ei ole. Moodsaks (modernseks) nimetame Rimbaud’ fraasile mõeldes tavaliselt luulet, mis on vaba teatavatest kitsendustest, nii et kujundi väljenduspool, võrdluspind, see, millega midagi võrreldakse, saab automaatseks ja avardub määratult (kuigi me ei pääse ka ütlemast, mis see midagi on). Prantsuse moodne luule on moodne vastureaktsioonina klassitsismile. Klassitsism taandas luule retoorikaks ja tema jäikusest ei suutnud lahti rabelda esimese põlve romantikud Victor Hugo, Alfred de Musset, Alphonse de Lamartine ega teinegi põlvkond, kui loeme sinna näiteks Théodore de Banville’i ja poolenisti isegi Charles Baudelaire’i. Prantslased on kord isegi väitnud, et olevat ime asi, missugusest hiireaugust Baudelaire kõige tiibadega läbi pugeda suutis.
Traditsioon oli nii ränk, et sellega on prantsuse luule heidelnud peaaegu tänini. Prantsuse luule kodifitseeriti klassitsistide poolt sedavõrd põhjalikult, et aja edenedes muutus luuleilm ikka enam omaette retooriliseks õhulossiks ja prantsuse vaimuinimesele nii palju ängistust toonud XIX sajandil pidi see lõhe nende mõlema, luule ja elu vahel olema eriti valus. Pole juhus, et klassitsismivastased reaktsioonid vallandusid erilise jõuga pärast revolutsiooniliikumiste allasurumist: Bourbonide restauratsioon on esiromantikute ämmaemand, Baudelaire’i ei saa mõista 1848. aasta ja Napoléon Väikeseta, Rimbaud’ nõiaanne lõkatas pärast Kommuuni kägistamist.
Mida see tähendab meile siin Eestis? Kõigepealt vast seda, et prantsuse modernism ja see, mida meie omas luules modernismiks nimetame, on eri asjad juba ajaloolise ja kultuuriloolise tausta tõttu. Et ma ei taha laskuda lausa kirjanduslukku, jätame mängust välja inglise, saksa ja teiste maade uue luule, kus igal pool sisaldub prantsuse luulega analoogilisi, vahel otse selle mõjul sündinud murrujooni. (Ja nagu ajaloos, on luulelooski omad vastuoksused. Väga erinevas eesti ja prantsuse romantismis hakkab selguma suuremaid sarnasjooni, kui vaid neisse süveneme.)
Missugune oli meie luule üldpilt sajandivahetuseks?
Regivärss oli surnud, vähemalt elava luulena ja nende jaoks, kes seda luulet tegid. Surnud olid Koidula, Kreutzwald, Veske, kes saksa järelromantika keele ja meele meile olid toonud, andes oma töö õnnestumisega järgmistele värsistajatele valmisvormid kätte. Järgnes see, millest parima pildi annab Auguste Kaarna koostatud esindusantoloogia “Eesti luuleilm”. Eesti luuleilma kokkuvõtja on taotlenud koondada raamatusse, mis ilmus selsamal 1913. aastal, kui lõppes vallavaese Juhan Liivi agoonia, “enamasti kõik paremad algupäralised luuletööd…”. (Juhan Liivilt on seal tosin luuletust, kaugelt vähem kui näiteks Andres Alverilt, Elise Aunalt või Ed. Wöhrmannilt.)
“Eesti luuleilm” näitab, kui kiiresti kulus läbi ja mandus Kreutzwaldi-Koidula Saksast kohaldatud luulelaad. Eesti luuleilm oli kohutavalt ahas, ühel pool pigistavad riimid, teisel kujutluste piiratus. Polnud Malherbe’i või Boileau’d, kes andnuksid reeglid, ja ometi olid reeglid varjatult olemas, kõik järgisid neid. Ärkamisaja pärapoeesia tiirleb nagu orav saksa Lied’ilt laenatud rattas, saamata sealt enam välja. Kas kirjutajate andetus? Vaevalt ainult seda. Küllap on süüdi nii eeskuju ise kui eeskuju võtja ja aju vaim, mis oli tõstnud saksa luule muude saksuste kõrval kadestatavaks etaloniks, millega maarahvas mõõtis oma mahajäämust või järelejõudmist maailma parematele näi distele. Ja üks kurvemaid tõiku on, et tahestahtmata jäljendades just saksa kodust (kui mitte öelda kolkalikku) lüürikat, mille taust on omalt poolt saksa rahvalaul, seisab Eesti sajandivahetuse luuleilm eemal aja hädadest ja tõdedest. Võime kogeda, et ka noorukeses eesti luules leidub midagi klassitsismisündroomi taolist, mille prantsuse kujust eespool juttu oli.
