«Litteraria» sari. Sõprade kirjad on su poole teel. Jaan Kaplinski ja Hellar Grabbi kirjavahetus 1965-1991. Sirje Olesk

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу «Litteraria» sari. Sõprade kirjad on su poole teel. Jaan Kaplinski ja Hellar Grabbi kirjavahetus 1965-1991 - Sirje Olesk страница 7

«Litteraria» sari. Sõprade kirjad on su poole teel. Jaan Kaplinski ja Hellar Grabbi kirjavahetus 1965-1991 - Sirje Olesk

Скачать книгу

mis veel 19. saj. saadik jõus on. Alles äsja murti New Yorgi ühes põhjaosariigis oleva suguharuga George Washingtoni enda poolt sõlmitud leping ja nende maa ujutatakse üle paisjärvega. Ei aidanud isegi see, et New York Times, siinse maa mõjukaim ajaleht, tugevalt indiaanlaste lepingu säilitamise poolt välja astus. Progress on progress, eriti kui sellega koos äri käib. Ühinen Su kirjas esitatud mõtetega, et progress on pahatihti regress. Siiski – ajaloolist aega ignoreerides küll elada ei saa. Selles vaidlen vastu. Võibolla on mul liiga palju “aktivisti” ja “engage” hingelaadi, kuid me elame ajaloolises ajas, kas tahame või ei taha, ja miks mitte siis selle sarvist kinni haarata (kuigi tulemuseks on, et ise oled selili ja mitte ajahärg… kuid selili oleme ju kõik kord niikuinii, ka siis kui me metsas kännu otsas istudes ajaloolist aega ignoreerides elame).

      Kus indiaanlastel tulevikku on, on Kesk- ja Lõuna-Ameerikas. Kuskilt on meelde jäänud, et umbes 19 miljonit on seal neid, kellede emakeeleks on veel indiaani keeled. Kuid ka selles osas lööb su muidu nii toredaid kohti sisaldav luuletus “Neile, kes elavad” põhiliselt viltu. Indiaanlased mässavad seal küll, kuid nende aktiivne element on üle siirdunud hispaania keelele. Kuid Boliiviat ja osalt ka Peruud ja Ekuadori ning osalt isegi Mehhikot võib kutsuda indiaanlaste riikideks. Kuid kultuuriliselttsivilisatsioonilt on need indiaanlased muutunud “kadakateks”. Siiski on tendentse, et siis kui rahvamasside elementaarvajadused kätte võidetakse, et siis hakatakse rohkem tähelepanu pöörama ka oma vanale keelelekultuurile. Ei ole isegi võimatu teatav renessaans selles osas. Kuid karta on, et see tuleb rohkem “hobbyna”, umbes nii nagu praegu Iiri Vabariigis. Sa räägid selles luuletuses “ladiino” – tähenduses hispaanlane. Kuid ladiino tähendab poolindiaanlast, mestiitsi, seda vähemalt näiteks Guatemalas, ühes riigis, kus on indiaanlaste ja mestiitside (s.t. ladiinode!) enamus. Guatemala indiaanikeelne nimi on muide Quauhimallán, mis tähendab “metsade ala”. Ja just need ladiinod-mestiitsid on need, kes mõtlevad selliseid mõtteid nagu su poiss selles luuletuses. Ega puhtaid indiaanlasi pole palju enam järel isegi kesk- ja lõuna-ameerikas.

