Võimaluste võimalikkus. Jaan Kaplinski
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Võimaluste võimalikkus - Jaan Kaplinski страница 12
Ma ei usu hoopiski, et asi on praegu nii hull, pigem vastupidi, vaatan meie luule praegusele seisule optimistlikult, olles Sirje Kiiniga ligilähedaselt ühel arvamisel, muide ka selles, et luule ei uuene praegu mitte sedavõrd noorte annete pealetulekuga, vaid vanade ja kõige vanemate autorite loomingu teisenemise kaudu. Kuid on hea, kui seltskonda vahetevahel hoiatatakse oma mängust liiga õhinasse sattumast. Linnar Priimäe radikaalne kahtlus paneb meid küsima: Aga äkki siiski? kuigi tema pretensioonikus ja pealiskaudsus ei lase teda tõsiselt võtta. Olgu tema eksimine meenutuseks luuletajatele ja luulekriitikutele, et ka tema võib, et meie kõik võime (ka kollektiivselt) eksida.
Nüüd aga teen veel ühe pöörde ja üritan ka ise anda pildi meie luule viimase veerandsajandi arenemiskäigust – parasjagu nii kaua olen selles ka ise osaline olnud – ning püüan tõmmata mõned, paratamatult impressionistlikud koordinaadid poeetilisse ruumi. Püüan öeldut illustreerida, vahel üldväiteid asendada tähendusrikaste tsitaatidega.
Kõigepealt ajast. Ma ei poolda tavapärast-käepärast mehhaanilist jaotust – kuuekümnendad, seitsmekümnendad ja kaheksakümnendad aastad. Eksperimendina võime dekaadide piirjooned panna näiteks 1955–1965, 1965–1975 ja 1975–1985 ja tulemus on isegi parem, eriti kui arvestame eelnevat kümnendit 1945–1955. Tollal kehtinud kaanonid hakkavad murenema ja asenduma uutega just 50ndate aastate keskpaiku, kus ilmub välja mitmeid seni tundmata või vähe tuntud luuletajaid. Neid ühendab laad, mida võiks siin kõige paremini iseloomustada mõni tema tähtteos, olgu see siin Jaan Krossi “Maailma avastamine”, milles on küllaga ajale iseloomulikku.
Piirid avarduvad, kaovad, maailm on silmapiirini lahti, inimene saab minna, kuhu süda kutsub. Meri, siin vabaduse ja igatsuse sümbol, on tema ees lahti. Maailm tervikuna on talle avatud Eestimaa kaalikapõllust Aafrika kräsupäiste paganateni. Niisugune unaninism on suurte sotsiaalsete tõusude ajale iseloomulik.
Krossile sekundeerib noor Paul-Eerik Rummo, kelle 1962 ilmunud “Ankruhiivaja” kannab samamoodi süm boolset pealkirja. Ja luulekogu alguses (luuletuses “Al gused”) kordab ta:
Meri, oi rohe-roheline
meri, oi ime-imeline
meri, oi võlu-võluline
meri.
Paul-Eerik Rummo kõrglooming aga annab näo juba järgmisele perioodile või algperioodile, mis algab 1960ndate aastate keskpaiku. Eelmisest perioodist säilib unaninism: “Me hoiame nõnda ühte…” või “Kõik üksainus suur pere…”. Ent piiride kaotamise ja ületamise entusiasmi kõrvale ja asemele ilmub arusaam piiride vältimatust olemasolust ja senine eksalteeritult optimistlik maailm asendub tõsisema, puhuti traagilisegagi. “Hamleti lauludes” ei ole meri enam võlu-võluline, vaid temas on varjatud oht ja ähvardus rannalolijatele. Torm võib ilmselt taas puhkeda, lõike hein armastajate jalgu lõigata. Selle ohtliku mere rannal seisab noor õilis luuletaja, valmis laste ja armastajate kaitseks mõõka tõmbama. Mis teda kannab ja aitab, on ühistunne sõpradega, kodumaaga, maastikugagi (“Olla maastik…”). Ning laulu hoog, lauluekstaas ise. See lauluekstaas on Paul-Eerik Rummo erakordne panus meie uude luulesse, midagi, millega ühelt poolt haakub tunane arbujate laulikuheroism (selle taastab muide tähendusrikkalt Betti Alver, kelle esimesed pärast pikki vaikimist kirjutatud luuletused kannavad aastanumbrit 1964), teiselt poolt aga kasvavad selle lauluhoo võlus järgnevad luuletajad. Lauluhoog peab aitama vastu seista ka piiride, seinte, konventsioonide, argipäeva ahistusele, peab aitama toamööblil tantsida, kartuliidudel läbi lagede kasvada. Manamise jõu saavutab Rummo seal, kus ta näiteks sõnab oma maja batüskaafiks süvamerre. Aga paneme tähele, ka lauluhool on piirid:
suubub, ah, sumbub see hoog umbsesse preservatiivi.