Meenutame veel kord: Prantsusmaal vastandus modernism klassitsismile kaasaegsusena. Kui analoogiat meile laiendada, jääb minu meelest üle vaid lugeda esimeseks modernistiks eesti luules Alatskivi vallavaene Juhan Liiv. Võrdlusi edasi võrreldes mööngem, et võrreldavad on ka isikud. Narkomaan Baudelaire, meeltesegadusest (dérègle ment de tous les sens) kuulutav hulkur Rimbaud, meie hull vallavaene… Ülitundlikkuse kokkupõrge sajandivahetuse jälgi tõelusega lõi neisse inimestesse nood ravimatud haavad. Ent neil jätkus visadust või viha kas või end tükkideks rebides minna läbi hiireaugu, kust teised välja ei pääsenud. Usun, et näiteks Baudelaire’i, Rimbaud’ ja Liivi kujundistiku võrdlus annaks mõndagi tolle aja ilma ja inimeste mõistmiseks. Esimese analoogiana turgatab meelde Baudelaire’i luuletus laevatekil abitult paterdavast laulikust-albatrossist ja Liivi kujutus oma luule haige tiivaga linnust.
Kui Rimbaud’ anne lõi lõkkele Pariisi Kommuuni ja selle hävitamist läbi elades, siis sajandivahetuse Eesti elas läbi ärkamisaja majandus- ja kultuuritõusule järgnenud reaktsiooni: suured unistused ja püüded olid luhtunud, asemele oli tulnud venestussurve ja väiklane intrigeerimine. Midagi paremat oli nähtud, aimatud, midagi paremat oleks lubanud terve mõistus, ent ees oli pimedus ja nõmedus: Balti erikorra jäänused, tsaaribürokraatia. See oli aeg, kus tõeliselt sai heliseda vaid mõrane kell, sest puhas hõbehääleke olnuks võlts.
Eks see ole olemise
väetisuse tunnistaja!
Oh, maailm on õrnalt koos,
palju haiget ajaloo
Meil on siiski tavaks nimetada modernseks “moodsat luulet”. Umbes nii, nagu moodne on see kleit, mis vastab Pariisi suunitletud moele, on “moodne luule” niisugune, mida tehakse “keskustes”. See eeldab kindlat kultuurilist maailmapilti: on keskus (või paar keskust) ja sellest kontsentriliselt kauguvad ääremaad või provintsid või kuidas neid nimetada. Keskus loob otsekui uusi põhimõtteid, uusi aksiomaatikaid, üldreegleid, ääremaad peavad need omaks võtma, muidu ei saa neid lugeda kultuurseteks.
Meie XIX sajand andis maarahva parematele poegadele esialgu kultuurimaailma, kus keskuseks oli saks oma laulu, luule, keele ja elulaadiga, ääremaaks küla ja mats, kes ärksamini või loiumalt keskust matkis. Tõestamaks, et meiegi oleme rahvas, lõime oma eepose, oma laulupeod, oma koorilaulud, oma lustmängud, ja neid luues unustasime oma rahvalaulud. Ent esimene omakultuuriidüll oli üürike. Ühelt poolt õõnestas selle juuretuks karm tõelus – majanduslised ja poliitilised olud, teiselt poolt hakati tasapisi taipamn, et ka kultura-ilmas saksa keel ja meel mitte ainumad ei ole. Palju uut saadi Vene kaudu, kust meile Pobedonostsevi pühitsetud uhteveega ka laps kaela valati. Siis avastasid nooremad mehed, et on olemas Prantsuse, Soome, Inglise ja Itaalia ning et Saksaski pole kõige ausam see, mida kadakad aus peavad. Noored eestlased avastasid Euroopa. Nende loosungit “Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks” annab mitmeti tõlgendada nagu kõiki loosungeid. Õieti on selles loosungis juba varjul Euroopasse pürgimise kaksipidisus.
Inimesele on loomupärane, et ta ei tõmba oma kultuuriilmale, sellele, mis teda huvitab ja mis talle oluline tundub, piire ette, vaid piirid kujunevad ise, need seab inimeste ja informatsiooni liikumise ulatus. Postitõlla ajal olid kultuuripiirid ahtamad kui raudteede, kapitali ekspordi ja kõigi maade proletaarlaste ühinemise ajal. Veidi hilinenult liitus Lääne-Euroopaga Ida-Euroopa. Niisugune kultuurilise vaatepiiri laienemine pidi kaasa tooma ka suure väärtuste ümberhindamise. Munamägi ei olnud äkki enam pilve piir, Schiller suurim luuletaja, saksa keel hariduse võrdkuju ja mis kõik veel.
Luule on ühelt poolt kunstkäsitöö, teiselt poolt midagi, mis raskel ajal aitab inimesel elada. Kunstkäsitööle on oluline õppida kõikjalt, kust õppida annab. Ega käsitöölised muiste ilmaaegu rännanud, ega ilmaaegu tuldud suurte meistrite juurde ametit õppima kaugelt ja lähedalt. Ja loomulik on ka, et suurte prantslaste ja teiste juurde õppima mindi ja neilt mõndagi õpiti. Käsitöö õppija aga hakkab peale õpipoisina. Seda ei tohi unustada.
Kui kuulutame, et tahame eurooplasteks saada, ja seda ka teostama asume, tuleb koos Euroopa töövõtete ja muu ametitarkusega üle võtta ka Euroopa mõõdupuud. Sest kui läheme Pariisi rätsepaks õppima, hinnatakse meie rätsepakunsti Pariisi taseme järgi. Hõlpus on muidugi rätsepal Pariisis omandatud nipet-näpet oma külas maailma parimate näidiste vääriliseks kiita. Eks prantsuse sellid ole kaugematel maadel küllalt meistrit mänginud. Aga võttes omaks usu, et kui meie lääneorientatsioonlaste looming,
