tubli poiss, inglise kirjanduse mees (kellele Salingeriraamatu edasi kinkisin) tahaks M. Puhvliga ühendust saada. Kui võimalik (Kanada vist on liberaalne maa), saada ta aadress – võiks ju ette hoiatada ka. Enarist ma vist juba kaardis kirjutasin – siin olid minu omad huvid mängus. /Detsembri algusest on portugali veini joomist tähistav kaart kahelt mehelt ka käes. Kas altera pars oma arvamuse ütles nonde kahe leeri tülide kohta?/
Vahemärkus: kui kunagi mõne raamatu saadad, ole hea, kirjuta mõnele poole sisse stolen from…59 ja J. K. nimi ning aadress. Saab ehk natuke naljagi ja võib-olla tuleb pärale midagi, mis muidu ei tuleks. Sealtpoolt pole seni küll midagi kaotsi läinud, aga mine sa tea… Ma muidugi ei tea praegu midagi otse soovida, kord kirjutasin juba ja kui saad saata, siis vaata aga sealt järele. Ma siis hakkan Loomingu rmtkg jms. saatma. Ei tea, kas sind Looming ja Noorus ja Keel ja Kirjandus huvitaksid. Nähtavasti saad neid raamatukogus lugeda, aga endale ja tuttavatele? Ega eesti lasteraamatuid ei tarbita (näit. su oma noor pere)? Ja ega mõni inimene pole venekeelsest kirjandusest huvitatud? Seda on siin odavalt saada ja valik rikkalik. Võib näiteks mõnelt erialalt saata vms. … Nii saaks otse vahetada; muidu on eestikeelset na vähevõitu, eriti teaduslikku, mis kedagi kultuurinimest huvitada võiks.
Mis jällegi Orasesse puutub ja arvamisse, et Suitsu, Underit kätte ei saa jne., siis näit. mina olen kasvanud 30. aastate Loomingute peal, kus Orase enda artiklid ja arbujate luuletused. Underi sealpoolset loomingut sain 8 aastat tagasi täielikult lugeda, Kangrot enam-vähem ka ja teisi. Eliotti näiteks lugesin Orase tõlkes 10 aasta eest Loomingust ja noore tudengina võtsin raamatukogust inglise keeles. On nii, et kui midagi üksikut väga tahad, siis saad. Kui aga tahad tõesti korralikku pilti paljust saada, siis sõida Moskva. Seal on rahuldav valik. (Tuleb meelde, et Joyce’i Ulyssest lugesin, õigemini püüdsin lugeda, ka noore tudengina, nii et tipud olid ikkagi kättesaadavad.) –
–
Järgmisel päeval:
– Sa vist loed noorte häält. Kui Sa seda regulaarselt ei tee, võiksid seekord tähelepanu pöörata s. a. 5. jaanuari numbri kolmandale leheküljele. Kommentaarid on üleliigsed60 –.
Kirjutasid 19. nov. kirjas neist mana meestest, igast mõne rea. Kes on Krants? G. – bioloogiline determinist… Ma vist saan aru, mis see võiks olla, aga imelik mõelda, et maailmavaadet vms. saab toetada bioloogiale, kus pole veel midagi lõplikult selge. Ei evolutsioonis ega geneetikas. Ivask – on kuidagi inimlikult väga sümpaatne ja lähedane, vaatamata suurele koolitusele ei mõju esteedi ja aristokraadina, vaid on ikka lihtne inimene. (Lugesin Tm-st just ta Guilléni-tõlkeid, tean Neemed vihmade lahte eessõna – mille üle Nvl autor61 ms. on kuri – ja Seferise jt. kreeklaste kohta kirjutatut.) Laabanile olen mõelnud Kropotkini Mutual aid lugedes62. Kropotkin on neid venelasi, keda austan. Niipalju tean anarhismist. Üldiselt ei teata meil sellest õhkagi. Anarhist rohkem sõimunimi. Ilistest ei tea ma midagi. Huvi äratab see rahukorpuse jutt. Aga oleks vist liig tahta selle mehega ka sidemeid luua. Aspel on sümpaatne sellega, et pole sedasi ära vajund kui Oras. Tean ta tõlkeid ennesõjaajast ja esseid Loomingus. Prantsuse luuletajate asi on intelligentselt kirjutatud, ma kardan aga, et need mehed nii palju väärt ei ole kui kirjutaja kiidab. Ma ei tea mis see on, aga mulle tundub alati, et teos (olgu muusika või kirjandus) on palju kehvem kui positiivne kriitika temast. Kriitika teeb asja ikka veidi põnevaks ja salapäraseks, tegelikult on kõik inimese loodu ikka üsna armetu ja läbipaistev. Tehnika ja kavatsused paistavad läbi. Vähe on kahjuks meil sellist loomingut, mis poleks nii palju ise vaid rohkem osutaks ja näitaks millelegi, mis pole inimese looming, vaid Jumala kui soovid Zeni lüürika ja maal (võib-olla jooniseks parem nimetada) on seda: Nagu avatud aken välja… Loodus on põhjata kaev ja tema tegija tehnika ja kavatsused ei paista läbi. Nii et loodusele toetuda on ikka kavalam kui oma tarkusele. Mis kunsti ajalugu see Reets teeb? Terviste eest ütlesin vist aitäh.
