kujul nagu see trükist välja tuli, rahul ei ole, siis ega see pole uudis. Vahest mõtlen, et kas ongi üldse õige tõsiselt arvustada kodumaal trükitud asju (kas nägid juhtumisi Arno Vihalemma huumoritoonis pikka arvustust esimese kasseti kohta?)10,sest see on ju poolik selektsioon. Kuid arvan siiski, et on ja kavatsen seda teha. Mis Sina arvad? Näiteks pole näinud Alliksaare luulet, kes olevat päris tugeva tasemega. Nii et ega me siin nii optimistlikud perspektiivide suhtes küll ei ole. Kui vahest üht-teist me mõtetest tsiteerit on, siis on see läbi kahekordse kõverpeegli. Sest esiteks väänavad emigrantlikud (paras sõna!) ajakirjanikud ära, et neid, kes siiski huvi kodumaal tehtava vastu tunnevad, teistele väliseestlastele lollidena näidata.
Hellar ja Irja Grabbi poegade Indreku ja Kristjaniga 1965. aastal. Hellar Grabbi arhiiv.
Vaadates “Noorus” 2/65, lk. 11 Su kommentaare enda kohta, siis tuli mulle pähe uuesti asi, mis mu südant vaevanud on. Nimelt Andres küsis mult juba tüki aja eest, et kas saaksin saata Antillide luulet originaalis, kuna seal teil selle tõlkimine käsil. Selle kandi luule oli mulle valge laik poeetilisel kaardil ja mees, kes seda mulle otsida lubas, ei täitnud oma lubadust. Nii et ka mina ei ole oma lubadust täitnud ja Antillide luulet saatnud. Vahepeal olen lugend, et see tõlkekogu vist juba valmis saamas?11 Kui veel olete huvitatud, siis kirjuta kohe ja konkreetsemalt, mis teil veel puudus ja ma luban kohe saata. Kuid praegu ma muidu otsima ei hakka, sest vist hilja ja aega vähe mul kah. Küll panen Sulle posti pool Saareste sõnaraamatut, lisaks kaks ingliskeelset romaani, paperbackina. Pärast saadan lisaks veel teised Saareste vihikud, mis seni ilmunud ja kui viimased paar vihikut, mis seni ilmumata, ka välja selle aasta kestes tulevad, siis ka need. Võibolla Sul on juba see mõisteline sõnaraamat, eks siis anna mõnele teisele kirjamehele. Need ingliskeelsed romaanid olid mul Andrese jaoks, kuid läkitan need nüüd sulle, mis nad siin ikka hallitavad. Mis Sa muidu tahaksid raamatute osas saada? Mainid, et oled huvitatud zenbudhismist. Kas soovid sellest valdkonnast raamatuid? Ma ei tea, missugused seal kättesaadaval on. Kirjuta aga, mis raamatud sind huvitaks. Ega mul nende saatmine ülejõu ei käi, paperback väljaanded väga odavad ja Saareste sõnaraamatu kirjastajaga mul kauaaegne kontakt. Ära nüüd ka mõtle, et ma järsku Su kirja selliselt tõlgitsesin, et tahad raamatuid saada. Olingi veidi üllatunud, et sa seda maininud ei olnudki. Mina näiteks kirjutan kohe, et tahaks saada kõike huvitavat, mis Eestis ilmub. Eks sa ise tea, mis väärib saatmist. Miks kord Sirbis ja Vasaras mainit Kaalepi Järvemaastikud pole veel välja tulemas? Kas seda on siiski sel aastal oodata?12
Mulle meeldis väga, mis Sa Nooruse lühitutvustuses ütled, et kui saaks kooliteed uuesti alustada, siis kirjandusteaduse asemel õpiks loodusteadusi. Ma arvan, et kirjandusemehed on – ingliskeelset väljendit tarvitades – “too much interbreeding” ohvriks langenud. Liiga literaarsed, liiga humanitaaralade kammitsas, liiga omasuguste kambas. Aga miks sa ei tee asja uuesti üle, kasvõi ilma diplomitaotluseta n.ö. mõne kursuse viisi? Muidugi, lugeda saab ju ka ilma koolis käimata.
