Võimaluste võimalikkus. Jaan Kaplinski

      Nii ma kuulsin ühelt naiselt. Ühelt inimeselt.

      Alati on ühisjooni taevas, näos ja mõttes.

      Läbistavat salapära ei saa maha vaikida.

      Seda, et ta on, ma mõtlen.

      Miks ma sündisin just siia?

      Loomulikult olen vaadelnud ainult osa ilmunud luulest. Usun aga, et valitud osa on oluline, et tal on meie luule arenemises olnud keskne koht, et ta on mõjunud kõige enam teistele luuletajatele ja leidnud hindamist lugejatelt.

      Kui peaksin nimetama üksikluuletajaid, kes meie vaimuelus kõige tähtsamad on olnud ja oma aega kõige paremini kajastanud, nimetaksin nad sellises järjekorras: Jaan Kross, Paul-Eerik Rummo, Juhan Viiding, Hando Runnel. Ei saa eitada, et teisest, võibolla igavikulisemast vaatepunktist nähtuna paistaksid olulisemate ja kaunimatena teised autorid. Tõsi on aga, et meil on küllalt erinevaid luuletajaid ja küllalt erinevat luulet. Huvitav oleks teada, kuidas nad paigutuksid poeetilisse meetrilisse ruumi, mille keegi tulevane kirjandusteadlane ehk range statistika järgi loob. Kas vastab luulelaadide tajuvuskõver Gaussi kõverale? Seda ei saa a priori jaatada ega eitada. Saan ainult visandada oma intuitiivse pildi luuleruumist, kus ühel ajahetkel iga luuletajat tähistab punkt või laiguke. Minu vaimusilmas täidab seda ruumi kerasparve taoline kujund, mille keskmes on punkteluuletajaid tihedamalt kui äärtes. See tähendaks, et meie luules on kogu aeg valitsenud üks põhilaad, sellest erinevad autorid erinevad ka üksteisest piisavalt palju, nii et ühtki teist keset nad ei moodusta. See on üsna tugev hüpotees ja ma usun, et ta on seda väärt, et temast tõsisemas uurimises lähtuda.

      Luuletajaparve keskmest olen siin põhiliselt ja küllalt rääkinud. Nimetan veel autoreid, kes minu meelest sellest keskmest eemale jäävad. Nad on (juhuslikus järjestuses): Aleksander Suuman, Johnny B. Isotamm, Eha Lättemäe, Valmar Adams, Aira Kaal, Uno Laht, Arvi Siig, Andres Vanapa ja mitmed teised. Loomulikult on nimetatute seas esimese suurusjärgu tähti, kelle mõju ja seos teistega on aga mitmel põhjusel olnud väiksem, kui võinuks olla. See tähendab, et meie luules jääb pidevalt võimalusi kasutamata. Ilmselt on see igasugustes semiootilistes süsteemides vältimatu. Küsimus on küll, mil määral. Mulle tundub, et teeme üksiklasematele luuletajatele tihti liiga, ei märka ega mõista neid hästi. Ka siis, kui suhtume nendesse austuse ja lugupidamisega (V. Adams).