>Hingevõlg
1
„Kõige salakavalamalt seob inimesi ikkagi tänuvõlg,” ütles Ronald Sarrik, ning see kõlas tema suust konkreetselt ja vaieldamatult nagu lõppotsus. Ta pani konjakiklaasi, milles sillerdas veel tubli lonksu jagu jooki, lauale ja kohendas end mugavamalt istuma. Oli õdus hetk, mil timmitud alkohol oli rahulolematuse tuska parasjagu pehmendanud, teinud peale aju vaevavate päevaprobleemide peaaegu olematuks ka ristluudes nakitseva radikuliidi ja muudki ebamugavused, mis elatanud inimesi alatasa paratamatult saadavad. Neid hetki lihtsalt peab nautima, eriti siis, kui ollakse üle mitme kuu vanale sõbrale külla tuldud.
„Tänuvõlg, ütled? Arvad, et kõik oskavad seda üldse tunnetada? Minu arvates tänapäeval enamik inimesi niisugust mõistet ei teagi,” arvas Madis. Tema oli Ronaldist paar-kolm aastat noorem, kaheksakümnenda sünnipäevani veel mitu aastat aega. Sõprade seekordne kohtumine toimus Madise pool sajandit tagasi ehitatud eramus, mille elutuba oma tumeda mööbli, vaipade ja raamaturiiulitega tundus Ronaldile vanamoodsa ja ebamugavana, oma arhailisuses isegi ängistavana.
„Ei, kindlasti ei oska! Sest tänuvõla tunnetamiseks on ikkagi vaja omajagu intelligentsust. See tähendab – korralikku lastetuba, sellest on suure algustähega Inimene alati alguse saanud. Nüüd aga treitakse neid nahaalseid, moraalsetele kohustustele vilistavaid kaaskodanikke aina juurde, ükskõikne olla on ju palju mugavam! Igasuguseid pisiheategusid enam üldse ei märgata – proovi mõnele naisolevusele viisakalt ust avada, ta lükkab su lihtsalt õlaga kõrvale ja kogu lugu! Ega asjata öelda, et ükski heategu ei jää karistamata.”
Madise suunurgas hakkas end liigutama muigeidu.
„Arvad, et maailm on hukas? Igatsed tagasi neid aegu, kui noored inimesed veel vanemaid austasid?”
„Just! Mina olen oma lapsepõlves ja nooruses vist küll tuhandeid kordi vanematele inimestele uksi avanud ja bussis istet pakkunud. Lootsin, et kui mina vanaks saan, tehakse minule samuti, aga võta näpust! Aga kui sa ütlesid, et igatsen taga vanu aegu, siis tuli mulle midagi meelde. Kas sa tead, et niisugust sõna nagu igatsus vanad eestlased ei tundnudki?”
„Nojah, eks see oli nende jaoks liiga luuleline… Aga kuidas nemad ütlesid, kui hingel millestki puudus oli?”
„Nemad ütlesidki – hingevõlg! Siis, kui oli tunne, et hing midagi enamat nõuab. Lihtne ja kõigile selge.”
„Et sinul käib nüüd aeg-ajalt hingevõlg kallal?”
„Käib küll, ja üsna tihti. Kiusab, et elu jooksul olen midagi valesti teinud või hoopis tegemata jätnud… Justkui oleksin iseendale midagi võlga jäänud!” tunnistas Ronald.
„Paistab, justkui sina oleksid vanas eas pessimistiks muutunud! Minu arust olid sa alati rõõmsameelne inimene, ütlesid enda kohta ikka, et…”
„Et loll ja rõõmus, tahad öelda? Seda nimetati vist sünnipäraseks optimismiks, aga nüüd hakkab see vahel justkui ära ununema,” muigas Ronald. „Ega ma praegugi läbinisti pessimist ei ole, aga eks elus on üht-teist nähtud ja õpitud ka. Aga nendest pisikestest tegudest, mis minult tükki küljest ei võta, aga kellelegi head teevad, kas või seesama ukse avamine, pole ma siiamaani loobunud, eks see on mulle juba lapsena külge kasvatatud. Mingit tänu ega tähelepanu ma selle eest enam küll ei oota!”
„Heateod, see on õilis asi, aga mina arvan, et kõik heategijad ihkavad ikkagi kuigipalju imetlemist! Lihtsalt tillukest altruistinimbust ümber pea, mis kõigile näha oleks. Mõni vist tahaks koguni Suure Heategija medalit, mida saaks kaelas kanda. Sinule see sobiks,” aasis Madis. Niisugune vastastikune nöökimine oli neil omavahel juba ammu tavaks saanud.
