näeb. Kui nüüd Torontosse lähen, siis su lahke loaga teatan talle, et näe üks Jaan seal arvas, et su luule päris hea. Ta on sinu kogu ka minu käest saanud, kui neid topelt eelmisel aastal sain.
Ei teandki, et Mäega oled kirjavahetuses. Mina ei ole. Kuid nüüd sai pikalt juttu vesta ta kompaniikaaslasega Lepikuga. Kirjutasin sulle kahes kirjas, katsudes vastata, et mis siis see Tulimulla ja Mana vahe on. Nüüd Lepikuga vesteldes sai mulle endale ka selgemaks. Vaata: Ristikivi, Kangro, Lepik, Uibopuu, Mägi, etc. on see eesti pagulaskirjanduse establishment, kes teine-teise vastu väägade sõbralikud alati isekeskis ja omavahel ja avalikult. Kuna siis väljapool seda establishmenti on sellised hirmsad mehed kui mustkapten Laaban, verine norija Grünthal, noor ülbe Iliste, kummaline mees Ameerikast Grabbi ja kogu see mana manuliste puntshaft. Ja eespoolmainit ausad eesti mehed ei tea, mis selle Laabani ja Grünthali ja ehk veel mõne teisega peale hakata. Ja Oras on jäänd täitsa veere peale, kirjutas rohkem Manas, kuid oma üldvaadetelt nagu rohkem Tulimulla mees. Aspel on aga ajaga kaasas käinud ja näiteks ta kirjutus Laabani kohta kord Manas oli fantastiliselt huvitav72. Kui ajaga kaasas käimist mõtlen, siis ikka rohkem selle luuleajaga ja mitte niisama lihtlabaselt progressi mõttes, mida sa ju ei salli ega seedi. Ivask kah muidugi väljaspool seda establishmenti, ja toda ausad eesti mehed ka ei tea kuhu panna, vahest kiidavad taevani, vahest arvavad, et ei oska eesti keelt. Muide – su huvitav tähelepanek selle šhamanismuse ja soome-ugrilisuse koha pealt, et just need poolverelised, etc. Seda ju tead, et Ivaski isa oli lätti rännand lõunaeestlane, ema saksastund lätlane. Kuid kas sa tead, et Laabani ema oli kui mitte täis siis vähemalt kolmveerand-lätlane. Ja Grünthali ema on ju poolvenelane. Mina küll pole veel võõrast verd oma sugupuus leidnud, vast sellepärast saingi sellise järvamaa juurikaga kui Lepikuga päris head juttu rääkida. Näe veri kisub sinnapoole, aga vaim mul nagu rohkem Laabani ja Grünthali suguvõsast. No vast said nüüd lora kaudu veel veidi klaarimaks selle Mana-Tulimulla värgi.
Katsun su kirjavahetusse panna siis selle Aritsoona antropoloogiga ja su sõbra Martin Puhveliga – viimast on parim teha nii, et las saadab oma kirja minu aadressil Pühvlile ja ma läkitan edasi. See noorem Pühvel, Martin, nimelt veidi konservatiivne mees selle kodumaaga sidepidamise koha pealt ja ma ei taha ilma temalt küsimata ta aadressi sinna saata. Kuid: võib ju teha ka nii: las mees saadab talle kirja aadressil: McGill University, English Dept. Montreal, Canada ja prof. Martin Puhvel kõige ette. Ning kirjas pangu, et vaat, lugesin Manast teie artiklit ja nägin ka samast Manast, et olete inglise vana kirjanduse prof. selles ülikoolis ja proovin, kas kiri läheb kätte. See on ju täitsa legitiimne, viisakas ja oletatavalt võimalik tee – see ju kõik tema kohta mana 1–2/65 lk. 80 kirjas! Ta kaks aastat vanem vend Pühvel Jaan (muide – aadresse Pühvlite kohta võib ju saada ka lellepojalt Heinolt kodumaal!) on veidi vabameelsem selle koha pealt ja vist Aristega materjale vahetamas. On kõva käsi, peetakse üle ameerika kontinendi kõige paremaks noore põlvkonna keeleteadlaseks. Ta äsja võttis vastu koha Toronto Ülikooli lingvistika kateedri juhatajaks ja keeltetsentri ülesehitajaks. Eraldi ümbrikus saadan aeglasema postiga paar asja, mis ta kord mulle saatnud on ja millega mina ei tegele, sina aga küll. Lisan ka Los Angelesis asuva Univ. of Calif. keelteinstituudi ühe publikatsiooni, suvekursuse kava, millest näed, kuidas siin mandril keelteõpetamine käib. Selle instituudi juhataja on Jaan Puhvel, kust ta aga nüüd aasta pärast kolib Torontosse.
