ruumis võimalik paremini jälgida. Muidugi on selleks tarvis leida ühtaegu sisukad ja mõõdetavad tunnused ja teha väga palju statistilist tööd. Kuni seda tehtud pole, peame olema oma üldistustes ettevaatlikud ja pidama meeles, et meie väited on rohkem või vähem hüpoteetilised.
Kuuekümnendate aastate lõpul, nagu osutasime, jõuab meie luule arenemishoog mõnevõrra ummikusse: vabanemine ja ekstensiivne avardumine ei saa kunagi eriti kaua jätkuda. Edasiminekuks on mitu teed. Kõigepealt võib muidugi juhtuda, et luuletaja on loomu või harjumuse poolest nii samastunud oma rolliga, et ei saa või ei taha teda teise vastu vahetada, ning kui roll kaotab oma senise olulisuse, loobub ta kirjutamisest. Võibolla saab nii seletada kahe siin kõige markantsemana käsitletud luuletaja – Jaan Krossi ja Paul-Eerik Rummo lahkumist luuleilmast.
Muidugi võib endine laad suuremate muutusteta jätkuda (nii on Betti Alveriga), enamasti aga muutub ta trotslikumaks ja kibestunumaks. Süveneb kahtlemine, väärtusi hinnatakse ümber – sellest ümberhindamisest ei pääse ka need väärtused, mida varem kuulutati. Nii avaldab Paul-Eerik Rummo “Loomingus” lühikese luuletuse, milles teatab, et häbeneb mõnd oma tunast värsirida.
Laiali, silmapiiride poole liikumise-voogamise asemel võib luule liikuda ka süvenemise suunas, nagu minu meelest meie luules valdavalt on toimunud kuuekümnendate aastate lõpust seitsmekümnendate algusest tänini. Vaatleme nüüd luuleilmas toimunut ja toimuvat eespool visandatud koordinaadistiku taustal.
– Luuleilma avardumine on peatunud, nüüd õpitakse seda avastatud maailma lähemalt tundma. Sellega seostub perspektiivimuutus – rohkem on tähelepanu väikestele asjadele, mida peegeldab näiteks haiku kindel juurdumine meie luules, aga ka muud elukildude luulendamise vormid. Seitsmekümnendatel aastatel kahaneb ka ajaline kaugus ja diferentseerub, jaotub selgesti lähedasekskaugeks sotsiaalne ruum. Kui kuuekümnendate aastate algul luuletajatele ei paku eriti huvi sugulusvahekorrad, siis nüüd on rahvusliku ühtekuulumise tunnetuse kõrval väga oluliseks saanud sugulus- ja peretunne. Loeme selle pilguga näiteks Runneli “Punaste õhtute purpurit”, Merilaasi “Antud ja võetud” ja Ellen Niidu seitsmekümnendate aastate luuletusi. Gloobuse asemel vaatavad luuletajad nüüd rohkem Eesti kaarti:
Juhan Viiding: Söögitoa seinal on Eestimaa kaart
Viivi Luik: Minu pääluu sisse uuristati Eesti kaart
Olevikuhetkes ja lähiümbruses on luuletaja suutlikum märkama ja fikseerima keerulisemaid ja hapramaid seoseid, mis Suure Aja voos ei suuda tõdeneda ja teadvustuda:
Mats Traat:
Õit sa otsid, ent leiad rahu
lehekahust, tardunud rohust.
Sõuad, jõuad eemale ohust,
nüüd ahk sinu sisse ei mahu.
– Meeleolu, mis juba on liikunud joovastusest ahistuseni, langeb veelgi. Selle langemise vastu püütakse juba järjekindlalt midagi ette võtta, otsitakse lohutust. Kõikumine ahistuse ja ekstaasi vahel asendub kõikumisega meeleheite ja leppimise (kirgastumise) vahel. Mõlemad äärmused süvenevad praeguseks peaaegu maksimumini. Meeleheite põhjani ulatuvad Hando Runnel, Viivi Luik, Kersti Merilaas, leppimist-kirgastumist leian mina näiteks Merilaasi “Antud ja võetud” luuletustes ja Viidingu “Elulootuses”. See leppimine maailmaga, mille valusid ja vaevu selgelt ja salgamata tunnistatakse, otsimata lohutust ekstaasis või illusioonides, sattumata lüürilisse pessimismi või künismi, on kõige ilusamaid asju, mida luulest üldse leida võib. Eks sellepärast tsiteerin paar katket.
Mängib veel tuul siin
leinalise vinaga,
kuni tulease
kattub käolinaga,
kuni langeb lepitus
üle mu juuste,
kuni siia kingule
kasvab kümme kuuske…
(Merilaas)
Jaa – mida ütlevad need, kes ei räägi? Seda kuuleb
vaikija suust. Kas siis inimkõnet ei jäägi? Uued lehed maailma puust.
