vääritimõistmise võimalikud passused sisse, mida siin katsun sirgeks ajada. Kolmandaks – lisan jälle mõned leheküljed Manast.
Hakkaksin peale viimasest. Lisatud lehed sisaldavad peamiselt uute autorite proosat, luulet. Oleksin huvitatud su kommentaaridest nende osas – Lannus, Lehtmets, Martinson, E. Nõu51 (Helga Nõu, kellelt ilmus mõni aeg tagasi ka kodumaal tähelepanuäratanud romaan – vt. Paul Rummo veidi ilane kirjutus “Kodumaas”52, abikaasa), Saar (tema asju said aga juba varem ja kommenteerisid) ning eelmises kirjas saadet Enari ja Karuks. See Mana number tuligi suurelt osalt uute autorite number ja kuna juhtus nii, et nende töös on sees ka seksuaalelu, erootikat (Lannus, Lehtmets, Karuks, Saar, Martinson, Nõu!), alkoholipruukimist (Karuks, Lehtmets, Saar), žargooni (Enari, Lehtmets), siis tekitas kõik see siin välis-eesti elus suurt kisa-kära, uih-aihtamist, peavangutamist, etc. umbes nii kui Mati Undi ja Vetemaa proosa kodumaal. Ühesõnaga – Mana kuulutati pornograafiliseks, noorem põlvkond täitsa raiskuläinuks ja tegevtoimetaja (s.t. mina) ebadelikaatseks ning ebakompetentseks. Oma kommentaaridele neile nooremate autorite asjadele lisan (vt. ka tutvustusi sul juba käes olevalt lk. 80), et Lannuse ja Nõu proosa mind ei rahulda, kuid on siiski avaldamiskõlbulik, eriti kui esmakordselt trükit autoritega tegemist. Luule pole ju ka kesteab kui kõrgest klassist, kuid Karuksi ja Lehtmetsa (vast ka teiste juures) leidub toredaid kohti, värskeid, originaalseid. Sind ja teisi kodumaal huvitab ehk kõige rohkem see, et siin välismaal on siiski sel arvul nooremaid eestlasi, kes ilukirjandusega tegutsevad (ülalmainit 7 isiku sünniaastate vahe on 1927– 1937). Mis puutub seksuaalteema rohkusesse, siis see ei olnud meelega toimetuse poolt valitud rahva õrritamiseks, juhtusid just sellised käsikirjad sel ajal sisse tulema ja ei leidnud mingit põhjust miks sellepärast neid mitte avaldada.
Oma eelmisele kirjale, kus Su varasemate küsimuste peale seletasin, mis on Mana-Tulimulla vahe, etc., lisaksin järgmist: jutt veeres liiga palju Orase peale. Kuid tema on markantseim vanema põlve kirjanduskriitik, kuid tema pole mitte Tulimulla peajoone esindaja, kelleks on ikkagi esmajoones Kangro ja Arvo Mägi. Kangro tegevust nii Kirjanike Kooperatiivi raamatute väljaandmisel kui Tulimulla toimetamisel määrab, kahjuks – kuid osalt paratamatult, vajadus neid müüa. Sellest vastutulek keskmise lugejamaitsele, mis väliseestlaste hulgas just kõrge ei ole. Kuid ta ise on ka lootusetult takerdunud nagu ise oled tema viimastest luulekogudest näinud. Ka ta paljulubavalt alatud Tartu-teemaline romaaniseeria vesistus köide-köitelt53. See, et sa kord üht Mana sirvides nägid seal rohkeid nükkeid tema isiku pihta, on vaid Grünthali töö, kes pidevalt oma kirjanduslikele vaenlastele vastu vahtimist virutab – ja neid vaenlasi on tal palju: Kangro, Mägi, Lepik ja viimasel ajal Rannit. Miks see nii on, peale temperamendi küsimuse mis selge, pole mul veel täitsa klaar. Kui Lepik Chicagost tagasi jõuab, siis saab ka “teist poolt” pikemalt kuulda ja ehk ka selle fenomeeni juurte juurde tungida. Muide: mida rohkem kohtun eesti kirjanduseinimestega, mida rohkem loen neid, etc., seda rohkem selgub, et kogu see värk on üks suur tormitamine veeklaasis, paarimeheliste klikede vendettad, vastastikused seljapesemised arvustamises ja muus, ühesõnaga: suur hapuoblika ja kõrvenõgese supp, kuhu kirves maitseks sisse pandud.
Hellar Grabbi koos Vahur Linnuste ja Imre Lipinguga (vasakul) 1969. aastal Washingtonis. Hellar Grabbi arhiiv.
Kuigi selleks on pagulasolud kaasa aidand, on see vist alati nõnda olnud, nii tsaariajal, vabariigi ajal ja nõukogude ajal praegu kah. Muidugi pole see ka eestilik fenomeen, vaid üldkirjandusinimlik. Poliitikud olevat need kõige suuremad intrigandid ja jalatahapanijad või omameeste üleskiitjad, kuid kirjanikud löövad poliitikutele selles vist küll silmad ette. Küllap on ka erandeid, kus neid pole, aga eks see nii ole. Või on sul teine mulje asjast jäänud?