      Mu poolt saadet “Mõistelise sõnaraamatu” anna muidugi edasi vastavalt oma heale äranägemisele, jah, miks mitte “Loomingu raamatukogule” nagu viimases kaardis mainid. Panen nüüd ülejäänud seni ilmunud vihud Sulle posti. See töö viiakse siin siiski lõpule, kuid võtab veel aega. Kas ehk “Loomingu R.” ei saaks mulle saata jooksvalt kõik ilmuvad raamatud? Oleksin väga tänulik. Lugesin kord S. & V. – s ülevaadet välismaa kirjanduse tõlkimise kohta, s.t. õigemini üht kriitilist sõnavõttu ja selle autoriks oli, kui mälu ei peta, Kurtna. Tal olid seal kahjuks eriti ameerika kirjanike osas andmed veidi sassis, eriti mis puutus nende generatsioonidesse liigitamisel31. Ka Uno Laht ajas veidi segast juttu “Keeles ja kirjanduses” beat generationist rääkides32. S.t. oli meeldiv lugeda, et Laht oli niigi hästi asjadega kursis ja et tal asja vastu huvi, kuid mitmed ta ütlemised olid vildakad puhtfaktiliselt. Seda muidugi kogemata, nagu Kurtnagi juures. Näiteks T. S. Eliot ei ole nende eeskuju, vaid William Carlos Williams. Kümmekond tuntumat sellesse “koolkonda” (kasutan seda parema sõna puudumisel) luuletajat just eriliselt toonitavad, et Eliot on üks “paha vaim”. Sellest võiks kirjutada palju, kuid mis ma ikka loran. Iseasi oleks, kui saaks klaasi viina (või kuremariini) juures istudes juttu ajada. Kuid mitte ei jõua kodumaa teed jalgade alla võtta. Pole raha. Te Inturisti hinnad on ju kohutavalt suured. Muidu võtaks naised-lapsed kaasa ja tuleks Tarto-Liina kaema. Romaanidest, mis Sulle ja Andresele olen saatnud, soovitan Sul eelkõige lugeda Bellow “Vihmakuningas Henderson”. Kuid oled seda lugedes esimesed viiskümmend lk. välja kannatanud ja koos peategelasega Aafrikasse jõuad, siis olen kindel, et Sulle see raamat meeldib. Miks seda mitte eesti keelde tõlkida? Bellow väärib seda. Samuti peaks teil ilmuma midagi Fitzgeraldist. Näiteks “Õrn on öö” või “Great Gatsby”. Tõlgiks kasvõi ise, kui te mulle selle eest seal kodumaa sõidu ja olemise kinni taote. Kuid vaevalt, et sellist kombiinat annab teha. Võib juhtuda, et laulupeo ajal mõni mu tuttav külastab Eestit. Nii et ära kohku kui järsku telefonikõne saad, või midagi sellist. Kas Andres tuleb selleks ajaks tagasi?

      Nüüd on veel vastamata Su küsimused seoses Managa ja Grünthaliga. Nende jaoks praegu ei jää aega. Olen üllatund, et oled vaid üht M. nr. näinud. Minu teada liikuvat neid Tallinnas rohkesti ringi, ka mahakirjutatud kujul. Grünthali luulekogusi ehk saad Rummo Sr. küsida? Ka viimast Mana. Mu aeg läheb praegu Mana elushoidmise peale, Mana on Rootsis suurtes raskustes ja seisma jäämas. Katsume teha praegu päästeaktsiooni Ameerikas. Lisan mõned Grünth. viimaseid asju. A. A. asjad tänuga käes.

      Tervisi.

      Hellar Grabbi

Jaan Kaplinski Hellar GrabbileTarto-liinas, 19. juunil 1965

      Tervist!

      Kõigepealt aitäh arvustusridade eest “Jälgede” kohta. Kas Lahe vastav jutt Loomingust on üle lombi jõudnud?33 See mulle meeldis väga ja nii on vähemalt kahest kohast ka midagi asjalikku kuulda saanud. Kuna mu arust arvustusele pole vaja vastata, vähemalt samas vormis mitte, siis seda ka ei tee. Luulevormis eks küll edaspidi, et katsikulised ja kõik onud-tädid näeksid, mis laps kuulda võtnud ja milles targemaks saand.