Looming 11/65, mille saatsid (sirvisin seda küll juba raamatukogus) on kõige parem L. number üle hulga aja. Heino Väli jutul pole tead viga, klišeeline lõpp kahjuks rikub ära. Kuid oskab kirjutada. Oma esimeses kirjandus ruudus artiklis kodumaa kirjanduse kohta ütlesin almanahhi Võitlev Sõna vaadeldes, et Väli, Ilus ja Tennov on ikka üpris head kirjamehed73. Sest see oli tõesti esimene mu kätte sattund värskem raamat Eestist ja peale Hindi seanahavedamist (olen katsund kuid pole suut isegi 1. köidet veerandini lugeda) ja Sempri, Toominga ja teiste romaanisolgerdusi74 olid nende 3-e lühidad asjad ses almanahhis väga värsked. Pärast vaatasin, et Ilus ja Tennov ei täitnud n.ö. minu poolt suures teadmatuses tehtud graafikut, ka mitte Väli, seda lõbusam oli nüüd näha, et see künnimehe jutt temalt ei ole sugugi mitte pahast kirjutet. Ja Undi lõnguse armuöö muidugi veel parem. Traadi Kassiopeia 2. osa on väga hea, muu aga sitt. Ta märatseb liiga palju, proklameerib liiga palju. Kuid on hea mees, nii luules pean tast lugu teistes luuletustes kui see, v.a. 2. osa, ja vaata kus pani paukudekogu Sirbi ja Vasara esimese lehekülje peal75. No küll oli vist selle Traadi artikli peale palju hüüdeid sanitaar ja miilitsa autode järele, sest paljud tundsid end paukudekogust pihta saanud olevat. Või eksin? See oli väga tore kirjutus temalt. Kangilaski jutt Garaudy kohta76 oli mulle kahest kohast üllatus l) ise ma polnd sellest mehest kuulnudki aga on ju huvitav 2) imestan, et ära trükiti. Alver kahjuks hakkab ära vajuma – selle L. asjad kehvavõitu, varasemas Tähetund oli küll hea!
Miks mu noor pere lasteraamatuid ei tarbi – sai neile eesti keelt ette loet ja nüüd suurem poiss veerib juba ise kokku. Kodune keel ikka maakeel!
Kuule, kas see isa Tadeus77 sai Su luulekogu? Ta sai minult mana (ta sugulane töötab raamatukogus, tuli juhuslikult välja paari aasta eest) ja tahab veel eesti keelt lugeda. Saadan talle midagi, olevat muhe vanamees. Mina talle küll ise ei kirjuta, kuid ta hõimlane. Plaan täidet 200 % ja lõpp.
Tervisi,
Hellar
Tere Jaan!
Olin kümmekond päeva Torontos, kust tõin kaasa ka värske mana numbri, millest lisan siia katkendid – Ivaski essee, toim. kommentaarid ja Reetsi aforisme. Viimastest mõned on päris vaimukad. Andresele saadan intervjuu Kalju Lepikuga, samast numbrist.
Torontos panin posti ka terve numbri Sulle. Kas see aga pärale jõuab on muidugi väga kahtlane.
Sinult oli vahepeal siia saabunud kaks pakki raamatutega, peamiselt igat sorti pudi-padi. Viimast ma ei mõtle mitte kvalitatiivselt vaid faktuaalselt, sest ka need väikesed turismibrošüürid Eestist olid huvitavad vaadata ja lugeda. Kohe tahaks ise vaatama sõita!
Kõige rohkem rõõmu tundsin vast Sartre’i autobiograafiast, mille lugemine praegu pooleli. Paistab olevat hea tõlge78. Mis raamatusse endasse puutub, siis mul on tunne, et Sartre ohverdab tõepärasust ilusale jutule. Kogu see tema esivanemate brutaalselt naturalistlik esitamine tundub nagu poosina ja ületehtuna, samuti nagu alatasane rõhutamine, et ei tema ei saanud lapsena mingeid komplekse. Miks ta seda nii toonitab siis? Paistab, et just sai. Ja kas 4–6 aastane laps nii täpselt mäletab mis juhtus, see on kas fenomenaalne või puhas jama. Kuid huvitav on see raamat siiski.
Hikmeti värsside tõlkeid olin ju kodumaa ajakirjandusest ennegi lugend79. Nüüd aga võtab veelgi sügavamalt imestus maad – kuule, kas terve see uus eesti luule koolkond Krossiga alates ja sinuga lõpetades pole tugeva Hikmeti mõju all? Vasta selle koha pealt! Osalt võib see olla kokkusattumus, kuid kohati loe nagu uut eesti luulet. Või on see tõlkijate “süü”, ehk nad on enda maneeri juurde pannud, siis on asi muidugi arusaadavam.
Mõned raamatud, nagu teine kassett (kuhu jääb neljas?) ja Denissovitš80 olid mul juba enne, kuid nagu olen varemgi ütelnud, sest pole midagi, saan need siin noorema põlve eestlastest kirjandushuvilistele edasi anda ja see on hea.
Loodan nüüd Sulle kah raamatupaki teele panna, nüüd veidi aega hingetõmbamiseks on.
Loodetavasti said kätte mu kaks jaanuaris kiirelt teineteise järel saadet õhupostkirja ja kolmanda kirja, mis sisaldas materjale