(Viiding)
– Loobutakse oraatori ja varsti ka šamaani rollist, võtmata aktiivse sekkuja-tegutseja rolli. Luuletaja on vaatleja-mõtiskleja, seega endiselt argielust, olmest eemal. Kui ta sellega tegeleb, siis ironiseerib (Jõerüüt). Aina enam rõhutab aga luuletaja inimlikkust – nõrkus, ekslikkus, isegi abitus. Näib, et inimeste saatuseühtsuse tunnetus on luules viimase ajani aina kasvanud, omandades puhuti valulisi noote.
Runnel:
Kas igal on oma surm,
või on ta üks ühine…
– Distants luuletaja ja tema “lüürilise kangelase” vahel väheneb jätkuvalt, ühtlasi diferentseerudes. Suhtumine endasse, oma minasse saab oluliseks, eriti palju tegeleb sellega Viiding, kelle luules on kohati tõelist mediteerimist “mina” üle. Selle minalähedusega koos käib muidugi intiimse ja personaalse tulemine luulesse. Nimetan Ellen Niidu kodulüürikat kogust “Vee peal käija”, Ene Mihkelsoni tsüklit “Kodu müümine” kogust “Tuhased tiivad'”, Doris Kareva ja Juhan Viidingu dialoogi, mille üksiknäitena pakun Viidingu “Ööliblikas, su tung on imeline” (“Ma olin Jüri Üdi”) koos Kareva “Pihtimisega” (“Ööpildid”). Mingi absoluutse siiruse või pihtimuslikkuseni, nagu on puhuti näiteks Vaino Vahingu proosa, meie luule ei jõua või jõuab ainult haruharva (Paul-Eerik Rummo viimased avaldatud luuletused).
– Sõnastuses asutakse otsima uusi teid, mis paremini sobiksid oraatorlikkusest ja šamanismist eemalduvale ja analüüsivale luulelaadile. Kõige paremini näib siin sobivat vastavalt teisendatud vabavärss (Paul-Eerik Rummo “Saatja aadress”, Jaan Kaplinski ja Ene Mihkelson) ja vemmalvärss (Hando Runnel), viimane küllap ka selletõttu, et on vaba “kõrge luule” pärandusest. Vastupidi Priimäele arvan, et kuigi kõrget luulet meil enam oluliselt ei tehta, säilib küll taustana kõrge ja madala vastandus, mida saab kasutada poeetilisteks efektideks, mille suur meister on Andres Ehin, mida aga on ohtralt ka Hando Runnelil ja Juhan Viidingul.
Luule laululisus aga püsib, kuigi rütmid muutuvad keerulisemaks ja vahelduvamaks ning pause tekib rohkem kui varasemal ühtlaselt-pulseerivalt voolanud luulel. Seitsmekümnendatel aastatel leiavad luule ja muusika meil teineteist õieti esimest korda tõeliselt, luulet hakatakse laulma.
– Luuletekstide pikkus näib kahanevat, kuna killuluulet ilmub rohkem, kasvõi juba nimetatud haikude näol. Tuleb tõdeda kerget konvergentsi Kaug-Ida luulega, on siis tegemist kaudmõjude, hingesuguluse või mõlematega ühtekokku.
– Kujundite vallas jääb tagaplaanile nende vabaduse ja julguse rõhutamine (nagu ei rõhutata ka enam vabavärsi vabadust ja riimi leidlikkust. Ollakse tagasihoidlikumad kui varem. Virtuoossus küll säilib, kuid pulbitsev, variatsioonirohke ja variatsioonirõõmus virtuoossus (Kross, Rummo, Alliksaar) asendub minimaalsema, sõna rõhutava ja seetõttu tihti sõnamängulise virtuoossusega (Viiding, Runnel, Ehin).
– Luule dünaamilisus taandub ja asendub puhuti staatilisusega, staatiliste piltide ja mõlgutustega (Kaplinski, Mihkelson).
– Tõsimeelsuse kõrval ilmub luulesse palju naljatlevat, mänglevat, valdavalt aga on naljatlevad luuletajad klassikalises tõekuulutajate narride rollis (Viiding, Runnel). Tõsimeelsuse pikk ainuvalitsus meil, mida minu meelest ei kõiguta Alliksaare hilinemisega trükki jõudnud luule, saab esimese tõsise hoobi Andres Ehini “Hunditammega” 1967 – see sisaldab küll ka hoopis varasemaid luuletusi.
– Ekstravertsuse
