kujundite kultuurkihil, mille saab oma sõnadele kaasa kõlama panna. Need on selle sajandi suured avastused, luulele tagasivõidetud maad.
Selles perspektiivis näib veider tõlgendada uut vana kaudu. Niisugune on näiteks H. Friedrichi kuulus, aga minu arust väga vildak tõlgendus, mis saabki olla ainult negatiivne, eitavates terminites kõnelev. Friedrichi terminid on: negatiivsed kategooriad, isikutustamine (Entpersönlichung), inetuse esteetika, lammutamine ja deformeerimine, desorienteerimine, ebanormaalsusetaotlus, dissonantsmuusika, traditsioonimurd, inimesetustamine (Enthumanisierung), piiride lõhkumine, ärapöördumine tõelusest, segasus (Dunkelheit). Usun, et ma ei liialda, kui väidan niisuguse vaateviisi tunnistavat, et autor ei mõista luulet ega luulevõimalusi. Võibolla on süüdi tema koolitus või romantilistest lauludest omandatud esiarusaamad, mille valgel kõik muu paistab enneolematu ja isevärki. Tegelikult on maailmas ammustest aegadest tehtud luuletusi ja laule, mille kohta saaks kasutada üht või isegi mitut niisugust negatiivset mõistet. Nõnda ongi Friedrichil õnnestunud kirjutada poolteist lehekülge Lorca “Ratsurilaulu” kohta, mida ta võrdleb Du Bellay ja Goethe luuletustega, ei võrdle aga sellega, mida Lorca laul kõige enam meenutab – hispaania rahvalauluga…
Luulemaa avastamisel rahvaluulest mööda ei pääse: rahvalaulu tähtsus on nii suur, et modernismi võiks mõnes tema tahus lugeda peaaegu et selle taastamiseks, algse avaruse tagasisaamiseks, mis kord oli olemas ja mis mitmel põhjusel (neist on Euroopas kindlasti oluline võõraste mallide matkimine) minetati. Liiv liikus taas lähemale eesti rahvalaulule, millest lauluisa ja kirjaneitsi kaugenenud olid. Noored hispaanlased avastasid sel sajandil oma rahvaluule, mis selgelt kostab Lorca, Alberti ja teiste lauludest. Muide, Hispaanias ei ole rahvaluule olnud “kõrgemast kultuurist” kunagi nii kõrvale tõrjutud kui põhjapoolsemas Euroopas. Lõhe rahvaluule ja kunstluule vahel tunnistab minu meelest ikka kultuuri heterogeensust, seda, et valitsev klass (ja teda matkides ka alamad klassid) on oma luule ja luulekriteeriumid võõrsilt laenanud. Sellele laenulisusele sigib vahel omakultuurisihituslikke vastureaktsioone, millest meile tuntumaid ja olulisemaid on Herderi nimega seotud liikumine Saksamaal, millel ei puudu eel-, kaasa- ja järelkäijad mujalgi.
Vahel peame küsima, kust me õieti oleme. Esimene vastus sellele on: oleme algusest. Algus aga ei ole ajaloos, vaid kaugel enne seda. See teadmine annab meile suutmist ajaloolist ja ajutist vähemalt ajutiseks kõrvale panna, selle vastu protestida, nagu tegi Rimbaud, tegi Juhan Liiv. Ja läbi kaanonite, klassika, antiigi ulatume jooma selle alguse tõelisest allikast. See on see allikaigatsus, mis kostab Rimbaud’ sajatustest: “Jah, Eedenile ma mõtlesingi! Mida küll tähendas mu unistusele see muistsete rahvatõugude puhtus!”
On ainult hea, tõeline luule ja halb luule. Kui luule sünnib, leitakse talle reeglid, ta kuulutatakse kirjanduseks, teda hakatakse järele tegema, ta pigistatakse ja pügatakse elutuks elegantseks ajaviiteks, lauamänguks. Siis aga sünnib ta omaenda tuhast taas värskena ja elavana, purustab nokaga saledate stroofide ümmargused munakoored ja tõuseb äikesekärgatusega taevasse. Professorihärra ütleb: juhtus midagi enneolematut – ilus tõeline ümarik muna läks katki ja sealt ilnus välja veider elukas, kes tegi suurt kära ja lõi välku. Meie ütleme: tere, äikese-linnuke, sina jälle siin! Ju siis on kevad. Ju siis varsti tuleb esimene piksevihm.
INTERPRETATSIOONID JA IMPRESSIOONID
“Keele ja Kirjanduse” 11 numbris kirjutab Sirje Kiin, et senini on luulediskussioon samas ajakirjas arenenud monoloogiliselt. Number varem on diskussiooni sekkunud Linnar Priimägi16. Tema kirjutist ei saa küll eriti monoloogiliseks pidada: ta on sihitud teiste luulearutlejate ja üldse luulekriitikute vastu, paistes silma lühiduse ja absolutismiga. Priimägi ei käsitle pelgalt luulet, vaid “luuleteadvust”, mis mahutab nii luuletajate, luulelugejate kui – kriitikute loomingu, taotlused ja arusaamad. See luuleteadvus on Priimäe meelest praegu viletsas seisukorras, mida ta iseloomustab sõnadega “hämarolek”, “liigendamatus”, “nebuloossus”, “ähmasus”, “luul luulest kui niisugusest” (üldmõistet “luule” autor küll ei väldi), “armetu liigendatus koolkondade järgi”, jms.