Samas äratrükit haikudest osa on väga head. Kas järgmisel leheküljel olev “Baikal” on ka Sinu oma? Küllap vist. Seda lugedes tabas mind hämmastus, sest see sarnaneb väga ühe mu tuttava luuletusega. Teema küll teine, kuid kõnekeelne toon, kujundid ja isegi ülesehitus võrdlemisi lähedased. Peale selle juhuslikud kokkusattumised: võrdle näiteks esiridu!, või kohti “Ainult vahel” Baikalis ja “Vahest ainult” teises. Samuti see dünaamiline-geoloogiline koht “Baikalis” (Siin kord lõigati maa lõhki…) ja teises (Kuid lubjakivi…). Samuti huumorivarjundid mõlemis luuletuses. Lisan siia selle luuletuse “Paekivi kainusest”. Lisan siia peale selle ka veel 6 muud Kaarel Saare13 luuletust. Ta luuletused sattusid minu kätte sellepärast, et olen seotud kahe ajakirja toimetamisega ja nii satub mu kätte asju tihti. Saare luulet pole seni veel avaldatud. Laaban ja Grünthal tahavad küll Mana jaoks. Saatsin kord enne Tartu ka Eduard Krantsi luuletusi, milledest mõnedel oli teatavat sarnasust Suumani luulega. Krants elab Torontos, Saar New Yorgis. Oleksin tänulik, kui Sina ja ehk ka mõni teine kirjandusemees kodumaal mõne kommentaari Saare asjade kohta teeks. Mind huvitab kõige rohkem küsimus, kuidas mõjub kodumaalt eemalolek just keelelisest küljest, kas on näiteks näha erinevus keelepruugis, keeletoonis. Sina oled ju selle küsimuse spets, lugesin ühest Keelest ja Kirjandusest Sinu ülevaadet semantika konverentsist14.
“Ning kui kirja kirjutan, siis tuleb see alati pikk” – see on Sinu kirja viimane lause. Võtan selle täiesti omaks. Tänu sellele eelnenud lühitutvustuse eest. Minust oled mõnesuguse mulje saanud ju Andrese kirju lugedes. Nii et lisan ainult, ühte Su lauset veidi parafraseerides: olen abielus, kahe poja isa (4 ja 6), lipsu harilikult ei kanna (Sul on aga siiski “Nooruses” lips ees!) 1 meeter 87 cm pikk, kaalun 100 kilo, armastan kõiki asju, mis huvitavad, tahaksin elada mererannas maal, suitsetan vähe, viina võtan, töötan Ameerika Kongressi Raamatukogus, tunnen hingelähedust kõigi inimliku ja terve looduse vastu, olen 35 a. vana.
Tervitustega ja lugupidamisega,
Hellar Grabbi
Tervist, Hellar Grabbi!
Oli väga meeldiv Sinult kirja saada ja virgutas mõnelegi asjale mõtlema.
Kõigepealt aga katsun vastata küsimustele ja lahtised otsad kinni sõlmida.
Mis fotodesse puutub, siis leidsime mõne mehega, et praegu nagu ei sobiks neid saata.15 Ehk saate kasutada “Nooruses” ilmunut; kuidas Noorusest neid saada ja saata, ei oska momendil ütelda, aga pean meeles ja küsin targemate inimeste käest. Nüüd kommentaare piltide manu. Nooruses 65/1 olen käed ümber põlvede tõesti mina, minust paremal, vaatajale lähemal on Hando Runnel, vasemale jäävad järjekorras Mati Unt, Lii (Ly) Seppel, Viivi Luik, tema abikaasa Jaan Paavle, põigiti pingil näotsi vaataja poole istuv mees poolkiilas peaga on väga armas inimene Nigol Andresen.
Ümber laua istuvad (nimetan ainult neid, kellest on natuke nägu näha, nii et tunda võimalik) vasakult Enn Vetemaa, Ülo Tuulik, August Sang, Jaan Kaplinski, Viivi Luik, Mati Unt.
Kaalepi Järvemaastike ilmumise ajast ei tea mina midagi… Ei usu, et nad niipea välja tuleksid. Aga ma küll ausalt öelda ei ole eriti kursis nn. kirjanduseluga. Ainult niipalju kuulukse, et üx uus katamadin oodata on, kus kohut peetakse eksotismi, mitmesuguste meeleolude ja üldse vist elukauguse ja kaasaegsusetuse üle16.
Kas siinseid kogusid maksab tõsiselt arvustada? Enamikku kindlasti. Minu laulukrantsikene on koguna küll lausa jama ja sealt võib tõsiselt võtta ainult osa laulusid. Ja peale-kauba olen viimasel ajal oma luules ka üldse pettunud. Kord ma olin imelaps, aga nüüd juba ülikooli lõpetanud ja peaks midagi olema, seevastu aga ilmneb ikka selgemalt, et oleks viimane aeg millegagi tõsiselt tegelema hakata. Mõne asjaga aga ei saa, mõneks ei jätku püsivust ja jonni otsast peale alustada, peale muu tuleb teha raha ja hoida last, kes ei ole terve ja vajab palju hoolt. Unistan tõesti õppida korralikult botaanikat ja matemaatikat juurde – nendest olen kõige rohkem saanud.
Mis puutub mulle omistatud lausetele Noorusest 65/217, siis minu laused nad ei ole. Ajakirjaniku rumalus ja ajalehekeel läbini. Ma pole ms. kirjandusteadust üldse kunagi õppinud, hariduselt olen lingvist ja ainult. “Leiab peegelduse kunstilises sõnas” – sellist eesti keelt ma küll veel ei räägi; loodan, et mõtlemisvõime säilib ja seda ka edaspidi ei tee.
Antillide luule on vist trükikojas ja jääb üle ainult tänada meelespidamise eest; ega tegelikult küll rohkem materjali vaja ka
