ja loodusrahvaste kultuurist sügavasti sisse võetud – sealt osalt ka need indiaanid. Keeleinimesena olen suur B. L. Whorfi austaja, kust mõnda teed pidi võib jõuda selleni, et nõuda eesti keelele ja meelele rohkem iseseisvust, rohkem julgust toetuda iseendale ja elada oma elu; kirjanduses tähendaks see, et elu ise jms. oleks üks poolus, emakeel (või isakeel) teine, neid ühendaks kujuteldav telg, mille ümber tiirleb eesti luuleilm. Mida Aavikule pahaks panengi, on, et ta vägisi tahtis eesti keelt prantsuse-inglise semantika liistule tõmmata. Mis ta sellega sai, oli et noist keelist tõlkimiseks on üks eri eesti keel olemas. Eesti luule aga ei pea selline olema, nagu ta toona Euroopas oli. Praegune meetrum ja meetrumi puudumine ei nõua nii palju uusi tüvisõnu, kui riimides sümbolistlik luule omal ajal, et mitte kimpu jääda. Nüüd on nagu näha üks Ivar riimiküsimuse nii lahendand, et ammutab paisuvast maailmast ikka uut, millest puudu ei tule ja teine liigub riimideta, kuigi teistmoodi rangeid radu. Riimiküsimus on ju küsimus ainult uusromantika vms. suletud sõõris. Aavik on ju palju head teinud (siinjuures aga on ülekohtuselt tema varju jäänud Ridala, kes võibolla rohkem sõnu ja vorme luule jaoks kodustas), aga tema teooria on küll vale. Veski oma maamehelikus tõsiduses ja pedantlikus süsteemikindluses on kaugelt suurem keeleteadlane ja näinud keelel olulisemaid funktsioone kui esteetiline. Ja mis see esteetiline üldse ongi. Avastan, ikka jälle, et mu jaoks on ta lahustunud milleski muus ja mitmes muus väärtuses, millele nime anda ei oska. Ega tahagi vist.
Hellar Grabbi ja Ilmar Laaban. Hellar Grabbi arhiiv.
Ma ei tea, millal luule sinna suletud ringi päriselt ja põhjalikult sattus, aga ehk on oma süü siin renessansiaja humanitaarlusel, mis Euroopa ruumis vist lõi mõiste nagu klassika. Sellesama mõistega oli isakese ajal meil sedamoodi, et mina näiteks koolipoisina pidasin endastmõistetavaks, et õige kirjandus on üksipäinis XIX saj. alguses tehtu – klassika, kõik muu saab olla ainult selle järelkaja ja ainult sellest nõrgem. Midagi sellisest suhtumisest võib vast nüüdki endast leida… Üldiselt aga ei pea enam XIX saj. algusest eriti lugu. Klassikaaustamine aga viib ikka luule kokkukuivamisele, eriti meie muutuvas maailmas. Renessansimehed ei tahtnud aru saada, et ajastu ja keel on uued ja meie ajal on tahteski raske seda uudsust haarata, isegi mõista. Nii siis luulegi jääb mineviku sümbolitega täidetud ja suhteliselt ahtaks ringiks. Kes olid esimesed selle ringi läbimurdjad? Vahest Whitman ja Rimbaud. Sellist aega aga pole veel olnud, kus keegi Dantena või Homerosena kõik oma ajastu kujutelmad ja sümbolid luuleliikumisse manaks. Kas seda saabki? Ajastu elab teaduste tähtkujus ja see inimene on olemata, kes need mingis sünteesis omandaks ja luulendaks. Kui aga teadus päris teaduslikkude suundumiste ja probleemidega kõrvale jätta ja toetuda ainult või peaasjalikult sellele, mis ühe aja inimestel veel ühine on: bioloogilised, argipäevaühiskondlikud, eshatoloogilised (pomm! sõda!), sentimentaalsed, teoloogilised dimensioonid, on luuleline süntees vahest võimalikki. Ja kui maakeeles seda kuskilt leida on, siis Grünthalil. Üldiselt oleksin vist valmis Su artiklile Manas – mõõt sai täis üle69 – mõlema käe ja jalaga alla kirjutama. Paraku pole selleks aga vaimuski õigust, sest mõõt s. t. on lugemata. Nende pudemete järgi aga, mis tean, olen samad seisukohad loomingu kohta üldse ekstrapoleerinud. Vaimustav avarus ja kõik silmapiirist silmapiirini siiski üheks voolavaks lauluks või sajatamiseks saanud. Andekus selline, et kuritarvitamise võimalus olemas, loomulikke piire nagu polegi ja ise ei raatsi panna. Riimidest juba juttu oli. See kahes sadulas istumine on mulle meenutanud teisi mehi, nagu Eliot, Auden, niipalju kui neist tean. Nemad vist küll vahetasid sadulaid ja nii-öelda pöördusid. G. puhul on vast ka mingi tõenäosus selleks olemas. Mõtlen korraga Eliade arutlustele initsiatsiooniriitusest, mis mingil kujul tuli läbi teha igal šamaaniks saajal, loodusrahvail ja ka üldse kõigil ja mis riituse sisu on kristluseski esinev – elu – surm – elu (uus elu). Elu on lapsepõlv meil kõigil, surm lapsepõlve lõpul on meil ka läbi teha ja G. oma apokalüptilistel ratsudel on ka selles kõrbes ja Surnumere randadel. Surmas on kristlus vaid lipp või lootusevalem, uut elu veel pole. Ja uus elu tegelikult pole kristlus enam, vaid lihtsalt uus elu. Uuest ajast paralleele ei leia, vanemast vahest John Donne. Eliotti ma ei usu hästi ehtsaks surnuist elavaks saanuks. Reets on ühes Manas ka midagi taevariigi pärimisest G. peetri kiriku kellade seoses rääkinud70… Niisiis, kui mõõt saab täis, peab tulema midagi uut. Eeldused on nii väga olemas ja mõtlen, et inimene, kes nii ränga initsiatsiooni läbi teinud, ei saa jääda Ärkamata; alternatiiv saab olla ainult hukkumine. Šamaan, kes inits. vastu ei pea, läheb hulluks sageli. Ei ütleks, et see lahendus peab olema tavalises mõttes religioosse sisuga. Aga midagi peab tulema ja selle tulemise tulemus võiks luuletaja puhul olla: vabanemine mineviku kinniskujutelmade äkkepulkade vahelt, vabanemine Benni tüüpi olemise vasakust servast. G. on nagunii universaalsem kui Benn. Kuipalju seda viimast küll tean, on temas uusromantika nagu pahema käe kinnas paremas käes ja kõva kalle kurale poole, nii et pool vaatevälja ära varjatud. Nojah, igatahes tahaks ära oodata, mis nüüd tuleb. G. on veel pealekauba universaalne inimene, kes ei saa lahenduda ainuüksi luulekoordinaatides, vaid see lahendus peaks igal pool kehtiv olema. Kui ta tuleb ja vastab nendele ürgsetele arhetüüpidele. Annaks Vanaisa!