Seal, kus Rummo tegi pausi, tuli juba sihikindla manajana välja Jaan Kaplinski oma teise koguga “Tolmust ja värvidest”. Ta söandab praegu tunnistada, et seda kogu kannab otsast lõpuni enda väljamanamine piiridest, mis küll ennekõike on isiksuse piirid. Iseloomulikud on näiteks read:
Viivuks katkevad rauad
seisad kesk vulavat vett
ümber avatud hauad
randmeil plaatinast kett
Manamine, enda šamanistlik lovessesõnamine annab ainult ajutise ülenduse ja pärast ülendust tuleb nii šamaanil kui laulikul ahastus. Kaplinskil avaldub see näiteks kogu lõpuluuletuses “Ei ole lohutust” tõdemusena, et oleme nagu peegelpildid peeglis oma lamedas maailmas kinni ja kuigi kõrval on tõeline avar ruum, ei pääse me sinna.
Üldiselt paistavad kuuekümnendad aastad (ei pääse ma ise ka selle väljendi kasutamisest!) silma luule arenemise erakordse kiirusega, kui mõelda sellele, et peaaegu kogu Paul-Eerik Rummo avaldatud looming on pärit siit ja et kümnendi lõpul jõuavad trükki juba hoopis teiste suundurnuste kandjad Andres Ehin ja Johnny B. Isotamm. Niisiis võiks perioodiks võtta ka pikema aja viiekümnendate aastate keskpaigast kuuekümnendate lõpuni.
Kellele Krossi luule lähedane pole, võiks võtta perioodi algusaega iseloomustama Kersti Merilaasi “Kevadised koplid” nimiluuletuse, kus leiame sama piiride kaotamise, suletusest avatusse sattumise joovastuse. Üldse näib Merilaas mulle meie uuema luuleilma seisundi ja meeleolu väga tundliku peegeldajana. Temast selletõttu veel edaspidigi.
Meie luuleilma umbes 1955–1970 kõlbaksid minu meelest iseloomustama niisugused tunnused:
– Siirdumine kitsamast luuleilmast avaramasse, mida algul tõlgendatakse piiratuse asendumisena piiramatusega. See kajastub kirjeldatava aja ja ruumi laienemises globaalse ja kosmiliseni, sotsiaalses mõttes inimkonnani.
– Meeleolu tõusust perioodi algul oli juttu, perioodi lõpul annab tunda tema langus, ta ei ole aga kunagi neutraalne.
– Luuletaja roll. Alguses on ta valdavalt oraator, suurte ja selgete tõdede kirglik kuulutaja, hiljem šamaan, manaja. Igal juhul eristub luuletaja kummaski rollis argiinimesest nagu tema meeleolugi argisest.
– Distants autori isiku ja tema “lüürilise kangelase” vahel väheneb tunduvalt, jääb aga luule oraatorlikkuse või šamaanlikkuse tõttu siiski püsima.
– Sõnastuses (jäägu see üldine termin siin eritlemata) saab esialgu mõjuvamaks oraatorlik riimitud värss (Krossi “Söerikastaja”), siis juba päris vabavärss, mille vabaduse eest (taas piiride kaotamine!) peetakse kirglikku sõda. Hiljem hakkab tänu Paul-Eerik Rummole luule, on ta siis riimis või riimita, muutuma selgesti laululiseks, musikaalseks (need ei ole alati sugugi üks ja sama).
– Luuletekstide pikkus on keskmine või üle selle.
– Kujundites avastatakse uut ja üllatavat, rõhutatakse vabadust ja julgust (näiteks võrdlused, metafoorid Krossil), aga üldse kõike valitut: vabavärss on tõesti vaba, riimid eriti tugevad (Krossi “Irax”).
– Luule on valdavalt dünaamiline: vabadus on vabanemine, maailma avarus on maailma avastamine.
– Luule on valdavalt tõsimeelne, mis tuleb juba tema missiooniteadlikkusest ja oraatorlikkusest. On küll satiiri, vähem aga irooniat ja peaaegu puudub huumor.
– Luule on valdavalt ekstravertne, introvertsuski võtab apologeetilisi jooni, rõhutatakse õigust hingeelule. Veel hiljemgi ilmunud Kaplinski “Tolmust ja värvidest” on introvertsus maskeerunud ekstravertsuseks.
– Luule ei otsi uusi kogemusi ja tõdesid, vaid kuulutab ja seletab