hoidmiseks olemasolevast piiratud laulu- ja juturepertuaarist; loomine võis piirduda reprodutseerimise, taasloomise ja varieerimisega. Muidugi on mälus talletatud teksti iga kordamine palju enam looming (vrd näitleja loomingut!) kui lugemine; muinasjutuvestja ja laulik ei ole põrmugi alamad tänapäeva kirjanikust, kuigi pealiskaudsel vaatamisel võib neid pidada lihtsalt hea mäluga reprodutseerijateks, mitte loojateks. Kirjaoskuse ja raamatute11 ajal peab uut otsima mujalt: kirjutatakse uusi, uutmoodi teoseid. Siingi, nagu iga tegevuse juures, võime märkamatult libiseda šablooni, kaotada tähelepanu, automatiseeruda. Tulemuseks on halb kirjandus, kirjandus, mis ei täida oma põhifunktsiooni. Iga teos, eriti veel kirjutatud teos, on võimalik šabloon, iga teos täidab ühe lahtri võimaluste tabelis ja sunnib järgmisi otsima uusi lahtreid, uusi võimalusi. Ikka ja jälle muutub kirjandus automaatseks, rangete reeglite järgi käivaks elutuks kunstkäsitööks, ikka ja jälle elustub ta taas. Siit näemegi, et ei saa põhimõtteliselt anda mingeid reegleid hea kirjanduse loomiseks: reeglid tähendavad automaatsust, kirjandus peab seda vältima. Nii sarnanebki uusaja kirjanduslugu veidral kombel antibiootikumide ajalooga: bakterid kujundavad kiiresti uusi, ravimi vastu immuunseid tüvesid ja inimene leiutab uute tüvede vastu uusi antibiootikume jne. Kirjandusloos on vaenlaseks seesama automatiseerumine ja antibiootikumiks uus, mis alati peab tulema väljastpoolt reegleid, kuid realiseerudes annab uued reeglid, saab uueks šablooniks. Kuivõrd sõltub tänapäeva kirjanduselu eriline uudsusejanu tänapäeva inimese suurest ja valdavalt keelega seotud automatiseerumisest (võrreldes talupoja ja metsindiaanlasega), jääb siin ainult oodatavale vastusele vihjavaks küsimuseks. Intrigeeriv küsimus on ka, kuivõrd saab kirjanduse uuenemist ette näha, kuivõrd on mäng bakteri ja bakterioloogi, šablooni ja luuletaja vahel mingil kõrgemal tasemel reeglistatav, determineeritud protsess. Kas on võimalik anda reegleid kirjanduse elusana hoidmiseks, automatiseerimise, halva reeglipära pidevaks vältimiseks? Jätame selle küsimuse, mis peale muu vajab täpsemat sõnastust, matemaatikute lahendada. Peab aga meeles pidama, et kirjandus ei ole vaid tekst või hulk tekste, tema väärtus ja tulevane kuju sõltuvad sellestki, mis vastuolude ja puudulikkuste käes inimesed tulevikus kannatavad. Niisiis peab kirjanduse ettenägemise teooria sisaldama maailma muutumise teooriat, saades praktiliselt võimatuks.12
Võimatu on ette öelda sedagi, kas kirjandus jääb, kaob või asendub vähehaaval millegi muuga. Ei ole võimatu, et praeguse inimkeelegi vahetab välja mingi muu märgisüsteem, mis tekitab siis ka kirjandusele vastava, kuid sellest siiski täiesti erineva – nagu erinevad temast muusika ja kujutav kunst – nähtuse. Ka teadus võiks autori arvates kirjanduse konkurendina arvesse tulla, kuna temagi täidab – peale muu – vaimu elususe ja terviklikkuse hoidmise funktsiooni, võideldes nagu kirjanduski automatiseerimisega, taotledes uusi ideid ja uuenedes ettenähtamatul viisil13.