      Jah, maailm pole sugugi suur. Cand. med. Arvo Tikk on Tartus neuroloogina tegev ja praegu vist ajutiselt osakonna juhataja haiglas, kus mu tütar viibib. On igapidi hinnatud ja asjalik mees, niipalju kui temast kuulnud olen. Tegeleb pm. igasuguste eluohtlike vigastustega nn. respiratoorses tsentrumis34. (Maarja Kaplinski ei ole seal!) J. Hion on ülikoolis dotsent, tema erialaks algebra ja peaks peatselt doktoriks saama. Olen Moskau väljaannetest ka ta nime leidnud, et tõestanud nii ja niisuguseid teoreeme. Nojaa, Tartus tudengite seas on tal väga kuri kuulsus, põrutab eksamilt vahel 70 % tagasi, igatahes kõik noored matemaatikud-füüsikud Hioni ees värisevad. On muidugi ka trobikond anekdoote selle dotsendi kohta, kõige vägevam näiteks käib nii (tõestisündinud loo pähe), et H. käinud Toomel kelguga last jalutamas, poisid varastanud lapse kelgu pealt ära, pannud kivi asemele, viinud lapse koju naisele: dotsent kaotanud teise kelgu pealt ära, nemad juhtunud nägema… H. tulnud mõne aja pärast hirmsa vaardiga kodu poole… Noor Andresen olla Tallinnas kiirabi autojuht, seega siis väga hea ja lugupeetud autojuht, seda sain Kaalepilt kuulda. Sinu isikukultuseaegne žurnalisti-karjäär meid ei kohuta, sest need asjad on praegu kiires tempos vaibumas. Räägitakse jälle Stalingradi lahingust ja üldiselt vist tegeldakse uute asjadega, nii et vanad ununevad, nagu vist vaja ongi. Vähemalt ei tohi nad uusi nii kammitseda, nagu vahel juhtub.

      Aga sellest, et Sa Loomingu Raamatukogule tõlgiksid, küll midagi välja ei tule. Esialgu vähemasti mitte. L.R. – st lubati numbreid saatma hakata ja eks nad Sulle ka siis võibolla ka muust kirjutavad.

      Oleks ülimalt kurb, kui Mana seisma jääks. Kas ei anna teda mitmekeelseks muuta ja nii osa ümberrahvustuvat noorsugu kaasa tõmmata? Aga mis mina sest tean. Oleks võimalik, aitaks teid seal, on Mana ikka lähedasem kui Tulimuld. Ja too vist elab esialgu priskesti.

      Indiaanlastest lootsin siiski, et J. F. K. ajal on midagi paranenud. Ega muidugi illusioone pole neist teinud, tean omast käest (Andres teab vist paremini praegu), mis viina katk neist kenadest rahvakestest teinud on. Ja äri. Ja see suur teerull, mis maailma ühemeelseks, ühekeelseks ja muidu lagedaks rudjub. Iiris, Walesis (armastan neid ja nende keeli ning oskan väheke gaeli keelt, aga vist jälle liiga hilja), nojah, seal ja mujal, igal pool. Võib öelda, et nii on hea, kasvõi, et nii on küll kurb, aga nii peab minema. Ise ei ütle üht ei teist moodi. Loodan kunagi selle kõik luulelisemalt ära öelda. Ainult, katoliiklaseks end asetades: kes usub paratamatust (a la Darwin, Hegel), usub kurja vaimu ja salgab jumalat. Sest kohut mõistetakse igaühe üle, kes ainsa hea teokese tegemata jätavad, setu siis veel nende üle, kes heegellikult oma laiskust vabandavad. Aga see läheb keeruliseks ja viib tuttavate teoloogiliste paradoksideni. Oleks tore kui mõni suguharu mu oma liikmeks võtaks või Native American Church. Aga see soov on

Скачать книгу


<p>31</p>

Grabbi mälu petab. Aleksander Kurtna artikkel „„Beats” ja anarhilise mässu kultus” on ilmunud ajakirjas Keel ja Kirjandus 1964, nr 11, lk 703–704.

<p>32</p>

U. Laht, “„Vaimsed isad” ja „vaimud” ise”. (USA kirjanikest-biitnikest). – Keel ja Kirjandus 1965, nr 2, lk 126–128.

<p>33</p>

See on asutuse, mitte aju osa nimetus!

<p>34</p>

Uno Lahe arvustus ”Kasseti katsikul” oli ilmunud Loomingus 1965, nr 5.