eelmise pikema kirja lõpus vist mainisin, et ei jõudnud vastata su küsimustele Managa seoses. Kuna olen nüüd üle pealae selle supi sees – see ajakiri toodi siia mandrile üle ja suurem osa asjaajamist ja kõik vastutus minu kaelas (nr. 3/65 juba trükis Torontos, teen väikse hüppe sinna nädalapärast, et asja üle vaadata ja lõpule viia). Huvitav oli näha Eesti Nõukogude Entsüklopeedia märksõnadevihikutest, et seal Mana sees on47. Muide, sa kaardis ei vastanud, kas mõni Mana number ulatus suve lõpupoole sinuni. Võibolla ka Grünthali luulekogu?
Hellar Grabbi ja Ivar Grünthal Ameerikas 1964. aastal. Hellar Grabbi arhiiv.
Küsid, mis oli selle “tüli” (minu poolt hanejalad) ajalugu, millest sündis Mana, miks oli ühes numbris niipalju rünnakuid Kangro pihta (ta September on tõesti trööstitu, vilets, nagu ka sina ütled). Ise teed hüpoteesi, et Mana ja Tulimulla vahet saab seletada generatsioonidevahega ja akulturatsiooniga. Viimases tabad osalt tuuma pihta, muidugi on aastatelt noorem põlvkond europiseerunud (see läks vist nüüd küll valesti keeleliselt) ja veel rohkem – internatsionaliseerunud selle sõna kõige paremas mõttes: kursis maailma kultuuriliselt ja ühiskondlike avaldustega kõikehaaravalt, avangardistlikult, nii põigiti kui pikuti (sügavusse, traditsioonide poole). Vanema põlvkonna eestlasel on maailm jäänud mõistatuslikuks vaenulikuks jõuks. Seda suurelt osalt ka Tulimullale. Kuid et sellises kilpkonnalikus hoiakus midagi eriti eestilikku oleks, selles vaidleksin vastu. Mis eestilikku, mitte-euroopalikku, oli selles, kui me vanem põlv siin välismaadel – ka Rootsis – tervitas McCarthyt ja Goldwaterit kui neid õigeid mehi, ja Kennedyt vihati. Tulimulla aktiivsed jõud on muidugi siiski kultuuriinimesed ja vast seda poliitilist hoiakut ei jaganud. Kultuuriliselt on nad aga lootusetult takerdunud. Ja mina seda üteldes ei ole mingi Laaban, kelle põhiliselt kriteeriumiks kunsti-kirjanduse hindamisel on, et kas asi on midagi uut, seniolematut. Tulimuld avaldas pool aastat tagasi ülevaate N. Eesti uuest luulest, sealse ringkonna juhtiva kriitiku Arvo Mägi sulest48 (kes umbes sarnane mees kui Sõgel). Viiel-kuuel leheküljel Mägi mölises patroneerivalt, et nagu Niit, Kaalep, Kross ja isegi Rummo on veidi luuletama õppind, et see on tore, et mõni salmike ka nüüd Eestist pagulaskirjandust rikastama tuleb. P. E. Rummo teisest kogust läks ta üle kahe lausega, et mõni päris hea luuletus sees, kuid paljusõnaline, poisil veel palju õppida. Mägi pole üksi. Selles joone pea-esindajaks on Ants Oras. Viimases kirjas mulle vastab ta mu konkreetsele küsimusele, et kodumaa luulest tema ei leia peagu üldse midagi, tähelepandavaim on Ralf Parve elegants (sic! – mõtlesin alguses, et vana teeb nalja, kuid ilmselt mõtleb tõsiselt, et noorematest P. E. Rummo nagu veidi midagi oleks, kuigi väga algeline ja et sellised nagu Kaplinski ja Traat pole üldse midagi). Siis toob põhjendusena, et nad vaesekesed ei oska ju midagi paremat teha, kuna kodumaal pole isegi Underi ja Suitsu looming tervikuna kättesaadav, välismaa kirjanduslikust paremikust rääkimata. Kui tark mees sellist jobu ajab (mõtlen siin eriti kättesaadavuse asja), siis pole siin akkulturatsiooni või midagi (Oras oli ju ometi 30-il aastail läänes end tuulutamas), vaid lihtsalt pagulas-emigrantlik jama. See ongi Tulimulla ja Mana suurim vahe. Tulimuld teeb emigrantlikku kirjandust, Mana katsub teha eesti kirjandust rahvusvahelises seoses. Veidi lihtsustatud, kuid põhiliselt tõsi. Seepärast Mana ilmuma hakkaski Iliste, Reinansi, Grünthali, Laabani ettevõttes. Kahes kohas teeksin selgitavaid märkusi. Et just kodumaal luulele hinnangu andmist siin kriteeriumina kasutasin, siis see oli juhuslik, kuid ehk teile kõige rohkem arusaadav. Kriteeriume on ka teisi – näiteks Oras tegi Kafka-Joyce’i-Freudi ühes lauses nendeks madudeks, kes selle õige kirjanduse on ära rikkunud49. Sellist teesi esitada võib, kuid mitte kirjandusajakirjas ühe lausega, ilma põhjendamata. Teiseks, kuidas nüüd Oras siia sisse juhtus, on ju Oras nagu isegi rohkem Manas kirjutanud kui Tulimullas. Oras on oma põlvkonna tunnustatuim eesti kriitik, kelle töö on aukartustäratavalt suur. Välismaal elavad kriitikud uuest põlvkonnast, nimetaksin eelkõige Laaban, Grünthal, Ivask, on hoopis teise põhilaadiga. Laaban pole kunagi Orast kaasaegse kirjanduse tundjaks pidanud, Grünthal on temast ka tüdind ja Ivask äsja saatis mulle kirjutuse praegu trükisoleva Mana jaoks, milles ta Orase aegunuks kuulutab (see on muide üks olulisemaid kirjutusi eesti kirjanduskriitikas üldse viimase 25 aasta jooksul)50. Lisan vaid üht: siit mitte mingisugust halvakspanu Orase kui isiku, kes on alati abivalmis nii teo kui nõuga, vastu välja lugeda. Jutt on ainult kriitilistest seisukohtadest kirjanduselus. Kui juba Orase seisukohtadega ei saa Mana tegijad ühineda, mis siis veel teiste väiksemate vendadega, kes Tulimulla juures tegevad. Samuti ei taha ma mingit ranget põlvkondade vahet teha, ise vanemaks saades üha rohkem näen, kuidas kõik asjad keerulisemaks ja lihtsamaks lähevad.