Siinkohal tõdeme, et otsides vastust küsimusele, mis on vahet heal ja halval kirjandusel, oleme puudutanud lähedalt ka kolmandat küsimust: küsimust kirjanduse ulatusest. Ilmselt on kirjanduse ulatus tulevikus sama vähe ette teada kui tema üldine saatus. Kui inimkond jääb põhiliselt selleks, mis ta on, vajab ta elava-elutu piiril võnkudes tuge, mida kirjanduse asemel võib pakkuda mingi muu märkisid käsitsev tegevus. Võib aga eksisteerida pidev üleminek ühelt teisele, kirjandus võib aega mööda saada millekski muuks, praegusest täiesti erinevaks. Kirjaoskuse olemasolu, mis minu arvates on üks uuenemist kiirendavaid ja radikaliseerivaid tegureid, võib kord viia ka selleni, et inimkond täidab kõik “valged laigud” kirjanduse kaardil: kõik võimalik hea kirjandus saab kirjutatud. Mis tulemused võiksid olla sellel, on raske ette arvata. Igal juhul ei ole kirjanduse võimaluste ammendamine täiesti võimatu. Inimkonda võib oodata ka täielik vaimne automatiseerumine. Siis sureb koos loova vaimuga ka kirjandus, jäädes võibolla automaatse tegevusena, keerulise mänguna, nagu ta kultuuri langusaegadel sageli on olnud, kauaks püsima. Võibolla aga ületatakse praegused tõkked, tabud ja nõrkused kord hoopis teiste vahenditega, nii et inimteadvust ei ähvarda mingi surutis ega automatiseerumise oht. Siis kaoks vajadus kirjanduse järele, nagu paranenud haigetel ravimite järele. Võibolla esineks selles loovas ja õnnelikus inimsoos üksikuid vigaseid ja haigeid, kelle väeti vaim vajaks kirjanduse, kunsti, religiooni või teaduse tuge, ja nende indiviidide jaoks valmistataks ja säilitataks teataval hulgal kirjandust. (Aga lihtsamgi on vist oletada, et kirjanduse asendavad sellises ühiskonnas psühhofarmakonid, unenägude suunamine, telepaatiline mõjutamine jms.) Kirjanduse valmistamine ei valmistaks neile loovatele inimestele (Homo creator) mingeid raskusi, nemad viibiksid meiega võrreldes otsekui lakkamatus ekstaasis, inspiratsiooniseisundis.14
Pole võimatu seegi, et kirjanduse asemele astuvad min-gid hoopis tundmatud nähtused ja tegevused. Igal juhul ei ole aus ja mõistlik näha kirjanduses midagi püha, igavest ja iseendast väärtuslikku (“Ilu” kajastust või väljendust). Kirjandus ei ole eesmärk, vaid vahend ja tema liigne esiletõstmine teiste hulgas15 kallutab meid vaid kõrvale eesmärgi nägemisest ja taotlemisest. Eesmärk on olla elusamad, luua end, olla loovad, seega aga ka vabamad vajadusest luuletuste, kujude, piltide järele. Eesmärk on elu ise… Kui me seda unustades ülistame kirjandust, raamatuid, luuletusi kultuuri õiena ja pahandame iga mõtte üle, mis tema igavest aupaistet riivab (kõige enam on kirjanike eneseusku riivanud matemaatikud, ideed kirjanduse automaatsest tootmisest või analüüsistki), oleme otsekui ravimivabrikandid, kes ei unista inimsoo tervenemisest, vaid sellest, et tarvitataks rohkem ravimeid.