Toda Ivaski “epohhiloovat” artiklit tahaksin väga näha… Mis noorest Kangrost öeldud, on vast õige. Mu jaoks on noort Kangrot veel Suviharjas vilksatamas, Pühapäevas veel päris palju, mingis mõttes küpseks on ta saanud Ammukaares sõja ajal avaldatud luuletustes. Päris noor Kangro on mu jaoks jällegi nagu hõre (Reheahjus näit.) Mis maailmakirjanduse perspektiivi puutub, siis on mul raske midagi otsustada; kui võõras keel oma ei ole, on oma ja võõra luule vahel liiga suur kuristik, et neid õieti võrrelda mõistaks. Vene oma loen ehk kõige ladusamalt ja see tundub seetõttu arbujatele näiteks eriti lähedane. Kes kõige enam sinnapoole kisub, ongi Alver, Talvik, Sang, Merilaas. Aga muidugi oli ju vaja, et ka see valge laik kustutataks: keegi pidi need eesti keeles võimalikud luuletused ära luuletama. Ja on muidugi keele arenematuse jms. viga, et meie seda, mis maailmas toimus 1880–1914, pidime tegema 1930. alates. Ainult et nüüd on muidugi arbumine läbi ja midagi muud peab tulema. Mis, ei tea mina. P. – E. R. on vist kõige andekam meist, aga uuele teele pole temagi veel läinud. Kas läheb? Seal on vast G. ja Lepik midagi omapärast, aga kuna ma uut välismaa luulet napilt tunnen, ei julge öelda. Jään arvamisele, et G. on kõige andekam. Lepik aga on ääretult võluv ja ta võib kõige populaarsemaks saada; meil noored teda ka kõige enam loevad ja pole arusaamise-vaeva. /U. Masing on muide vihane, et Lepikut tema järglaseks või edasiarendajaks peetakse./ Minu jaoks oli ilmutus Ristikivi Maa ja rahvas ja üheks lemmiklauluks jääb vist alati63. Kangro on murtud number… Septembri lõpuluuletus oli mu arust küll väga hea; kas see peaks tema viimane luuletus olema. Muide, mis Sa arvad A. Rannitist? Mulle saadeti kord ta saksakeelne valikkogu (Orase tõlgitud)64 ja olen mõnda ta luuletust mujalgi lugenud. Luuletajana ei meeldi, ratsutab muudkui kuulsuste seljas ja on kõrget vaimsust tuubil täis.Nüüd ma siis hakkan lõpetama. Saadan neil päevil ka mõne raamatu, mis vahepeal on kogunenud. Vaatan, et olen kirjandusest nii palju kokku kirjutanud, et see juba mu tahtmisele vastu käib. Ei tahaks kirjandusest üldse midagi kirjutada ega öelda, sest see on juba lora (s.o. kirjandus teises astmes) ja mao oma-saba-söömine. Kirjandus oli mulle peamine 14. eluaastast kuskile 18.–19-ni. Siis avastasin teoloogia, filosoofia, nüüd on mu suuremad avastused ja rõõmud seotud looduse, loodusteaduse ja matemaatiliste teadustega. Kui on tahtmine lõdvestuda, võtan mõne raamatu kaugetest maadest ja flooradest või akvaariumikalade kasvatamisest. Sealt saab ikka midagi ammutada, kaunis kirjandus aga on madal ja sinna kaelani sisse ei saa kuskil, veel vähem saab ujuda.
Kirjuta siis jälle ja saada midagi huvitavat.
Kuulmiseni-lugemiseni
Jaan
Tere Hellar!
On vist juba tekkinud traditsioon kirju automaadi lühivalangutena saata. Nii tuleb seekordki välja. Üleeile tuli mana 64 4–5, lehmatapja65 ja meri66. Eile sain ms. lugeda Su viimasest lapsukesest seda, mis seni lugemata. Tolle valangu, kogupaugu e. paukudekogu (nagu Lilienbach 1905. oma kihutusajakirja kord nimetas) mõju oli kaunis tugev. Heameelt tegi see ootamatu saadetis ja – suurim tänu tema eest!
Eelmises kirjas ajasin lorast ja kirjandusest lora. Sellest küljest eriti nauditav oli muidugi I. G. kirjapandu, ükskõik millest ta seal rääkis. Kahe luuletajaga sain nüüd tükk maad tuttavamaks – need on I. G. ja I. I.67 (nagu H. G-l ühes kohas kaheks Ivariks kokku tõmmatud). G. üllatab jällegi, Meri vähem kui nood tsitaadid ja kirjeldused H. G. arvustusest-analüüsist. Teatud trotüülikapsel plahvatab järjekindlalt ja meelitab mõndagi väärtust ümber hindama. I. I. jälle oli mulle hoopis napilt tuttav, “Kolmanda suve Soomes” järgi ainult, mis ju midagi erilist ei ole. Gr. arvustusest68 ja mõnest uuemast proovist