Nüüd läksin teemast kõrvale. Tagasi tulles: Ivaski artikkel, mida eelmises kirjas mainisin, oli oluline mitte just sellepärast, et ta Orase arvamustega mõõga ristas, kuid selles, et ta Talviku ning Alveri maailmakirjanduse perspektiivi asetas ja selles neid epigoonideks nimetas. Seda arvamust on suusõnaliselt varemini esitand Laaban. Arbujatest tõstab Ivask esile Masingut ja noort Kangrot. Muide, kui ma ise seda eesti kirjandust lugend olen, siis juba aastate eest leidsin, et kui välismaakirjanduse kõrvalt ja juurest seda vaadata, siis Talvik ei paku midagi erilist (ta on küll suur eesti luuletaja, kuid maailmakirjanduseperspektiivist järelkaja vene sümbolistidele, saksa ekspressionistidele ja prantsuse dekadentidele), sellevastu Masing aga on teinud originaalsemaid sulameid. Samuti nagu Ristikivi kahvatuks jääb, aga selline obskurantne mees kui Oks “sest oled südaöö, oh Jumal, sametmust” keskelt vulkaanina pursatab54.
Nüüd kommentaare-vastuseid su septembrikirjale. Need ETC raamatukesed – mina neid polnd viitsind kaanest kaaneni läbi lugeda ise. Rappoporti artiklit tuhmilt mäletan, kuid saan aru, kuhu sihid. Küll selles on pugemist, kuid osalt sellises läänepoolses hoiakus on ka kogemustest tulnud praktilist-pragmaatilist asjadeajamiseviisi, sest kui selliselt-totralt asju ei ajaks, ei kirjutaks, siis katkeksid kultuurikontaktid idaga hoopis, või vähemalt arvatakse, et siis katkeks. Eks sellesamase pugemise pärast või pragmaatika pärast, anti tohletand Šolohhovile püssirohukuninga (või oli see nüüd dünamiit?) preemia. Kui oleks tahetud järjekindlalt praktilineosav olla, siis oleks pidand paar aastat tagasi preemia andma korraga, võrdsetes osades, Pasternakile ja Šolohhovile. Ja vaadata, kuidas ida selle dilemma oleks lahendand!?55
Skulptor Männikuga pole isiklikult kokkupuutund, küll tean temast ja mitmed mu tuttavad on teda Pariisis külastand. Ta vabaabielus mehega, Vahur Linnuste (publitsist, ühiskonnateadlane, kah kirjanduskriitik) olen aastaid olnd kirjavahetuses. Laaban sõitis üle lombi sellepärast, et me talle siin kõik raha tagasime, mis sellega oli ühenduses. Tema elab peost suhu kui linnuke oksal, ilma töökohata, vabakutselisena. Kui kodumaalt teda ka selliselt kutsutakse ja sinna külge ei riputata propagandalisi tingimusi, siis arvan, et ta võtab tõsise kaalumise alla sellise ettepaneku.
Küsid, et võrdleksin Alsopit ja Lippmanni ja kumba ma tänapäeval toetaksin. Raske vastata. Mõnikord on meeldind ühe kirjutus, teinekord teise. Pidevalt ma ei loe neid kumbagi, pole sellise jama peale nii palju aega raisata. Maailmasündmuste kohta kommentaarid tekivad enda peas, miks peaks selleks poliitilisi kommentaatoreid lugema? Oluline on neid vahest jälgida selletõttu, et nad on mõjuvõimsad ajakirjanikud, kes vahest ka selletõttu teevad poliitikat ja mitte ainult poliitika tegemisest ei kirjuta. Mis siis on nende vahe? Põhiliselt Alsop on Vabariikliku partei mees, kuigi 1960 tugevalt toetas Kennedyt, väga tugevalt, Nixoni vastu. Lippmann on põhiliselt Demokraatliku partei mees, selle liberaalse tiiva mees. Mõlemad on liberaalid, Lippman suurem liberaal kui Alsop. Mõlemad on ameerika imperialistid (ära kohku sellest sõnast, ma ei tarvita seda traditsionaalses tähenduses nii ida- kui lääne keelepruugi osas), kelledele eelkõige loeb USA heaolu. Kuidas USA egoistlikku poliitikat ajada, selles lähevad nad sageli muidugi lahku oma arvamustes. Näiteks Vietnami küsimuses (ei, seal ma veel sõdimas pole ega ei lähe ka, kuid mitmed eestlased on, kaks mu tuttavat ca 33 aastast meest kapteni aukraadis). Alsop nõuab-pooldab kõva käe poliitikat, kuna Lippman pooldab sealt rahuläbirääkimiste kaudu väljatõmbumist. Kuid Dominikaani interventsioonis mõlemad toetasid Johnsoni, Lippmani juures tuli see teatava üllatusena, kuid mitte liiga suure, sest tema unistuseks näib olevat maailma jagamine Vene ja Ameerika vahel, ühesõnaga üks kallistamine, poliitiline armu-orgasm nende kahe suurriigi vahel, kusjuures mõlema mõjupiirkonnad jäägu teise poolt puutumatuks. Väikerahvaste vabadus, olgu see Dominikaanis, Vietnamis, või Ida-Euroopas, see temale seejuures ei loe. Kumba ma siis tänapäeval toetan – anna andeks, kuid veidi rumal küsimus. Vastusena: toetan mõnikord nii ühe kui teise üksikuid kirjutusi, seisukohti, põhiliselt aga võivad mõlemad kuradile käia.
Küsid ka midagi neegrite olukorra kohta, kuid lisad, et ei tea just mida küsida. Andresele vist kunagi sellest veidi kirjutasin. Loe selles osas Baldwini raamatut, romaani, mille talle saatsin
