Olesk Sirje
Sõprade kirjad on su poole teel. Jaan Kaplinski ja Hellar Grabbi kirjavahetus 1965-1991
Saateks ja selgituseks
Käesolev raamat võlgneb oma olemasolu eest kõige rohkem tänu Hellar Grabbile. Tema arhiivis oli põhiosas olemas selle kirjavahetuse käsikiri – s.t Jaan Kaplinski kirjad Grabbile Washingtoni ja Grabbi kirjade masinakirjakoopiad, mida ta kogenud kirjavahetajana säilitas, et oma arvukates kirjavahetustes ka ise orienteeruda. Grabbi kirjutas paljudega Eestis, kuid just kirjavahetus Jaan Kaplinskiga oli üks kauemini kestnutest ja sisukamatest. On ilmne, et kõik kunagi saadetud ja saadud kirjad ei ole säilinud, kuid kaod ei ole ülesaamatult suured.
Kui Janika Kronberg oli kirjad Washingtonist Tartusse toonud, võeti need Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis arvele (reg 2012/172). Jaan Kaplinski luges kirjavahetuse läbi, leidis ka oma paberite hulgast mõne asjassepuutuva kirja ja foto ning lubas lahkelt kõik selle avaldada, lisades arvukalt kommentaare. Kommentaare ja täiendusi lisas töö käigus ka Hellar Grabbi. Tema arhiivist saime hiljem väärtuslikku lisa ka raamatu illustreerimisel.
Autorite soovil on nende kirjaviis jäänud publikatsioonis muutmatuks. Meie veendumusel see ei sega lugemist, kuid annab edasi kirjade spetsiifikat, kirjutajate tolle hetke keelelisi arusaamu ja kirjutamise spontaanset hoogu.
Täname südamest Hellar Grabbi ja Jaan Kaplinskit loa eest kirjad avaldada ning Janika Kronbergi, Mart Oravat ja Kaare Kolbret sellele kaasa aitamise eest.
Jaan Kaplinski
Sõprade kirjad on su poole teel
Andke mulle aega aega
iga asi on küsimärk kaktused
kasvatavad noori pehmeid okkaid
sõbrad saadavad raamatuid unenägudest ja indiaanlastest
Nii kirjutasin 1967. paiku, mõeldes kõigepäält Hellar Grabbile, kes oli mulle juba saatnud õige mitmeid pakke raamatuid. Millest suur osa tõesti olid indiaanlaste raamatud, kuigi üpris teist laadi kui nood, mis huvitasid omal ajal Joosep Tootsi. Aga huvi indiaanlaste juttude vastu on ilmselt midagi, mis kestab põlvest põlve, kuigi sümpaatiad võivad pöörduda Kentuki Lõvist punanahkade poole. Raamatuid unenägudest. Jah, vähemalt C. G. Jungi autobiograafia tuleb meelde.
Kuidas see kirja-, raamatu- ja mõttevahetus õieti algas? Vahemeesteks olid minu mäletada kaks nüüdseks siit ilmast lahkunud inimest – füüsik Harry Õiglane ja lüürik Andres Ehin, üks mu ülikooliaja esimesi sõpru. Seda kinnitab ka Hellar, kes on asjast kirjutanud Andres Ehini mälestusraamatus. Õiglasega sai kontakti eesti soost füüsik Rein Silberberg Ühendriikidest. Õiglane rääkis sellest Andresele. Ja Andres kirjutas Hellarile. Ja rääkis minule. Ja siis kirjutasin mina Hellarile. Andres sõitis Siberisse, meie Hellariga jäime kirjutama.
Oli see siis nii või natuke teisiti, pole ehk väga oluline. Infovahetus ise on olulisem. Ja see on tänu alles hoitud kirjadele väga hästi dokumenteeritud enam-vähem algusest lõpuni. Kui raamatuid läks pikal ja keerulisel teel mõnigi kord kaduma – ja mõnigi võis kaduda mõne Tallinna raamatukogu spetsfondi – siis ma ei mäleta, et kirju oleks kaduma läinud. Küll läks kaduma kirjavahetuse privaatsus, sest olen KGB paberitest leidnud päris põhjaliku ülevaate oma kirjapartneritest ja kirjade sisustki. Aga seda, et kirju pikal teel loevad ka teised silmad, me teadsime. Ja jõudumööda arvestasime. Isegi sel moel, et kirjutasin vahel Hellarile nagu tõeline nõukogude inimene ja Ameerika imperialistide veendunud vastane. Ettevaatamatult olin sellest oma nõukogude-inimese-mängimisest mõnele tuttavale rääkinud. Ning nende kaudu jõudis see ka valvajate kõrvu. Leidsin oma KGB väljasõidu-toimikust ka märkuse, et J. K. on H. G. – ga kokku leppinud, et paneb oma kirjadesse riigitruudust… Muidugi, ei Hellar ega mina pidanud palju mõnede väliseesti selts- või ringkondade totalitaristlikust antitotalitarismist, mis aksiomaatiliselt eeldas, et kommunistide võimu aluses Eestis ei saa olla midagi hääd, ja kõik siin kirjutatu ja ilmunu pole muud kui punane või äärmisel juhul roosa propaganda. Muidugi on siis N Eesti kirjanikud Kremli äraostetud käsilased. Jne. Antikommunism võib olla sama totter kui nõukogude kroonu-kommunism.
