valged liberaalid ära. Suur osa neegritest on klassiline lumpenproletariaat (muidugi mitte nende endi süü tõttu, nagu see polnud ka Euroopa lumpenproletariaadi süü, et nad selliselt eksisteerima pidid), kes kui märatsema hakkab, esiteks viinapoed tühjaks riisub ja litsimajad põlema paneb, siis poed tühjaks röövib ja juhuslikke jalgujääjaid vaese omaks taob. On ka muidugi rohkelt korralikke demonstratsioone, siin Washingtonis näiteks paari aasta eest marssis neid sadatuhat ja ei olnud ühtegi intsidenti, suurepärane endadistsipliin. Kuid kui korralikud demonstratsioonid ei aita, siis hakkab märatsema ebastabiilne element. Põhjust märatsemiseks ju on küllalt. Mina olen neegritega koos kraavi kaevand, ehitustööd teinud, nende kõrtsides joonud, juttu vestnud. Pole keegi mulle naha peale andnud, üks koguni pakkus oma palitu, kui kõrtsist välja tulles lumesadu oli – ütles, et too homme tagasi. Seda kõike peab ise nägema, ja mitte nägema, vaid seda peab elama. Huvitav on muide see, et suurem osa väliseestlasi ameerikas on suured neegritevihkajad, umbes nii kuidas vaeseid juute poolas ja venemaal vanasti ei sallitud. Kuid sel on ka üks positiivne alus: eestlane tegi rasket tööd, sai puruvaesest sisserändajast kümne aastaga heale järjele. Neeger on looduslapse moodi peost-suhu elaja, keda riik söötma peab (sageli). Ime siis, et tõsine eesti mees vaatab, et see ikka pole õige inimene. Kuid just: inimesed oleme kõik.
Parimate tervitustega,
Hellar
Tere!
Pilt Tallinnast tema tüüpilises talvises õhustikus; vahel käin sellisel troostitul ajal seal ja jään muidugi grippi. Alati. Tulid 19. ja 25. nov. kirjad ja kaks mana juppi. Aitäh. Küsid, kas suve lõpul olen mana või Gr. luulekogu näinud. Ei ole. Praegu pole aega ja õiget tuju kirjutada. Päevad pimedad ja tööd palju. Küllap peagi mõne lohe kirjutan küll. Saatsin kuu-paari eest Sulle igaks juhuks eesti-inglise sõnastiku. Ei tea, kas said kätte? Nüüd panin veel üht-teist posti. Ei tea, mida saad raamatukogus, mida muidu lugeda ja mida endale tahaksid. Kas “Eesti Loodus” meeldib (kui pole juba tuttav)? Enari stiil meeldib. Ons tal nüüd mu omaga sarnasust? Aga mul tuli suur himu selle mehega ühendust saada. Ta ju Arizonas, kus palju indiaane ja ps. ise antropoloog, mis ala mind ja mu tuttavaid siin huvitanud. Kas saad seda korraldada?57 Jyri Korki olen lugend ja meeldib. Tore amet tal, peab ütlema. Manadest ja noortest kirjutan edaspidi. Neegreid vist saaks venelastega võrrelda…
Aga nüüd jääb vaid öelda, et häid pühi ja uut aastat, sest ma ei tea, millal jälle kirjutan.
Jaan
Tere,
oleks ka käepärast õhukest paberit, tuleks ümbriku sisu kergem. Peab seda siis korvama käekirjaga. Polnd ammu mahti kirjutada, nüüd on nagu vabam vaim peale tulnud ja tänase põhitegevuse – lapsehoidmise – kõrval ka aega jääb üle.
Nüüd peaks siis kommenteerima mana ja kirju. Mana on nüüd, kui lugemisest kuu möödas, jätnud mingi üldmulje. Eriti kui võrrelda tulimullaga, mida viimastel päevadel näppu juhtunud. Mulle on ammu mõistatuseks olnud, et teie seal U. Lahte nii kõrgelt hindate. Meie noor intelligents leiab üldiselt, et on kena inimene (vähe pooliku haridusega ainult), aga luuletajaks isegi raske pidada teda. Küsisin isegi mõnelt järele, kelle hinnanguist lugu pean ja nad leidsid ikka sama. Aga mana lugedes võib sellest ehk aru saada (ei tea küll kas õigesti). Nimelt on üldpilt elulähedane, vahel lausa argipäevane (see pole laitus!), puudub see, mida umbes 30 a. tagasi luulemaastiku tippudel – Valéryl, Eliotil, Poundil, proosameestest ma ei tea kellel – säramas ja maastikule ilmet andmas oli. Nime sellele ei oska anda, autorid kõnelevad ise, aristokraadid, vaimuinimesed, rohkem või vähem prohvetid. Nüüd näikse kirjandus tippudelt alla astunud ja saanud argipäevaseks asjaks. (See pole jällegi laitus.)…