Saadan varsti raamatukesi. Anna andeks, kui kõike ei saa, mis huvitav, sest ülikoolilinn ostab raamatupoed käbekähku tühjaks kõigest heast.
Tervitab Jaan.
Tere Jaan!
Jah, kui kirjakirjutamise ots kord lahti läheb, siis pragiseb tõesti kui Lilienbachi paukudekogu. Alles panin lühida asja Sulle teele, kui päev peale seda kopsatas Su uus kiri postkasti. Hea, et said kätte kirjandust. Mõõt on täis saad ju lugeda Andreselt, olengi üllatand, et Sa seda talt pole veel saanud. Su kommentaarid mu arvustuse kohta sellest olid väga huvitavad. Näe – vahest on arvustusest kah kasu. Muidu küll ühinen passusega su eelmises kirjas, et olgu veel selle loomingulise kirjandusega kuidas on, kuid loomingulisest kirjandusest n.ö. ruudus kirjutamine arvustuste ja esseede näol on mõnest kohast nagu imelik. Mina olen olnud samal arvamusel ja kord Ivaskile kirjutasin, et see on ikka üks väga vääritu tegevus. Aga mis sa saatan teed, ise olen seda ruudus kirjutamist harrastanud ja kirjanduse lorale ise veel lora otsa ajanud. Ja kahjurõõmsalt nendin, et Su äsjasaabund kiri oli kah 90 % kirjandusest + sellega seotud asjadest. Kuid kirjutada – ja veel parem, juttu rääkida, kirjandusest ju võite veel (ma mõtlen erakirjades) kuid trükkida seda lora kuubis? – aga näe, seda on targemadki mehed teinud kui meie ja veel au ja hiilgust selle ilguse eest saanud.
Täna on lora jaoks aega vähe, kuid kuna lähemal ajal on seda veel vähem, siis vastan siinjuures su kahele viimasele kirjale, määrates pikkuseks ainult selle lehekülje. Nii et napilt ja hüplevalt. Miks kiidame Lahte? No võrdle teda Parve, Raua, praeguse Semperi, Kesamaa, Beekmani ja terve selle kompaniiga, siis on ju kohe selge, et Laht on selle kompanii ainukene uljas lipnik, kes luuletada oskab. Ja kurat, kuidas sa kompaniist ja kompaniile kirjutad, kui vähemalt ühtki lipnikku ei saa esile tõsta? Muidugi, nii oportunistlik see asi ei ole. Mina hindan Lahte tõesti kui osavat keelekäsitlejat ja satiirikut. Grünthal on tema luulest veel paremas arvamuses, nagu kohe päris vaimustuses. Kuipalju selles alateadlikult lootusega tegemist luulevihikuga Kodumaa ajalehe sappa pääseda on, kes kurat seda teab71. Saatsime kord Grünthaliga Washingtonist Lahele kaardi, tuli mulle kaart vastu, siis kirjutasin ühe kirja, palusin tal kui suhtlemistegelasel saata ajalehti, ajakirju, etc., kommenteerisin ausalt ta luulet, üteldes et väga tore kuid selle kunstmeisterlikkuse koha pealt nagu na napiens. Kahjuks Laht mulle ei vastand. Kuid pean teda heaks luuletajaks ikkagi – praeguses olukorras eriti. Ja ta arvustus Sinu kogu kohta oli ju ainukene asjatundlik arvustus mis seal üldse trükit (Edasit ma pole näind, ehk oli seal ka midagi).
Su kommentaarid mana noorte autorite kohta huvitavad. Kui kord ühel postkaardil mainisin, et Enaril nagu sinu kirjastiiliga sarnasust, siis mõtlesin just seda lora (küll leidsid hea sõna) – su kirjades esineb sageli sellelaadseid väljendeid kui tema proosatükis. Küsid, kes see savipotimeisterluuletaja