Mis siis on Mana? Kõigeparemini saab seda väljendada ehk küsides: kes on siis Mana? Kõigepealt Grünthal, otse grafomaaniliselt vitaalne nii luules kui essees-kriitikas, tohutute teadmistega, mis kahjuks ta kirjutustes jäävad suure kiiruse tõttu pealispinnale, ülelibisevaks. Laaban – otse patoloogiliselt aher, temalt luuletust või kirjutust kätte saada on paari aasta projekt. Ta on suur internatsionalist, poliitiliselt punaseim punane, muidugi mitte konservatiivne komparteimees nagu teil seal, vaid ikka sinna õilsama anarhismuse poole. Seejuures on ta eesti keele taju ja eesti kirjanduse tundmine absoluutselt briljantsed. Ivask – suure koolitusega erudiitne literaat, sealjuures vitaalse vaimulähedase elutundega, kristlane, õigemini metakristlane (Tillichi mõttes) (Laaban on freudiaanlik ateist, Grünthal bioloogiline determinist). Iliste – väga terase ja varajase mõistusega mees, kes kahjuks nüüd rohkem angažeerit Aafrika asjadega (teeb Skandidaaviale rahukorpust) kui Managa, üldiselt sama joone mees kui Grünthal-Laaban (mitte muidugi nii punane kui L., vaid kodanlik sots). Kuna mina ise olen nüüd ka teist aastat tugevalt Mana juures rakkes, siis võiks mind viiendaks juurde panna. Kuuendana paneksin veel Paul Reetsi, kunstiajaloolane, aga ka kirjanduskriitik, suur metafüüsik (tuli meelde – tema kirjutas mulle, et sinu luulekogu talle väga meeldib ja palus sulle tervitused edasi saata!), suur joodik (aunimetusena, mitte derogatoorselt), suur eestlane. On ka teisi, vanematest Aspel, noorematest Vaskad, kõige uuematest Valgemäe ja palju teisi, kuid selle Mana ilme annavad ehk 6 eesmainitut. Nagu näed, on nende isikute omadustes-seisukohtades palju erinevusi. See aga just on hea! Aitab portreteerimisest, eks loe ise ajakirja, kui kätte saad.
Aeg lõpeb, paber lõpeb. Pole viimastel kuudel mahti saanud Sulle soovituid raamatuid otsida, katsun teha kui Lepiku asja kaelast ära saan (Kalju Lepikut ootan kolme päeva pärast Washingtoni). “Loomingu Raamatukogu” pidi mulle Saareste eest sinu järele enda asju saatma, pole tulnud midagi. Ootan! Tervita mu pinginaabrit Arvo Tikku. Katsu saata kõik huvitavamad raamatud, mis ilmuvad. Teata, kui need Mana poognad käes.
Tervitades
Hellar
Rein Silberberg, Paul Reets, Ilmar Mikiver, Endel Tulving, Vootele Vaska ja Ivar Grünthal 1964. aastal. Hellar Grabbi arhiiv.
Tere Jaan,
kuna täna on suuremaid ameerika rahvuspühasid (Thanksgiving Day), siis tööl pole ja on aega mõne kirja saatmiseks enne kui perega prae juurde asume – traditsioonilist kalkunit selleks päevaks meil pole, eelistan selle kuivale lihale eestilikult rasvast hane.
Kalju Lepik oli juba poolteist päeva siin, täna hommikul põrutasid Jyri Korgi (mu koolivend gümnaasiumist Saksamaal, kes praegu von Brauni jaoks satelliitide trajektoore välja arvestab ja päris kõrgel kohal ameerika ruumilennu asutuses Washingtoni lähedal, tuntud ka luuletajana) autoga Chicagosse, kus nii Lepik kui Kork esinevad nädalalõpul Kesk-Läänes elavate eesti noorte kokkutulekul-konverentsil-peol. Oleks ise hea meelega selle retke kaasa teinud, kuid pean puhkusepäevi varuma Torontos Mana trükkiandmise jaoks.
Alles saatsin sulle kirja, kirjutan uuesti kolme põhjusel. Esiteks – eelmist kirja saates