Oht oma ala tõelist funktsiooni unustada on igaühel, ka kirjanikul. See essee tahakski olla vastumürgiks sedalaadi literatuursele automatiseerumisele. Kirjanikke on vaja nagu arstegi: ei tule aga arvata, et kunagi ei võiks kaduda vajadus mõlemate järele ja et selline olukord oleks paha. Mõlemad, nii arstid kui kirjanikud on elu vahendid enese kaitsmiseks. Elu ise on midagi, mida me ei pane enam tähele nagu muidki põhilisi asju: oma aju, südant, verevoolu, oma “mina”, oma mõtlemist. Elu sellise vahetu antusena ei ole defineeritav. Ta on pidevalt muutuv, olev aga ei saa muutuda, kui fikseerime ta loogiliselt. Meie elu ja olemasolu ei ole loogilised kategooriad, nad on loogikast vanemad ja põhilisemad. Loogilisel tasandil on nende aluseks paradoks, võimatus. Olemine ja muutumine, märk ja mõte, reegel ja vabadus, kivi ja raud annavad kokku põrgates sädeme, elava tule.
MOOD JA ILM, AEG JA LUULE
On väidetud, et pop-kunstil (või õigemini teda meenutavatel vooludel) ei saa Eestis olla seda sisu ja tähendust, mis tal on oma tekkemaal, ennekõike USAs. Sest popkunst on vist selgemini kui enamik teisi kunstivoolusid majandussüsteemi, kapitalistliku tootmise laps. Mõtleme sellele, et USAs on valitsev ideoloogia asetanud inimese otsekui mingisse tohutusse kaleidoskoopi, ilusate, moodsate, ihaldusväärsete värviliste kildude keskele, mille ilu, moodsust ja ihaldusväärsust talle minutist minutisse, tun nist tundi jutlustab tuhandesuine jumalus Reklaam. Kaleidoskoop pöörleb, inimesed pöörlevad kaasa. Sellel valitseva pinnalisuse pinnal tulekski vist tõlgitseda popkunsti, mille üks taotlusi on lõhkuda kaleidoskoop, töötada reklaamile vastu, näidata pettekujude keeriskelu tagant karedat tegelikkust.
Niisugune on pop-kunst Läänes, niisugune ei saa ta olla meil. Ja võib tõdeda, et nagu mõni muugi vool ja taotlus, on pop-kunst Eestis lihtsalt mood. Ta ei sünni loomulikul viisil olude ja taotluste pinnal, vaid kandub siia mujalt. Põhjus aga, miks ta siia jõudis ja järgijaid leidis, on see, et oleme tublisti moejüngrid: meile on väga oluline teha hästi-kurjasti järele, mis kuskil “keskustes” ette tehtud. Ent tunnistades “keskuste” olemasolu Pariisis, New Yorgis või mujal, tunnistame oma alamust, seda, et oleme teisejärgulised, matkivad kunstnikud, heliloojad, kirjanikud…
Sellest ei oleks mõtet nii pikalt kirjutada, kui see ei illustreeriks tõde, millest tihti mööda vaatame. Nimelt et stiilid, kunsti- ja kirjandusvoolud, väljendusviisid on oma aja ja koha lapsed, tähendavad mujal sootuks muud. Nagu on iseasjad datlipalm kuskil Araabia oaasis ja Tartu Riikliku Ülikooli botaanikaaias.
Üks
On üllatav, kuivõrd on kirjanduse ilmet (vrd isegi sõnade kirjandus, litteratura jt seost sõnadega kiri, littera jt) muutnud kirja ja üldise kirjaoskuse teke.
Stanisłav Lem osutab oma novellis luuletamismasinast, et niisugune masin peab sisaldama terve kosmose ajaloo, et mõista maailma ja inimesi; ilma selleta ei saaks masin kirjutada häid luuletusi.
Teaduste tulevikku ei saa ette näha, kuna teadus on ühelt poolt maailma “peegeldus”, teiselt poolt teda aina põhjalikumalt muutev jõud; saame lõpmatu vastastikuste mõjutuste ringlemise.
Sellises seisundis pikemat aega viibinud inimesele võib luuletamine saada piinaks, kui säilib juhuslikult senine alateadlik imperatiiv “sa pead luuletama” ja luuletamine on pidevalt võimalik: selline inimene luuletab vahetpidamata mõttes
Eriti naeruväärne on kultuuri sisu ja saavutuste nägemine sellistes kirjanike ja kunstnike loodud asjades nagu raamatud, kujud, pildid jms.