Enari on muhe ja meeldiv. Võibolla proosast kõige kirjanduslikum. Mis see proosakirjandus muud ongi kui lora. Kes midagi öelda tahab, ütleb muidugi – artiklis, paskvillis, monograafias jne. jne., kirjanik aga ei taha nii palju öelda midagi, kui lora ajada. Mida andekam kirjanik, seda meeldivam lora. Päris andekas võib muudkui muliseda, ükskõik millest, ja tuleb hea kirjandus. Seepärast (mitte siiski seepärast vaid üldse) pole Nõu ja Lannus päris õige kirjandus. Lannus ei oska veel (või ei saa oskamagi, seda mina [ei] tea) õiget lora ajada ja Nõu tahab dramaatilist, bioloogilist, psühholoogilist vms. lora ajada ja võibolla ei oska ka, igatahes pole nagu välja tulnud. Luule: Martinsonil nagu aken kõige enam kinni, Krantsil ilusaid välgatusi (mulle meeldis üliväga see Ultima Thule ja saksofoni kokkupanemine – meil oleks võinud panna baritonsaks, ma ei tea, kas teil saksof. nii kutsutakse eestlaste seas). Karuksi savipoti-luuletuse “semantiline osa” on suurepärane, sõnastus võiks olla veidi hoolikam, näis natuke lohakas. Kas eestlane ütleks, et savi on meedium. Ma ei usu. Ingl. k. mõju vast? Häda võib selles ollagi, et nooremad inimesed teil seal ütlevad oma mõtte korralikult ära küll, aga sõnade-väljenduste valik pole enam nii avar kui kodumaalasel. Nagu paistaks läbi. Ms. – kes on U. Karuks? Igatahes see savipott vist Mana kõvem number. Teised on ka hääd. Lehtmetsasse pidi tungima, too 3 otsaga köis vajas lahtiharutamist, siis korraga taipasin, et salmide lõpuread kõlksuvad kokku (rääkisime … – st) ja see pani muhelema ja tegi mulje korrapealt väga positiivseks. Teine luuletus mulle ei meeldind. Saare sonett on mu arust kõige parem ta asjust, mida näinud olen. Mees ise on pildil paras jõujuurikas ja mõtlen, et mõnegi naise süda lööb kiiremini, kui sellele leheküljele jõuab…
Hahahaa! Oras & Parve-elegants. Tuleb meelde mingi rida “istud, istud, punnid, punnid”, riimiks tahaks vägisi olla “junnid” ja nii on lugu selle Parvega. Ei tea, kas võlus oma Burnsi tõlgetega vanamehe ära või?58 Kaplinskit võib ju eitada ja Traati ka, aga Paul-Eerikut nagu ei võiks. Minu mõistus oskab küll Orase-Mägi & Co arvamuste peale ehk seda öelda, et nad on esteedid ja ei tunnista vast ikka madalamaid maid, vaid ainult noid säravaid tippe, mis romantika ajult pärit. Estetism – arbumise järellainetus. Alver, elegants, Talvik, elegants jms. Alver pole mind kunagi võlunud nii nagu Under. Raskeid sõnu nii siledalt kokku ei pane. Mõtlen Tallinna paemüüridele ja nende konarlikule pinnale. Konarlikkus on ka vajalik. Aga see on vist jälle estetistlike prillide läbi nägemine. Luulest ma ei tea öelda õieti üldse, mis ta on, milleks ta on ja veel vähem, mis ta olema peab. Keegi unustas alateadvuse ülemisel korrusel mõne akna lahti ja vahel tuul tõmbab ja toob lõhnu väljast… Igatahes usun, et nemad – O. ja M. – Lahte vist ka luulikuks ei loeks. Karuksi savipott neid vist ka ei erutaks, seal pole elegantsi.
Nojah, Arvo Mägi on mu vanaema onupoeg ja peame ta’ga usinasti kirjavahetust. Näib lahke inimene olevat. Ta teoseid olen üldiselt kõiki näinud, lugenud vähem; mõni meeldib, mõni ei. Ideed ta viimastes romaanides nagu liiga alasti. Tants pimedusse ehk sellest patust vabam. Regivärssides on päris keni palasid… tuleb meelde I. G. sõim selle kohta. Noh. Ega tegelikult õiget kogu ei anna ka. Üldiselt muidugi ära lase end mu sugulussidemetest segada ja pane kirja, mis sülg suhu toob. A. M. kriitikat olen lugend, aga ei mäleta. Ju vist midagi mäletusväärset polnud…
Mul oli varem tõesti ettekujutus, et teil seal on päris kaks leeri – Grünthali ja Kangro oma. Kui seda arutatud sai, märkis üks inimene, et meie oleme vist harjunud asju liiga selgelt leeridesse jaotama. Millel muidugi on oma objektiivsed põhjused. Nüüd Su kirja järgi veendun ikka rohkem, et Grünthalil ja Kangrol on tüli küll, aga sellised mehed nagu Vihalemm, Lepik, Ristikivi, Ivask ei lase end sellest segada. Selle üle on hea meel, sest mulle poleks kuidagi hinge mahtunud, et teie kõik seal Kangrot ja teisi puha ajaloo prügikasti heidate. Grünthal on vist küll üks tülinorija – kas pole skorpionis (nov. alguse ümber) sündinud?
Laabanit võiks ju siia kutsuda küll. Siin võiks ta vast keeligi edukalt õpetada – näit. prantsuse, saksa keele korralike ja kaasaegsel tasemel oskajate