„Ei, altruist on midagi muud, tema on ennastohverdavalt andunud heategija, mina selleks ei saa ega tahagi saada! Ja tead, miks – loomupärane egoism ei luba mul ennast liialt alandada, sellepärast. Aga kui tagasi vaadata, siis olen oma silmaga näinud, et ka igal heateol võivad olla ettearvamatud tagajärjed. Ja tõesti, alati mitte sugugi positiivsed – soovid küll head, aga välja tuleb hoopis vastupidi!”
„Aa, see on huvitav! Too mõni näide, kui meelde tuleb.”
Ronald Sarrik nõjatus mugavamalt nahast tugitooli seljatoele ja suunas pilgu raamaturiiulile, justkui püüdes sealt inspiratsiooni leida.
„Kas sa energiasüsteemi ajast Ervin Tammetit mäletad? Dispetšer oli, sihukese laia jutuga lõbus sell,” küsis Ronald.
„Taevake, millal see oli – juba ligi viiskümmend aastat tagasi, siis, kui me sinuga tuttavaks saime! Jaa, tuleb meelde küll, minu arust oli täitsa asjalik mees.”
„Seda minagi arvasin, et tore inimene, me olime oma arust isegi sõbrad… Temal ju juhtus niisugune õnnetus, et naine, keda ta väga armastas, laskis lõpuks teise mehega jalga. Ei-ei, see ei ole naerukoht! Tammeti Ervin läks sellest nii endast välja, et oleks äärepealt nööri kaela pannud! Eks ta mulle siis pihtis, kui me öösiti koos tööl olime, ja mina muidugi püüdsin teda lohutada. Ja lõpuks sokutasin talle uue naise.”
„Ohoo! Kosjasobitaja oled sa ka olnud?”
„Võid nii nimetada, kui tahad! Lihtsalt mul oli üks kena naabriplika, lapsepõlvetuttav, Vaike nimi. Lastena mängisime koos, käisime ühes koolis ja olime peaaegu nagu õde ja vend, aga ei midagi rohkemat! Siis aga läks Vaikel abiellumisega sandisti, ta ei osanud endale õiget meest valida…”
„Üks paljudest nagu ikka! See on ju nii tavaline lugu, palju neid päris õigeid siis ikka leitakse,” torkas Madis vahele.
„Kui üldse leitakse, aga olgu… Algul elasid nagu ilusti, Vaike sünnitas poja ja kõik oli korras, aga mees hakkas varsti teiste naistega ringi tõmbama ja lõpuks lahutaski ära. Vaike oli vaevalt kolmekümnene, aga juba justkui lapsega lesk! Ja siis ma ütlesingi Tammeti Ervinile, et tean niisugust rahulikku ja üsna sileda välimusega naist, kes võiks talle sobida. Andsin telefoninumbri ja rääkisin Vaikele ka, et võib-olla üks kõigiti asjalik mees helistab talle. Ega ma Ervinilt midagi rohkem pärima ei hakanud, delikaatsed hingelised asjad, nendest pikalt ei räägita. Pealegi Vaike elas siis linna teises servas ja me ei saanud isegi juhuslikult kokku! Mina olin ju oma osa andnud, tahtsin mõlemale head teha ja jäin rahule. Ja läks neli-viis kuud, enne kui ma neist jälle midagi kuulsin.”
„No ja siis? Mis edasi sai?” päris Madis kärsitult. Tema arvates esitas Ronald oma lugu üleliia pikalt, justkui tahaks oma osast selles loos veel kord rõõmu tunda.
„Edasi juhtus see, et sain nendelt pulmakutse.”
„Näed siis! Oledki ju heategija. Või läks see abielu kiiresti lõhki?”
„Ei läinud kuskile, kõik oli korras! Nad elasid mehe surmani õnnelikult, niipalju kui mina tean,” kohmas Ronald, tundes, et seni sujuvalt veerenud jutt hakkas äkki kuskile kinni jääma. Tookord toimunud kannapööret oli raske usutavana edasi anda.
„Siis oli ju sinu heategu korda läinud!” kommenteeris Madis.
„Heategu küll, aga näe – sõbrast sain lahti.”
„Mismoodi? Miks siis?”
„Ervin hakkas lihtsalt heast peast Vaiket kahtlustama, et tal olevat minuga mingi salavahekord, aga see oli absoluutne jama! Kord ta ütles mulle otse välja, ise hingepõhjani tige, et Vaike pidavat minust alati ülivõrdes rääkima, mind lausa taevani kiitma, et see on kahtlane lugu!”
„Muidugi, eks Vaike oli tänulik, et sa talle mehe sokutasid.”
„Ei, Vaike mõtles midagi muud, et kuidas ma Marjuga hästi läbi saan, ja oli mind kiitnud, et meie peres on kõik rohkem korras kui nendel. Eks see vist ajaski Ervini hirmsasti närvi ja pani igasuguseid oletusi tegema. Vaikel oli muret
