerida otstarbekat klassifitseerimis- ja defineerimismeetodit, mille tegelik ja tulemusiandev rakendamine tekstide analüüsimisel nõuab kõvasti eeltööd.
Kui klassifitseeritaval objektil on tunnuspaarist esimene, “positiivne” tunnus (näit tõsine), kirjutame tabelisse plussi (+), kui objektil on “negatiivne” tunnus (näit naljakas), miinuse (-). Kui kummagi tunnuse esinemine pole välistatud (romaan võib olla tõsine ja/või naljakas), kirjutame
Allpool selgitame selle täiendi “hea” tarvilikkust.
Kirjutaja tunneb sügavasti puudust verbist, mis märgiks kirjanduse loomist, ja teisest, mis märgiks osasaamist, lugemist. Sõna “kirjandus” asemele oleks siis – tegemist on ju ikkagi protsessi, tegevusega, mitte esemega (raamat) – võimalik kasutada tegevusnime …mine.
Loobumine kõige jaotamisest täiesti samaks ja täiesti erinevaks oleks suur võit humanitaarteadustele ja mõtlemis kultuurile üldse. Vaidlemine selle üle, kas tegemist on novella või jutustuse, materialism või idealism, määruse või kaudsihitisega, tundub mõttetuna, kui oleme omandanud oskuse vaadelda keerulisi objekte tunnetuste hulkadena ja seega näha vahepealseid võimalusi, astmelisi erinevusi ja üleminekuid.