Eriti halval arvamisel on Priimägi luulekriitikutest: “…kriitikkond jätab …küll nukra mulje”. Selles nukras muljes, mille kriitikkond Priimäele jätab, näib peapõhjus olevat see, et see kriitikkond (nimesid autor nimetada ei tavatse, väljendudes kollektiivsufiksi abil) ei oska luulet analüüsida, peab oluliseks ainult maitsehinnangute andmist ja on hoopis unustanud luuleteksti interpretatsiooni, mida teha ei osatagi.
Priimägi ei seleta, kas ta oma hinnangus luulekriitika haleda olukorra kohta on lähtunud kriitikkonna tekstide analüüsist ja interpretatsioonist või ainult oma “nukrast muljest”. Seda ei aita hästi seletada ka tema arutlus luulest endast, mida ta ei hinda eriti kõrgemalt kui luulekriitikat. Priimägi kirjutab: “Kaks viimast aastakümmet on meile andnud valdavalt niisugust luulet, mida ei ole mingit tarvidust olnud interpreteerida – kõik on olnud niigi selge (mida leidubki interpreteerida “siiruses” või “lihtsates asjades”?). Luule oli tulvil kas iseenesestmõistetavusi, mida nimetati aususeks, nii et luulekriitika ei saanudki muud kui püüda temaga selles aususes võistelda, kord oma, kord luuletaja sõnades neid endastmõistetavusi üle rääkides ja kedagi nagu milleski veendes – või siis oli luule täis iseenesestmõistetavusi, mida nimetati siiruseks ja mis enamasti kujutasid endast ei muud kui personoloogilise motivatsiooniühtsusega assotsiatsiooniparvi, nii et kriitikal oli rohkem tegemist autori isiku ja autorikujundi äravahetamisega kui tema tekstidega.”
Ühte lausesse on mahutatud kahe aastakümne luule valdava osa iseloomustus ja vaoshoitud, ent siiski selgelt eitav hinnang sellele. Kui autori meelest luulekriitika sant seis johtub luule enda lamedusest, oleks siin veel enam omal kohal selle luule analüüs ja interpretatsioon. Kas Priimägi on seda teinud, jääb tema teada. Lugejale aga jääb võimalus veel tõsisemalt kahelda, kas pole siin tegemist mitte interpretatsioonide, vaid impressioonide alusel tehtud otsustega. Seda kahtlust võib hõlpsasti süvendada Priimäe väide, et “meie praegu löögijõulisemate kriitikute – aga ka autorite ja lugejate – (luule) teadvus ning sellest lähtuvad maitsed ja hinnangud kujunesid ajal, kus kohalikku vaimuelu ja eetikat kujundasid fenomenoloogia, eksistentsialismi ja personalismi moed. Kõiki nimetatud liikumisi ühendab teatav filosoofia ja esteetika ühtsuse taotlus, kõigis on gnoseoloogiline subjekt omandanud esteetilise tunnetuse subjekti jooned, filosoofiline teadvus on lähenenud kunstilistele positsioonidele ning inimkultuuri mudel põhistunud kunstis.”
Ei seleta (ei interpreteeri) autor siingi, mida ta fenomenoloogia, eksistentsialismi ja personalismi moe all mõtleb, kas näiteks Husserli, Jaspersi või kellegi teise tekstide otsest mõju, kaudmõju või hoopis mingit üldisemat kollektiivsete kujutelmade tausta, mida aga nii nimetada on riskantne.
Priimäe arvates “üha ilmsemaks on saanud, et elada ainult siirusest pole võimalik”. Huvitav oleks teada, kes on tahtnud-taotlenud elada ainult siirusest. Veel huvitavam oleks teada, mida tähendab Priimäe meelest tema “uue aja lipukiri” õilsus ning kas see õilsus on siiruse ja aususega vastuolus või mitte. Pöördumine Arvo Valtoni ja Lembit Kurvitsa humanitarismitaotluste poole ei selgita palju.
Niisiis, kui ei ole kerge võtta tõsiselt Priimäe väiteid meie luuleteadvuse hämarolekust, on veel raskem võtta tema pakutud juhatust sellest hämarolekust välja. Kas hämar kõlbab hämarale teejuhiks?
Eelnevaga oleks mõnus lõpetada, süda rahul, et paha poiss Priimägi on oma ülbuse eest nina peale saanud ja Eesti luuleteadvus võib kergendusohkega intsidendi unustada. On aga midagi, on üks aga, mis takistab seda tegemast…
See aga lähtub sellest, et Priimägi on tegelikult esimene, kes meie luuleilma praegust seisu tervikuna vaadelda ja hinnata püüab, jäädes ise piisavalt kõrvalolijaks, pakkudes välja mingi teistsuguse
Linnar Priimägi, Luuleteadvusest. Keel ja Kirjandus 1982, nr 10, lk 505–508.