Hellar ja mitmed mu teised noorema põlve tuttavad teispool raudeesriiet niimoodi totalitaarselt ei mõelnud ja püüdsid põhjalikult ning eelarvamusteta saada pildi siinsest kultuurielust, mis hakkas virguma talveunest 1950. aastate teisel poolel. Seda virgumist – Krossi, Niidu, Kaalepi, ka Uno Lahe tekste loeti ja neid püüti hinnata omas kontekstis, mida samuti püüti mõista. Igatahes äratasid need esimesed pääsukesed Eestis lootust, et kevad pole kaugel. Meie, kassetipõlvkonnaks kutsutute lavaleastumine näis seda omalt poolt kinnitavat.
Minu lapsepõlve lõpp langes õnnelikult kokku ajaga, mida nimetatakse ka Hruštšovi sula-ajaks. Stalinismiga, terrorirežiimiga tehti lõpp, kuigi kommunism jäi riigiusuks ja katsed kommunistlikust leerist lahkuda, nagu tehti Ungaris 1956, lõpetati jõhkralt. Mäletan neid päevi hästi: istusime emaga raadio juures, kuulates Ameerika Häält ja Vaba Euroopat poola keeles – poolakeelseid saateid ei segatud. Sain midagi aru, mõne päeva pärast juba hoopis rohkem. Sellest ajast on meeles sõnapaar czołgi radzieckie – Nõukogude tankid… Kirjutasin siis juba luuletusi, mõned neist olid väga selgesõnaliselt protestivaimulised. Mäletan vaid üksikuid ridu, näiteks niisuguseid:
– vaba Ungari veri voolab,
pehkind kirstulaudade raginat
kostab Saksamaalt ja Poolast.
Õnneks sellised tekstid kroonuametnike kätte ei jõudnud. Muidu oleks mul võinud väga halvasti minna. Aga, jällegi õnneks, olin oma luuletamisega väga üksi, minu klassis teisi huvilisi ei olnud. Elasin kõik üksi läbi ja valasin oma lootuse ja raevu põrandaalustesse luuletustesse.
Ungari ülestõusu mahasurumine näitas meile, kus on vabaduse piirid. Kuid vabadust jäi siiski ka järele. 1954–55 olime saanud kontakti Läände pagenud sugulaste ja sõpradega. Hakkasid tulema kirjad, pakid ning ka raamatud. Raudeesriidesse tekkisid praod, luugikesed. Hakkasime elama kahes maailmas. Vanem põlvkond muidugi elas edasi kadunud vabariigi tões ja vaimus, meie, nooremad, integreerusime mingil moel Läänega. Mis minule tähendas nii välis-Eestit kui vaba Euroopat-Ameerikat. Hakkasin innuga õppima prantsuse keelt, mille alused olin saanud emalt, poola keelt, inglise keelt. Arvasin, et pean N Liidust ära minema, ära saama. Ning et sääl, Läänes võiksin ehk leida tööd ja leiba vene keele ja kirjanduse õpetajana. Lugesin usinasti vene kirjandust. Teisalt jõudsin esimest korda ka selle eesti luuleni, mis tõesti huvitas ja vaimustas. Ühelt poolt arbujate luuletused eestiaegsetes Loomingutes, teiselt poolt, otsekui nende loomuliku jätkuna, Kangro, Lepik, Kolk, Laaban ja paljud teised. Vanaema tädipoeg Arvo Mägi saatis mulle väikese pagulasluule antoloogia masinakirjas õhukestel paberilehtedel. Osa neist luuletustest jäi pähe. Huvitas, vaimustas, mõjutasinspireeris. Parem, tõeline luule oli üks, olgu siin või sääl kirjutatud. Hoolimata siinsetest kroonuideoloogidest ja korravalvuritest või säälsetest totalitaristlikest antikommunistidest sündis jälle üks eesti kirjandus, üks eesti kultuur. Paguluses oli jätkatud siinset kolmekümnendate aastate joont, mida kergelt modifitseeris uuemate suundade mõju. Sürrealismi, assotsiatiivse luule jooni on Lepikul, täiesti uue aja laadis kirjutab Laaban. Eesti luules jätkub osalt samuti endine, eestiaegne laad, kuid ehk veel jõulisemalt kui paguluses tungib sisse uuem ja modernsem. Laaban leiab Eestis hoopis agaramaid lugejaid ja õpilasi kui Läänes. Nii sünnib siin juba kuuekümnendate alguses süntees vanast ja uuest, arbujalikust klassitsismist ja moodsamast väljendusest, peaaegu et sürrealismist.
Siin ei saanud me muidugi kirjutada kõike, mida mõtlesime, vähemalt otsesõnu mitte. Kuid paljut saime kirjutada ja paljule mitmel viisil vihjata. Ja kes mõista tahtis, mõistis ka vihjeid. Selleks oli vaja teadmisi, kuid ennekõike huvi, valmisolekut ülesaamiseks okupatsiooni, anneksiooni ja repressiooni traumadest. Väga paljud Läände pagenud-pääsenud eestlased ei olnud valmis. Nad suutsid edasi elada vaid, kandes endaga kadunud Eestit,
